fbpx

Aivar Tommingas: ma pole laulja, pigem olen tagavaravariant


Vanemuise laval 28 aastat justkui vaikselt ja omaette nokitsedes näitlejatööd teinud Aivar Tommingas on tänavu enda sõnul elanud üle kaks pauku, millest ta ikka veel üle pole saanud. Esiteks kutse Webberi galale, kus tuli üles astuda koos tõeliste maailma muusikalistaaridega. Teiseks sügisel ees ootav töö Linnateatris, kus Tommingasest saab tema vaieldamatu lemmiknäitleja Aarne Üksküla mantlipärija koolipapa Mauruse rollis «Tõe ja õiguse» teises osas.
Esimest korda võttis Rapla poiss Aivar pilli kätte VIII klassis, kui hakkas koos Anne Veskiga koolis bändi tegema. Kitarrimängu kõrval tuli hakata ka laulma, mida ta hiljem on eri bändides ja muusikalides Vanemuises kogu aeg teinud. Ometi üdini tagasihoidlik Aivar ennast lauljaks ei pea. Ajakirjanduse eest varju hoidev näitleja põgeneb, kui vähegi võimalik, linnast maale Hõreda mõisa lähedale vanaisa tallu, et nautida seal privaatust ja vaikust. Kui Aivar saaks, elakski ta maal. On selline maameheliku varajase tõusmisega. Kõige ilusamaks asjaks siin maamunal peab ta varahommikust linnulaulu. Õhtul etendusel aga laseb võimalusel lava taga korraks ka silma looja.
Vanemuise näitleja Aivar Tommingas võiks vist sama hästi laulmisega leiba teenida. Kas mäletad oma laulmist juba neist aegadest, kuhu jäävad esimesed mälupildid?
Ei, sugugi mitte. Eks see hakkas pihta Raplas koolis, kui me koos kooliõe Anne Veskiga hakkasime bändi tegema. Kuskil kaheksandas klassis. Mis laulmine? Laulmine, see kuidagi tekkis sinna juurde. Põhiline oli ikka, et saaks bändi teha ja kitarri mängida. Laulmine lihtsalt pidi seal juures olema.
«Meie bändi parim osa oli Anne Veski ballaadid.»
Mis muusika see oli, mida tollal tegite?
Mis muusikat 1970ndate algul ikka tehti.
Black Sabbathit?
Ka seda sai tehtud.
Ei või olla! Kujutan ette, kuidas Anne Veski Sabbathi lugusid laulis.
Meil oli ikka päris kõva mansa koos. Ansambel Omega. Tollal pidid ju kõik ansamblid tarifitseerimise läbi tegema ning saime kategooria A 1. Daljše nekuda, öeldakse selle kohta. See oli kõige kõrgem tase. Käisime päris palju ka väljaspool kooli Eesti eri paikades mängimas.
Isegi teles. Tollal oli mingi saade, kus kõrgkoolide rektorid oma koolist pajatasid, ja kuna meil oli kõigil just kõrgkooli minek ees, siis mängisime seal ka mõned lood.
Aga mis lugusid? Kõige parem osa sellest oli ehk Anne looming, mida hiljem nagu üldse ei teata ja millest ta ka ise on vaikinud. Eriti head olid tema ballaadid, mida ta ise kirjutas.
Lavakunstikoolis jätsid selle ansambliga hüvasti?
Jah. Kui ma juba lavakunstikooli läksin, vajus asi ära. Anne läks tippi ja bassimees läks tippi ja trummimees läks tippi. Kõik nad läksid tippi. Mina pidin ka minema, sest mul ei olnud mingit kavatsust lavakasse minna. See oli puhas juhus, et ma katsetele läksin.
Ära nüüd hakka rääkima, et sõber tiris katsetele kaasa?
Sõber viis ja kogemata saime mõlemad sisse ka. Kuigi sõber enam teatris tööl ei ole. Aga just tema oli see, kes ärgitas. Mina olin ikka selline lontu. Lükata-tõugata. Et lähme, vaatame, seal on kihvt. Ja seal oli tõesti tore. Sisseastumine on ikka siiamaani meeles. Kuidas me olime Toompea nõlva peal, ja kuigi kumbki Urmas Alenderit ei tundnud, astus Urmas ligi – ta oli üldse selline lahe vend – ja ütles et, poisid, teeme ühe loo. Nii me siis seal laulsime. Ja kõik saime pärast sisse ka.
Mis siis sind sisse viis?
Ma ei teagi. Hiljem Kaarin Raid, kes meid vastu võttis, ütles, et teate ka, kuidas te üldse sisse saite: «Kui te kõik seal Toom-Kooli pisikese lava peal seisite, siis ma kohe vaatasin, et, see ja see ja see ja see. Aga mis te seal laval tegite, seda ma eriti ei tea.»
Noh, see oli võib-olla rohkem naljaks öeldud, aga eks tunneb ikka ära, kellel rohkem potentsiaalseid eeldusi on.
«Mare oli ilus tüdruk, kohe hakkas silma.»
Sinu eelnev teatrihuvi?
Tegime koolis omal algatusel musta huumori õhtuid. Paralleelklassis käis Õunapuu Ervin, kel oli selline lennukas fantaasia, ja tema siis mõtles igasugu totrusi välja ning temaga koos siis tegimegi bändi lugude vahele musta huumori sketše. Päris naljakad olid. Neid sketše kasutasin ma hiljem ka lavakas ära, kui midagi oli vaja kodus ette valmistada. Niipalju olin ma siis teatriga kokku puutunud.
Lavanärv bändi tehes oli vähemalt olemas.
Närv tuleb vist aastatega. Inimene läheb ise närvilisemaks ja ka mingi vastutus kasvab. Tollal ei tundnud mingit vastutust.
Ei erutunud ka, kui lõpuks seinalt viimasest voorust läbisaajate nimekirja lugesid?
Oi ei, miks! Ikka! Konkurss oli ju ikka väga suur. Muidugi oli oma nime seinalt tore lugeda. Ning kuna eksamid toimusid lavakas varem kui TPI omad, siis ma lihtsalt sain sisse ja oligi kõik.
Ühte kurioosset lugu sellest sisseastumisest mäletan küll. Anekdooti pidi ka rääkima. Ma siis rääkisin. Aga kuna ma ei oska anekdoote rääkida, pole kunagi osanud, mulle ei jää nad meelde ja ma ei saa nendega hakkama, siis rääkisin ühe anekdoodi, mida olin kuskilt raamatust lugenud. Rääkisin siis ja see läks nii sassi, et midagi hirmsat. Kui viimaks lõpetasin, tegin sellise näo, et ehee, te ikka ei saa naljast aru, et midagi pole parata, aga noh, lähme edasi….
Sa said suunamise Vanemuisesse ja sellele teatrile oled tänini truuks jäänud?
See on jälle ilmselt kinni mu iseloomus. Ma ei ole aldis muutustele. Kaalud, nagu ma olen. Ega ma neid horoskoope eriti tõsiselt võta, aga siin ilmselt on mingi tõetera sees.
Abikaasaga sain ka seal kokku. See on ikka tore lugu. Õppisime Tallinnas teineteise vastas, Mare õppis Toom-Kooli tänaval balletti, aga esimest korda kohtusime ja saime tuttavaks alles Tartus. Lõpetasime ühel aastal ja saime mõlemad suunamise Vanemuisesse.
Armusid kohe esimesest silmapilgust?
Nojah. Kas nüüd kohe esimesest, aga muidugi, Mare oli ilus tüdruk. Loomulikult hakkas ta kohe silma.
Sa oled kolme lapse isa. Kas ema ja isa teatrigeenid lastes ka välja löövad?
Ei tea, me oleme neid teatrist nagu eemale hoidnud ja ei ole pidanud vajalikuks neid suunata. Las ise otsustavad. Näitleja on nii raske elukutse ja kogu see teatrivärk on keeruline.
Tartus tegid sa noore näitlejana muusikat ja bändi edasi. Kuivõrd oli see tegemisrõõmust, kuivõrd selleks, et leiva peale vorsti saada?
Oi ei! Ma ei mäleta, kas me selle bändiga üldse raha saime. Ilmselt mõne rubla saime. Aga see polnud üldse obligatoorne. Tähtsam oli ikka koos käia ja muusikat teha. Aga 80ndate algupoolel jäi asi seisma ja ma ei teinud aastaid midagi. Kuni nüüd paar aastat tagasi hakkasin uuesti bändi tegema. Selle nimi on Aivar Tommingas ja Cassa Nova.
«Ma pole laulja, pigem olen tagavaravariant»
Vanemuises oled sa lauljana päris palju rakendust leidnud?
Jaa, neid muusikale on tänaseks päevaks ikka väga palju tehtud. Ega ma ju tunne ennast lauljana. Pigem tunnen, et olen tagavaravariant. Ja kuna ma näitlejana mängin, siis ma nagu mängin ka seda, et olen laulja. Teen näo, et olen laulja. Ja kui ma suudan inimestes mulje jätta, et ma mingil määral laulja olen, siis on asi korda läinud.
Kuidas sa üldse muusikalidesse suhtud. Paljud näitlejad krimpsutavad nina ja ütlevad, et mina ei osale nendes kunagi.
Selle kohta ütleb kõige õigemini Malvius. Et see on kõige raskem žanr. Nii ta on. Vähemalt minu jaoks. Ajakirjanikud väga kergelt loobivad fraase, et see on üks trilla-laa ja trulla-laa. Aga kui nad natukenegi saaksid nuusutada, mis värk tegelikult on, siis nad näeksid, et see on tõeliselt raske asi.
Miks?
Mulle isiklikult sellepärast, et ennekõike on tegemist laulmisega, mida mina elu jooksul õppinud ei ole. Olen isehakanud ja sellepärast on mul selles žanris esinemisega teatavad raskused. Teine asi on see, et muusikalis tuleb endal kohutavalt palju luua.
Kui on hea draamatükk ja hea materjal, võtab see näitleja endaga sedavõrd kaasa, et tal on suhteliselt kerge lugu vedada. Muusikalides aga on dramaturgiline pool tihti natuke nõrk ja siis sa kogu aeg pead ennast ületama, et seda asja kuidagi paremaks teha, kui see on kirjutatud. Pead endast andma kohutavalt palju, et see muutuks sulle kunstiliselt talutavaks.
On sul ka oma lemmikmuusikal?
See on lastemuusikal «Inetu», kus ma mängisin paha kassi. Ma ei tea, kui hästi see meil õnnestus, aga ma sain selle eest isegi vabariikliku preemia. See oli üks vahva asi, mida meil kõigil meeldis teha, kõik olid väga rõõmsad seda tehes ja see tehti ära ainult draamanäitlejatega.
Rõhutad üha, et sa ei ole laulja. Ometi astusid sa nädala eest koos maailma staaridega nagu võrdne võrdsete seas üles Webberi galal.
Niisugune ettepanek mulle tõesti tehti. Lihtsalt ühel päeval tuli Paavo Nõgene ja ütles, et on tulnud meile selline teade, et sina oled sinna valitud. Et kas oled nõus. Esiteks oli see selline pauk, et ma olin kohe nõus. Pärast alles hakkasin mõtlema, et mis see kõik endaga kaasa toob.
Kuidas sul esietendustega on? Ka teatrilaval. Põlved värisevad, peopesad on higised? Või vastupidi?
Mingit rituaali ei ole, aga esietendusel on ikka närv suurem kui muidu.
Kuidas sa närvi maha võtad. 50 konjakit?
Ei, kindlasti mitte. Ei luba endale sellist asja enne etendust või enne kontserti. Aga kuidas ma maha võtan? Hakkan juba varakult ennast selle mõttega harjutama. Nädalaid ja kuid varem ja siis püüan seda kuidagi läbi elada.
«On uskumatu, et Üksküla soovitas mind enda asemele.»
Sa oled olnud 28 aastat truu ühele teatrile ja ühele abikaasale, kuid nüüd sügisel saab sind näha ka Linnateatri laval?
See, et Nüganen mind Linnateatrisse kutsus, oli ehk veelgi suurem üllatus kui see muusikaligala. Aga järjest nad tulid, pauk paugu järel. Raske on selliseid asju seedida. Kuid mida rohkem ma uue osa peale mõtlen, seda rohkem ma tahaks seda teha.
Me räägime siis Linnateatri lavastusest «Tõde ja õigus. Teine osa», kus sa teatritööga hüvasti jätnud Üksküla asemel hakkad mängima koolipapa Maurust.
Nii ta on. Ühel päeval Elmo helistas ja ütles et kuule, Üksküla arvas, et sa võiksid seda teha. Me ei ole Aarne Ükskülaga elus rohkem kui teretuttavad ning pole kunagi tõsiselt kokku saanud ega rääkinud. Asi on selles, et ta on eluaeg olnud mu lemmiknäitleja. Olen tahtnud temaga koos laval mängida ja olen kadestanud kolleege, kes on saanud seda teha. Kuna ta nüüd läks vist päriselt teatrist ära, jääbki see võimalus ära.
Lavakunstikateedris mu õpetaja Reet Neimar kinkis mulle ta foto ühest monoetendusest, mille taha oli kirjutatud: «Õigetele lemmikutele truuksjäämist». Nii olengi talle truuks jäänud. Üksküla on kahtlemata viimaste kümnendite parim näitleja Eestis ja kui selline mees soovitab kedagi enda asemele… Igatahes ma olen selle rolli üle väga õnnelik.
Olen «Tõe ja õiguse» teise osa juba mitu korda üle lugenud ja õpin teksti. Loodan, et läheb hästi, sest ma ei ole tükk aega midagi nii head lugenud, järjest rohkem hakkab mulle see Maurus meeldima ning mul on juba oma mõte, kuidas ma teda mängin.
Sinu üks leivanumbreid on Kaarel Irdi parodeerimine. Kui hästi sa ise Vana Hirmsat tundsid?
Eks ma ikka tundsin. Sest tema oli kõige tähtsam isik Vanemuises sel ajal, kui ma sinna saabusin ja ka tükk aega pärast seda. Olen temaga päris palju koos laval olnud. Ta oli hästi värvikas kuju ja teda on selles mõttes nagu hea parodeerida. Tal oli niivõrd palju omadusi selleks, et oleks mõnus teda järele teha. Mina igatahes sain temaga väga hästi läbi. Aeg-ajalt kutsus ta mind ikka oma kabinetti ning rääkis oma elust ja muredest.
Kas vastab tõele, et Ird päästis sind Vene sõjaväest?
Ei, ei päästnud. Aga ta päästis mind Afganistani minemast. Tänu temale jäin ma Eestisse ja olin Tallinnas miilits. Miilitsapataljonis. Omamoodi oli see täitsa vahva aeg.
Lõpupoole, siis, kui ma juba ded olin, sain ma nagu ise valida, kus patrullida, ja siis käsin ma tihti po maršrute võšgoroda ehk siis Toompeal. Aeg-ajalt astusin sisse lavakunstikateedri uksest, kus noored näitlejad proovi tegid. Ära nad mind ei tundnud ja olid väga imestunud, et mingi miilist astub sisse ja hakkab nendega juttu ajama.
Kunagi sattusin ma isegi nende peo peale ja siis sai seal viinagi joodud. Sõduri asi ju, polnud teist kuskilt võtta. Viimased pool aastat ma veetsingi rohkem seal Toompeal.
Eks ma jäin nende Toompeale põikamistega vahele ka, sest keskaegsete müüride vahel ei kuulnud ülemuse raadiot.
Eelmisel aastal tähistasid sa oma esimest suurt juubelit. Oli see sünnipäev sulle ka kuidagi tähenduslik? Et pani vaatama ettepoole või tegema senisest elust mingit vahekokkuvõtet?
Pole ma neid sünnipäevi kunagi millekski pidanud. Mäletan, lavaka ajal läks lausa meelest ära, et mul sünnipäev on, sest oli palju tööd, ning see tuli alles tükk aega hiljem meelde. Kui teised midagi korraldavad, on muidugi tore.
Näitlejatel on pikk puhkus, kui nad ennast just mõne suvelavastusega sidunud pole – viimaseid pakutakse publikule viimastel aastatel lausa hullumiseni. Kuidas puhkad?
Niipalju kui vähegi saan, põgenen otsekohe maale. Hõreda mõisa lähedal on mul suvekodu. Isapoolse vanaisa talu. Seal ma oma suved veedan. Keegi mööda ka ei käi. On päris viimane talu. Seal on tagatud see privaatsus, mida mulle ilmselt vaja on. Sest ega ma pole kunagi tähelepanu taga ajanud ning olen püüdnud ka sesoonsel tööl ennast tagaplaanil hoida. Ma ei taha erilist tähelepanu.
Mida sa seal suvekodus oma suure privaatsuse ja vabadusega peale hakkad?
Oi, seal on palju teha. Maad hooldada, muru niita, katust lappida. Niisama ringi vaadata ja mööda metsa kolada. Mulle meeldib metsas. Mets on mu stiihia.
Olen ju eluaeg sisemaal elanud ja meri mind ei kutsu.
Mulle meeldib hommikul vara ärgata. Kui ikka ärkad nelja-viie ajal koos esimeste lindudega ja kuulad seda vaikust! See on nii ilus, et midagi ilusamat polegi olemas!
Üleüldse tahaks ma maal elada. Ma ei ole eriti linnasõber. Mulle väga meeldis, kuidas keegi kuskil ütles, et mina olen suur urbaniseerumise pooldaja. Et minge aga kõik linna. Mul ruumi rohkem. Olen täpselt sama meelt. Seal metsloomade keskel on väga mõnus, rahustav ja vabastav olla.
Kui kell neli-viis üles, kuidas sa siis teatritööd suudad teha, sest etendused lõpevad alles hilisõhtul?
Selles mõttes mulle teater tõesti hästi ei passi, et ma väsin õhtuks väga ära. Teise vaatuse ajal ma juba uinun lava taga. Püüan muidugi nägu teha, et olen isuga asja juures. Eks pikapeale läheb uni üle ka ning etenduse lõpuks olen tavaliselt juba üpris reibas. Aga jah, õhtune aeg on mulle natuke vastunäidustatud küll.