Aivar Mäe, pretendent aasta esirabelejaks

Kümnendite eest Vitamiini taustal šõubisnise orbiidile lennanud nüüdne Eesti Kontserdi ja Vanemuise boss teab, kuidas juhtida sadu inimesi. Aga kui hästi ta teab, mismoodi lahendada pereasju?
Kui keegi võtaks aasta lõpul igasugu muude parimate ja seksikamate hulgas valida ka Eesti esirabeleja, oleks Aivar Mäe (44) üks favoriite. Eesti Kontserdi ja Vanemuise teatri juhina on ta sõelunud Tallinna ja Tartu vahet pea poolteist aastat, tehes selle ajaga sisuliselt kolm tiiru ümber maakera. Kuueteisttunnised tööpäevad, väljavõtmata puhkused
Hmm, millal ta otsad annab? Ja mis on rabelemise mõte?
Tagatipuks: kas lapsed – need kasvavad isata?

Kas Edgar Savisaare infarkt ja Villu Reiljani hiljutine kokkuvarisemine heidutavad teid?
Ei, absoluutselt mitte. Käitun väga tervislikult: magan vähe, suitsetan palju ja joon hästi palju kohvi. Nii et valmistan organismi [pingeliseks eluks] aegsasti ette ja olen seda juba viimased paarkümmend aastat teinud. Aga muidugi, ega ma seda normaalseks pea.

Olete 44-aastane. Paras iga, et võiks elu vilju nautida, mitte ringi tõmmelda nagu poisike.
Jah, teil on õigus. Arvan, et olen selles mõttes õnnelik inimene, et teen seda tööd, mis mulle meeldib. Ega paljudele inimestele seda võimalust anta. Tööturg määrab: see, mis saadaval on, seda tööd tehakse. Aga kurat, mu töö on kõik, mida tahan. See on nii põnev: kõike tahaks avastada ja kõike näppida. See, et mehed jäävad alati poisikeseks, vastab tõele ka minu puhul.

Ja kindlasti tahate endast märgi jätta nagu poisike: ehitada kontserdimaja Pärnusse ja Jõhvi ning taastada Peterburis eestlaste Jaani kiriku – et siin on minu exegi monumentum?
Kui ajalugu tagasi kerida, siis küllap olete tähele pannud, et ma ei ole endale kunagi lasknud pärga pähe panna. Pannes käe südamele: mõtlen ainult organisatsiooni edukusele. Ma olen nii palju laval käinud – andnud elu jooksul üle 3000 kontserdi –, et aplausipuudust mul pole.

Mäletan teid Vitamiini aegadest, aga ei mäleta ühtegi teie laulu. Ehitatud majad on seevastu jäävama väärtusega: neile saab alati näpuga näidata ja öelda nagu ühe Ameerika teletootjakompanii lõputiitreis: «I did it» ehk mina tegin selle.
I didn’t do it – mina ei ehitanud seda. Ma pole kätt külge pannud. Ega mind ausalt öeldes betoon ja aken huvita. Mind huvitab sisu – inimesed, kes seal sees on, ja see, mis seal sees tehakse.

Kas te töö oleks teile ka siis põnev, kui selle eest saaks keskmist Eesti palka?
Palk siin eriti ei määra. Kui te küsite, kuidas ma elatist teenin, siis mul on erabisnis: kaks kellade kooli ja 400 õpilast, kaks kellade ansamblit.
Raha pärast poleks ma Eesti Kontserdis kindlasti mitte, kui see töö mulle ei meeldiks.

Kuidas sissetulek erabisnise ja riigitöö vahel jaguneb?
Arvan, et fifty-fifty.

30 000 krooni tuleb ikka kuus puhtana kätte?
Mõtlete kõike kokku või? Ikka tuleb. Aga mul on tarbimine suhteliselt väike. Armani ülikondades ma ei käi. Pärinen nii-öelda lihtsast soost. Kulutan suhteliselt vähe, aga see-eest on mul kolm last. Põhiraha läheb nende peale.

Auto ja maja ikka on?
Maja ei ole. Elan korteris. Ma ei vaja maja, sest see vajab kogu aeg kõpitsemist. Auto on mul riigi oma.

Mis siis selle suure rahahunnikuga peale hakata?
See ei ole nii suur! Kaks last käib ülikoolis ja ükski laps pole kodust ära lennanud, nii et kõik on ema-isa kukil.

Paljudele inimestele, kes on kõrgetel kohtadel, meeldib seltskonnas figureerida. Teid ei kohta Eesti Ekspressis ega Kroonikas. Minu arust te seltskonnaareenil küll tegija ei ole.
Jah, see on õige. Äkki on see tingitud asjaolust, et ma ei pea seda üldse oluliseks. Ja teiseks pole aega kah. Ma ei käi telesaadetes, põhimõtteliselt

Kas ei käi või ei kutsuta?
Kutsutakse, aga ei käi.

Ja miks ei käi?
Käin ainult siis, kui saan esindada Eesti Kontserti ja Vanemuise teatrit. Kõik muu on minu eraelu ega puutu teistesse. Neid inimesi on palju, kes tahavad teles olla, miks ma pean neilt võimaluse ära võtma.

Aasta eest ütlesite, et teil on laste jaoks vähe aega. Olete vahepeal midagi ette võtnud?
Jah. Olen seda aega veelgi vähendanud.

See pole just paremuse suunas liikumine
Ei ole jah. Ja kõige hullem on seis detsembris, kus mul on ainuüksi kelladega 26 kontserti, kõik nädalavahetused on kinni. Aga sealt hangin energiat. Seal on aplaus, millest olen toitunud viimased 20 aastat.

Läksite laste küsimuselt sujuvalt üle töötemaatikale. Kas pereteema on niivõrd valus?
Eks ta valus ole, ja seda aega tagasi ei saa, ka 30 000 krooni eest. Ja kui te küsite, kas on mingeid variante – ei ole.

Tulebki leppida sellega, et laste tarvis pole aega, kurat võtku?
(Ohkab sügavalt.) Jah, on küll niimoodi On ju tegelikult hulluse aeg

Minu arust jäi hulluse aeg 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algusse.
Ei, praegu on hullem aeg. Kultuurisfäär liikus väga aeglaselt edasi, sotsialism oli siin veel 1998. ja 1999. aastal. Buumi aeg kultuuris on just praegu. Nüüd hakkab see alles paukuma selles mõttes, et ühed kukuvad ja teised tulevad. Praegu tuleb organisatsiooni väga täpselt kindlustada. Kui vaatad meelelahutusturgu, siis see viskleb kogu aeg äärmustes: uued tulijad tulevad ja rahvas veendakse ringi järgmise asja suhtes.

Ja kõrval sirgub teil kolmas, kõige väiksem laps.
Mida kuradit teha? Ma olen sellele mõelnud. Ma näen seda pilti suhteliselt mustvalgena: uks kinni, ja lõplikult kinni. Lähed koju ja kasvatad lapsi – see on üks võimalus. Aga niisugust asja, et teeks poole kohaga oma tööd – see ei ole võimalik. Ei ole võimalik Eesti Kontserti poole kohaga juhtida, ega ka Vanemuise teatrit. Täistöökohad tuleb teha. Kui ma Vanemuisesse lähen, siis töötan päevas 16 tundi, et kõik ära teha, kuigi lepingus on kirjas, et töötan osaliselt.
Aga, jah, mul ei ole lahendust. Kuid mul on abikaasa, kes laste eest hoolitseb.

Kellena tema töötab?
Ta on inglise filoloog, töötab TTÜ õppeosakonnas õppekonsultandina.
Ja on ämm, kes ka aitab. Mul on teatud nullhetked ka, kui sellele [pere teemale] mõtlen, aga üritan sellest üle olla.

Mida näiteks 20 aasta pärast või surivoodil võite oma elule tagasi vaadates mõelda? Kas seda, et, pagan, ikka liiga vähe sai tööd tehtud? Või sellele, et oot-oot, mul oli ju ka kolmas laps, kuhu ta jäänud on?
Noh samal ajal tuleb müts maha võtta abikaasa ees – lapsed on toredad. Ega ma päris rongaisa ka ole, et mind üldse pole. Muidugi olen olemas. Aga võiks rohkem olla, jah. Kui tuled kell kümme koju ja näed veerand tunniks last, kes läheb kohe magama, ja hommikul tõused temaga koos üles ja viid ta kooli ja sellega nagu kõik piirdub – see ei ole piisav. Ja ma ei ole telefonikasvatust ka eriti aktsepteerinud. Mul ei ole varianti See on halb küsimus ja mul ei ole sellele head vastust. See on nõme, ja materiaalses mõttes mulle seda tööd vaja ei oleks. Aga kurat, ma fännan seda – nii et siin lööb ego välja. See on nii kihvt töö!

Kuidas te abikaasa maha rahustate? Väike rahasüst äkki aitab?
Ei, ei. Meil on materiaalsus perekonnas väga tagaplaanil.

Ma ei usu, et ükski naine on valmis rahuliku südamega pealt vaatama, kuidas mees ööpäevad läbi tööd rabab.
Oleme sellel teemal peatunud kogu aeg. Ja siis, kui Vanemuisesse mineku otsus tuli teha – mis seal salata, ega ma küsinudki naise käest vastust. Ma juba teadsin, see oleks olnud eitav.
Õhkkond oli 2003. aasta lõpus närviline, sest Vanemuises oli raha null, aga inimesed ootasid palka ja hooaega ei olnud. Kuid me rabelesime kõik koos välja ja praegu läheb täitsa normaalselt. Ma ei ütle, et hästi, aga raskelt, kuid võidukalt.

Kui hästi läheb teil ja perekonnal?
(Ohkab sügavalt.) Te sorgite haavas kogu aeg. Ütleme niimoodi, et selle pooleteise aastaga on lapsed ja pere õppinud, nad on tahtmatult sunnitud aktsepteerima seda olukorda, teades, et töölepingu lõpptähtaeg 2006 on tulekul. Kuigi ma arvan, et siis nad jälle mõtlevad (sosistab): ei ta, kurat, lõpeta, ma ei usu seda.

Kui palju auto läbisõitu tuleb?
Umbes 80 000 km aastas.

Kas tervis peab vastu?
Jah, aga kes seda teab. Kui arsti juures ei käi, siis ju ei tea. Kui oli Pärnu kontserdimaja avamine 2002, tekkis à la Reiljani case [kaasus] – pilt läks tasku, nagu öeldakse. See oli üleväsimusest ja magamatusest.

Kuidas kaaluga lood on?
Sada kilo, normaalne. Aga eks ma olen Tšernobõlis käinud [Vitamiiniga kontserti andmas], korralikult ka kiiritada saanud, loodan, et see on kõik haigused ära tapnud. Esimest korda käisin operatsioonil eelmine aasta: nina pöörati teistpidi. Nohu ei kadunud kuidagi ära. Lapsena mängisin kõvasti hokit, sain litriga kogu aeg vastu nina ja üks ninasein oli teisele poole kaldunud, õhk ei käinud läbi. Ja mandlid kukkusid suhu sõna otseses mõttes. Nii et need operatsioonid tehti korraga.

Kuidas patareisid laete?
Varem, aastat 6-7 tagasi, kasutasin alkoholi. Aga nüüd ei ole mahti, kuna ei ole järgmist vaba päeva tulekul. Arvan, et laen kellade koolis laste juures – sealt saan väga palju energiat. Kui näen, kuidas noored hüppavad, pean ise olema sama traksis. Kurat, ega ma nii vana ka ole, noh! 44 – mis vanus see on?! Ja mul on Pärnu ja Rapla maakonna piiril vanaema talumaja, seal on vaikus ja rahu. Keegi ei sõida ega õienda, telefon ei levi.

Suvel ikka puhkuse saate välja võtta?
Ei ole võtnud.

Kui mitu aastat?
Ei tohi välja öelda, see on töö- ja puhkeaja seaduse rikkumine. Aga, jah, viis aastat ei ole. Kuid olen saanud pikki nädalavahetusi võtta paar tükki: reede-laupäev-pühapäev.

Olete saanud pingelise tempo juures mõelda, mis on üldse teile elus tähtis?
Arvan, et täna ei ole selleks õige aeg. Vot siis hakkan ennast vanana tundma. Kui ma istuks nüüd maha ja hakkaks mõtlema, tuleks mul stress kõigepealt, sest veendun, et teen kõike valesti. Nii et parem ei kasutaks seda aega analüüsiks. Nii on endal lihtsam elada.

Kui kunagi pensionil memuaare hakkate kirjutama, siis mis oleks need kolm asja, millel kindlasti tahaksite pikalt peatuda?
Kindlasti see, kui Peeter Vähi kutsus mind Eesti Kontserti tööle. See oli väga õnnestunud pakkumine ja minu poolt väga õnnestunud valik.
Teiseks arvan, et kõik inimesed on õnnelikud, kui neil on terved lapsed. Mu lastel on piisavalt lai silmaring, et teada, miks nad on siia ilma sündinud ja mida nad edasi peavad tegema – sellega olen väga rahul.
Kolmandaks, olen käinud väga naljakates kohtades, näiteks Tšernobõlis neli nädalat pärast sealset katastroofi, muidugi sunniviisiliselt, püssi ähvardusel. Või Iraagi-Iraani sõja ajal Iraagis kontserti andmas, kus järgmisel päeval vaatasin uudistest, et seda hotelli, kus eelmisel ööl olin, enam ei ole, sest sinna oli rakett kukkunud. Naljakaid kohti, kus surm on käinud pidevalt selja taga, on tohutult palju olnud. Nii et ma ei pööraks oma elu tagasi. See on olnud väga kihvtilt elatud aeg, kuigi olen aega loristanud ka mõt-te-tult. Põhiline aeg läheb suitsetamisele.

Ja mis on need asjad, millest memuaarides mööda libiseksite?
Teate, ma ei ole eriti atraktiivne tüüp. Täiesti lihtne elu: käisin koolis, tegin kõike, mida teha ei tohtinud, ja konservatooriumis sain nii palju käskkirju, et need ei mahtunud ühte kausta ära. Nii et täiesti tavaline elu.

Sellest siis lohutus kõigile emadele, et olgu teil poeg nii suur pätt või kaabakas kui tahes, ühel päeval võib temast ikkagi saada Aivar Mäe?
No kurat, mina ei tohiks kindlasti olla mingi eesmärk.

Laine Jänes,
Tartu linnapea, oli neli ja pool aastat Aivar Mäe alluvuses Vanemuise kontserdimaja direktor:

Aivar Mäe on huvitav juht. Esimese asjana tuleb ta mul vaimusilma ette, käised üles kääritud. Ta paneb kohe kõigele käed külge. Tal on läbitud tööl kõik astmed: ta on proovinud lavamehe tööd ja olnud abiks toolide lükkamisel. Ta aitas ise T-särgis Vanemuise kontserdimaja avamist ette valmistada, ja sama tegi ka Pärnus. Lõpuks oli tal hääl täiesti ära ja silmad üleni tolmused.
Teine asi, mis juhtidele väga oluline – ta suhtleb kõikide inimestega, mitte ainult VIPide, prominentide ja sponsoritega. Tal on aega öelda koristajatädile paar head sõna ja produtsendile õlale patsutada. Selles ta karismaatilisus seisnebki. Ja seepärast lähevad inimesed tema järel suure voona kaasa. Ta ei näita ainult näpuga, vaid teeb kõike ise kaasa ja tuleb vajadusel appi. Ta on hea juht.
Aivar Mäe on aus ja hindab ausust. Kui sul on mõni mure ja räägid selle ära, siis ta tuleb appi ja aitab välja. Kuulab ära ja annab nõu. Kui aga hakkad varjama ja vassima, on ta halastamatu – sellised asjad temaga läbi ei lähe.