Aivar Kallaste: trepil võtan kaks astet korraga
Teater. Muusika. Kino juuninumbris: Kaja Kannu intervjuu juubilar Aivar Kallastega, kes 6. juunil saab 60.
Ootan Aivar Kallastet TMK toimetusse Pika ja Voorimehe tänava nurgal, ta läheneb kiirel sammul, samal ajal kõneldes: Ma eksisin ära, pöörasin oma esimese kooli poole — kas ehk siiani harjumus sees? Kuidas me siis suhtleme: “teie”, “sina”, “meie”? Arvan, et “sina” kaudu tuleks ehk minult ka mõni vastus. Muidu lõpeb meie esimene kohtumine sellega, et “vastaja vaimuvaesuse tõttu avaldame ainult küsimused”.
Sa lõpetasid 1977. aastal Tallinna Koreograafiakooli (praegune Tallinna Balletikool) ja asusid kohe tööle Vanemuisesse. 1990-ndate keskel töötasid aasta Soomes Aurinkobaletti trupis ja siis taas Vanemuises. Miks üks väike poiss tahab balletti õppida?
Väike poiss ei tahtnud balletti õppida. Mu koolitee oli väga ilus. Ujula, siis praegusest Aia tänavast Viru tänavat mööda raekoja platsile, siis Saia ja Börsi käik, sealt Laiale tänavale ja edasi Tallinna Esimesse Keskkooli, mis on nüüd Gustav Adolfi Gümnaasium. Ühel pühapäevahommikul viis meie tore õpetaja Aili Zõrjanova klassi Estonia teatrisse vaatama balletti “Pähklipureja”. Avastasin täiesti uue maailma ja sellest tavaellu tagasi tulemine tekitas raskusi. Uurisin välja, et järgmisel pühapäeval saab taas “Pähklipurejat” vaadata. Kolmandal pühapäeval aga Mozarti “Võluflööti” — nii tuli minu ellu ooper. Teel kooli peatusin alati Vene tänava nurgal, kus oli Estonia mängukava ja mustvalged fotod etendustest. Olin just kuulnud raadiost lõiku Verdi ooperist “Trubaduur” ja avastasin, et see on repertuaaris — sealtpeale hakkasin ka õhtustel etendustel käima.
o ja nii see läks, kuni tundsin, et tahaksin saada sinna teisele poole orkestriauku. Piletöörid olid juba tuttavad, nii ma siis pöördusingi teatriinimeste poole. Mulle öeldi, et kuule, armsake, sa poiss saad alles pärast häälemurret hakata klassikalist laulu õppima, aga ehk proovid esialgu koreograafiakooli, sinna võetakse kümneaastaselt vastu. Oli vaja veel kaks aastat kannatada, enne kui sain katsetele minna. Tol ajal oli rohkesti soovijaid, konkurss kestis mitu päeva, vastuse ootamine samuti. Mind võetigi vastu ja lasti ka lõpetada.
Kes olid su õpetajad?
Kui ma, paberid kaenla all, Toompeale jõudsin, kuulsin juba eemalt, et akendest kostab midagi valjuhäälset. Võtsin kohe omaks — ah et nii õpetataksegi balletti! Minu erialaõpetaja oli armeenlane Frunze Stepanjan, lõunamaise temperamendiga, range, nõudlik, vahel halastamatu, samas toetav. Usaldasin ja uskusin teda — ta oli kui jumal taevas! Minu varasem kogemus oli vaid balleti vaatamine, selle õpetamisest sain teadmised tema kaudu. Võtsin kõik vastu. Tema metoodika oli õige — suudan end siiani vormis hoida. Tänan teda mõttes tihtipeale hommikust treeningut tehes. Koreograafiakool andis keskerihariduse, sealsamas Toompeal toimusid ka kõik muud koolitunnid. Klassijuhataja Kaie Kivilaan oli väga vahva ja oskas meid koos hoida. Tema enda sugulane lõpetas kooli, nii et ta oli kursis balleti eripäraga. Meile aga õpetas ta keemiat ja anatoomiat, nii eesti kui vene õppekeelega klassides. Levis kuuldus, et ta oli äsja Siberist tagasi tulnud ja et ta keel võib olla “kandiline” — mina ei osanud seda märgata. Värvikas ja karismaatiline oli näitlejameisterlikkuse õpetaja Arvīds Ozoliņš — läti balleti üks rajajatest. Tema rikkalikust tantsijakogemuste pagasist sain palju väärtusi kaasa — rolliloome, teatrieetika.
Nüüd, mil ma ise õpetan, on aina üllatused. Balletti õppima tulnud laps, kes on enne kolm aastat tavakoolis käinud, ei tea, kes on õpetaja ja mis on õppimine! Tuli hakata tantsutehnika selgitamisega paralleelselt ka õppimist õpetama. Esimesel aastal seadsin ülesandeks klassidistsipliini ja teisel igaühe isikliku distsipliini. Ometigi — kontsertmeister on klassis, tund toimub elava muusika saatel, mina annan õpilasele soovituse, näidates ise ette, aga parandamise asemel teatab kümneaastane: “Ma ei teinud nii!” Minu silmis on see pedagoogi mitteusaldamine. Kurb! Avakoosolekutel küsitlesin vanemaid — et kumb teist tantsib? Väideti, et laps ja et kodus ise paneb muusika mängima ja muudkui tantsib. Tunnis paraku on tema põhitegevuseks kella vaatamine ja tunni lõpu ootamine. Küll võib piinarikas olla, poolteist tundi balletiklassis, kus pole üldse huvitav! Kurb, kui vanemad elavad laste peal välja oma teostamata unistusi. Mäletan enda õpingute algusest seda mõtet, et millal me ükskord tantsima hakkame, olen ju teatris näinud, kuidas see käib. Ja tõesti, algus oli igavavõitu, jalgade positsioone õppides seisime kaua toe juures ja vaatasime seina, pedagoog suunas õigeid lihaseid kasutama, parandas jalalabade põrandale toetumist. Nii ta roomas kõik kaksteist õpilast läbi, uus positsioon ja jälle sama otsast peale. Hiljem sain aru, miks seda vaja oli — vundament sai paika, et tantsukorruseid sinna peale ehitama hakata.
Pärast kooli kohe Vanemuisesse?
Nõukogude ajal oli noorele spetsialistile garanteeritud erialane töö. Klassikalise balleti riigieksamil oli suunamiskomisjon ja meie kursuselt sai neli lõpetajat Estonia ja neli Vanemuise teatrisse töökoha. Nagu ma hiljem kuulsin, soovis Mai Murdmaa mind Tallinna ja Ülo Vilimaa Tartusse. Vilimaa oli tookord suunamiskomisjoni esimees. Kuna juba varem nägin mitmete lõpetajate pealt, et Tartusse minek on neile vastumeelne, otsustasin ennast n-ö halvemaks variandiks ette valmistada ja tegelesin sellega terve viimase kursuse. Nii ei tulnudki mingit traumat, kui olin suunamisteate kätte saanud.
Selleks, et klassikalise balletiga tegelda ja üleüldse õppima hakata, on vaja vastavaid looduslikke eeldusi, nii füüsilisi kui ka vaimseid. Olen kohanud inimesi, kes on mingil põhjusel sellesse kooli sattunud ja teatrisse tulles minult küsinud, kus ma olen õppinud ja kas ka midagi märkimisväärset tantsinud. Koolis on kõigi lendude ja nimedega stend väljas! Ise teadsin õpingute ajal iga artisti nime ja lavarolle nii Estonias kui Vanemuises. Läksin kooli eesmärgiga teatrisse saada.
Mis tunne see ikkagi oli, mis sind kaheksa-aastase poisina ooperit kuulates valdas? Kas see oli ilusam, turvalisem, parem kui päris maailm? Kuidas sa kohe mõistsid seda kodeeritud keelt?
Olen väga õnnelik, et lapsena maailma tundma õppides teatri avastasin. Kes vaimustub spordist, kes kirjandusest, kes filmist jne. Mina teatrist. Igapäevaelu koos teatriga ongi minu maailm. Oopereid lauldi siis õnneks veel eesti keeles. Koode tuleb tänapäeval pigem murda, kui keelt ei tunne ja lavastused on pea peale pööratud.
Aga jah, arvatakse tõesti, et balletis on oma keel ja et iga liigutus tähendab mingit sõna — nii see tegelikult pole. Süžee tuleb esile teiste vahenditega. Klassikalise balleti puhul tähendab pas d’action tantsunumbrit, kus tegevus jätkub; divertismendi ajal lugu seiskub, artistidele antakse võimalus tantsida ja tegevus läheb hiljem edasi. Pas de deux annab esipaarile võimaluse oma virtuoossust näidata, misanstseenide ajal edastatakse lugu miimika ja žestidega. Selline on romantilise ja klassikalise balleti etenduste struktuur. Ise olen teinud palju selliseid lavastusi, kus ma ei kasuta sellist ülesehitust, vaid jutustangi kogu etenduse vältel lugu kehakeele ja miimika abil.
Aeg-ajalt leian end minemast tagasi Estonia lummuse hetkedesse; tekib seesama tunne, mis valdas mind siis, kui vaatasin “Pähklipurejat” ja muinasjutumaailm mind kaasa haaras. See oli võimas, kõik need komponendid: muusika, koreograafia, tantsijad ja visuaal, Eldor Renteri kujundus. Kord vaatasin etendust teiselt rõdult ja jäin riietehoiu sappa viimaseks. Saali uksed olid lahti, läksin korraks tagasi ja nägin eesriide avanemist — laval ei olnud enam ühtki dekoratsiooni, aga mina olin endiselt teatrimaagias. Mõtlesin, miks nad ei võiks uuesti otsast peale alustada. Viieminutine kodutee oli ümberlülitumiseks liiga lühike.
Aga ma hakkasin ennast aitama. Korjasin hoovi pealt tüdrukud kokku ja hakkasin ballette lavastama. Muidugi oli esimeseks “Pähklipureja”. Tegin ise dekoratsioone ja rekvisiite, õmblesin kostüüme. Nii ma pikendasin oma väikeses, 14-ruutmeetrises toas oma teatrimaailma. See aga ei välistanud poistega pallimänge ja kogu vanalinna hoovistik oli luurekateks valla. Kuid pool seitse õhtul taandusin tagaajamistest ja suundusin Estoniasse. Kõike jõudsin.
Esimestel kooliaastatel öeldi suguvõsa üritustel ikka, et noh, tantsi nüüd. Algul oskasin kuidagi niisama ära vingerdada, aga hiljem selgitasin, et tantsu koht on teatris, loetlesin etendused üles ja kutsusin vaatama. Kõik mu sugulased on siiani truud teatrikülastajad. Käisin üle tee Pioneeride Palees Salme Lauren-Vaagi juures nukuteatrit tegemas ja Salme Kultuuripalees rahvatantsuringis. Lapsel ikka on see püsimatus, tüdineb ära ja huvi vahetub. Koreograafiakooli mineku otsuse tegin ema teadmata, kõik vajamineva korraldasin üksinda: notar kinnitas klassitunnistuse koopia, piltnik tegi fotod, arst kirjutas tõendi. Viisin paberid sisse ja alles siis ütlesin emale. Kartsin, et ta ei soostu uude kooli minekuga, nähes, et ma olin neid ringe vahetanud, aga ei olnud mingit vastuseisu. Hiljem hakkasin aru saama, kuidas ta mind aina toetas. Oli ta ju üksinda kahe eest — isal tekkis teine pere.
Oli sul ka selline staariihalus, et tahtsid esineda ja kuulsaks saada?
Ei, ei, minu ainuke soov oli sinna teatrimaailma ise sisse saada. Hiljem tajusin, et elukutsega käib kaasas ka kuulsus. Viimase pärast on eraelus üht kui teist ebameeldivat olnud — eelistan olla hall hiir. Ka ei taha ma olla liidrirollis, jään hätta, kui pean teisi juhtima. Iseennast meeleldi. Nimi- või peaosi tantsides pole minu teemaks liidristaatus, vaid oskus jutustada-tantsida konkreetse lavategelase lugu. Endast eemaldumine pakub mulle rolli loomisel ja esitamisel suurimat huvi ja naudingut. Tahaksin tulla uuena, teistsugusena, et ei öeldaks: jälle see Kallaste.
Vaatajana hindan samuti neid artiste, kes oskavad iga järgmise rolliga üllatada, olla uued või lausa äratundmatud. Paraku on kurva saatusega näitlejaid, kes satuvad teatud kindla ampluaa peale ja neid ei toodagi sealt välja. Teisalt on selliseid, kes on võrdväärselt usutavad nii komöödias kui tragöödias. Nad on sisemiselt niivõrd rikkad, et ma ei väsi neid vaatamast ja nautimast. Kullaproov on väga kõrge.
Mis tüüpi tantsija sina oled?
Mulle on külge pandud märk — karaktertantsija. Ma pole sellega nõus. Kui üldse midagi, siis erinevate karakterrollide esitaja, sest karaktertants on minu jaoks vaid üks tantsudest suurtes ballettides.
Mis on saanud Vanemuise klassikalisest balletist tänapäeval?
Klassikalise balleti etendused on praegu Vanemuise repertuaaris, nagu nad on olnud kõik need nelikümmend üks aastat, mis ma teatris olen olnud.
Kool andis balletiartisti hariduse. Ülo Vilimaa tegeles juba tollal modernse tantsuga. Seega sai teatrisse tulles hakata uusi põhimõtteid õppima: raamidesse pandud keha vabastama, väljapoole arendatud jalgu paralleelpositsioonidesse seadma, põrandatehnikaga tutvuma. Oskamatusest oli alguses siniseid plekke ja valu päris ohtralt. Väga põnev aeg oli. Esimesed tööd olid teatris Vilimaaga. Ta toimis targalt, jälgis, õppis tundma ning alles seejärel usaldas üha raskemaid ja raskemaid ülesandeid. Repetiitoritena töötasid kogenud tegijad Elena Poznjak-Kõlar ja Maie Maasik. Nii Maasik kui Vilimaa olid end ka Leningradis täiendanud — kõigilt kolmelt sain palju väärtuslikku oma tantsijatee alustamisel. Vanemuise ballett oli Vilimaa nägu ja tuntud ka NSV Liidus, nii et esietendustel olid alati kohal ka huvilised ja kriitikud väljastpoolt. Estonia ballett oli jällegi Murdmaa nägu — Eestisse tuldigi kui välismaale ja tolleaegses mõistes avangardse balleti oaasi. Nii iseloomustas üks külaline oma siinkäike.
Milline oli sel ajal balletiinimeste positsioon Tartu teiste kunstiliikide eliidi seas?
Olen kuulnud, et tol ajal olid Vilimaa balletid üliõpilaste hulgas väga populaarsed ja seotud prestiiži teemaga. Üldse oli teater siis linna elus tähtsamal kohal. Kaarel Ird juhtis, aga lasi ka teistel särada — sõnateatris olid Tooming ja Hermaküla, balletis Vilimaa; Ida Urbel lavastas oopereid-operette. Ird tegutses targalt ja kasutas oma parteilisust teatri eest võitlemiseks — suure maja ehitus, muusikakollektiivi säilimine, külalisetendused kodu- ja välismaal jne. Ta lavastas vennasvabariikide värke, et samal ajal saaks ka kunsti teha. Samas on Ird tunnistanud, et ega ta balletist aru saanud, ja tõi näitena “Don Quijote” — peaosades on hoopis teised tantsijad, mitte pealkirjajärgne nimitegelane. Ja tal oli õigus; Minkuse/Petipa originaalversioon on tõesti selline.
Kas klassikalisel balletil ja meie kaasaegsel tantsul on ka mingi filosoofiline, maailmavaateline vahe? Et üks oleks nagu vertikaalne, parem, eetilisem ja teine horisontaalne, labasem, lihtsam?
Võib-olla kellegi meelest ongi see nii. Repertuaariteatris töötades aga pean seda eeliseks, et olen saanud esitada mõlemat — olen nad endale omaseks kujundanud. Töötasin aasta Soomes moderntantsu teatris. Sinna tuli üks tütarlaps, kes oli Londonis hariduse saanud, mis tähendas, et ta valdas nii klassikat kui moderntantsu. Ta ei eitanud ega jaatanud üht ega teist, mõlemad olid temas. Imetlesin neid oskusi. Aga nüüd olen õnnelik, et minu unistus täitus — Tallinna Balletikoolis õpetatakse kaasaegset tantsu. Kevadisel galakontserdil, kui lõpetasid kaks minu endist õpilast, oli ka moderntantsu numbreid. Heldisin, kui nägin, et tantsijad oskavad maha minna ja sealt ka üles tulla — on saanud põrandaga sõbraks ja omandanud baasteadmised-oskused nüüdistantsu esitamiseks. Hiljuti tegin ka ise kaasa nende õpetaja Raho Aadla töötoas ja imetlesin selle maailma rikkust, seda, kui erinevaid väljendusvahendeid on inimkeha võimeline välja arendama. Samas tõstetakse ka klassikalises balletis latti aina kõrgemale. Võimekad tantsijad lisavad üha keerukamaid hüppeid-pöördeid-tõsteid ja kõrgemaid jalgu. Kord kuulsin balletomaanide omavahelist arutelu, kui baleriin ei suutnud jalga vastu kõrva tõsta — miks ta küll bülletääniga lavale ronis?
Eelmisel suvel vaatasin New Yorgi Metropolitan Operas ABT (American Ballet Theatre) “Don Quijote” etendust. Haritud publik teadis, kus artiste tunnustada, aplodeeris ja karjus vaimustunult. See ei lõhkunud tervikut — numbriballett! Basiliot tantsis Novosibirski kooli lõpetanud Daniil Simkin; ka tema esitas enda tehniliselt täiendatud hüppeversioone. Kuulsad on ka piruetid, mida ta teeb üle kümne, lõpetades tugijalal poolvarvastel. Ja kõike seda köitva näitlejatöö saatel. Nii ta kujuneski publiku lemmikuks. Etendust vaadates tõdesin, et see on klassika ja ei ole ka — Simkini esituses oli minu meelest kõik paigas. Ameerika koolituses on midagi teistsugust, kui meie oleme saanud Nõukogude Venemaa balletist.
On olemas klassikaline ballett — see Marius Petipa maailm —, moderntants, mis algas Isadora Duncanist, ja siis veel see päris meie kaasaegne tants, mis pole enam ka moderntants. Kuidas sa iga kord ümber lülitud, kui sa neid asju vaatad ja teed? Kuidas sa valdad kõiki neid võtmeid ja keeli?
Püüan iga kord alustada puhta lehena ja võtmeid otsin koos lavastajaga. Koreograafid kasutavad erinevaid meetodeid — kes tuleb esimesse proovi kindla nägemusega, kes alustab võtme otsimist läbi artisti isiksuse ja võimete. Et keelt vallata, võtangi ette ühe keele korraga, selle, mis on parasjagu töös, ja püüan selle esietenduseks selgeks õppida. On ette tulnud ka imelikke lavastajaid, kes leidsid võtme, millega mind hoopis lukku panna, aga jumal nendega — kõik olid külalised ja läksid oma teed, mina aga alustasin uue rolli lavateekonda. Kõik omad leidsid õige võtme: Ülo Vilimaa oli toetav kogu lavastusprotsessi jooksul, Mare Tommingasega otsisime aastakümneid mitmete lavastuste võtmeid ja leidsime ka. Ma tahtsin minna koreograafile nii lähedale kui võimalik, olla teose interpreet ja mitte jälle Aivar laval. Ilmselt ma siis midagi saavutasin ka. Kunagi öeldi minu kohta “väike Vilimaa” ja hiljemgi on mind kiidetud oskuse eest eri lavastajate keeli rääkida.
Edasi Janek Savolainen — olen osalenud kõigis tema lavastustes, nii teatri repertuaaris kui väljaspool seda. Tema küsib, kas on aega, ja mina vastan, et teeme. Tal on lõputult fantaasiat ja alati oma kindel visioon ning ta on proovideks valmistunud, vajadusel abiks fraaside kaupa paberile kirjutatud koreograafiline lahendus ja tegelaskujude käitumise põhjendused.
Ka Ruslan Stepanov lavastas kõik oma esimesed tööd mind arvestades. Tema oli õppinud Viljandis ja tuli tantsu juurde hoopis teisest maailmast ja juba välja kujunenud noorukina. Valgas, kus ta elas, ei alustatud “Pähklipurejast”. Tal oli väga omapärane käekiri — see, kuidas ta liikus, lähtuvalt oma füüsise eripärast, eristus seni nähtust. Tavaliselt oli ta minuga rahulolematu, aga tuli ikka ja jälle välja uue pakkumisega. Nietzsche “Zarathustra” puhul ei teadnud ta alguses, mis tegelaskuju see minu esitatav võiks olla, kuni tuli ühtäkki andekale ideele — kleidiga Hitler. Pooleldi naine, pooleldi mees. Läks täkkesse. Mina võtsin idee kohe omaks ja tüpaaž hakkas elama. Üks kolleeg aga küsis, et kas sa tõesti paned kleidi selga! Suudan vahet teha — eraelus küll ei pane, aga laval on see tegelaskuju kostüüm.
Kas ka paljalt laval olekut võtad kui järjekordset kostüümi?
Ei, alastiolek tähendab kostüümi puudumist!
Ruslan pakkus, et teeks mulle monoetenduse. Nii sündis Gogoli “Hullumeelse päeviku” põhjal lavastus nimega “Vaikimine”. Lugu rääkis tööta jäänud näitlejast, kes mängib üksi kodus oma tehtud ja tegemata rolle, n-ö lappab oma elu läbi. Tükk algas äratuskella helinaga, millele järgnes esimene stseen aluspükste väel. Olin häiritud, kuna leidsin, et selles eas pole minu keha enam publikule näitamiseks, aga lõpuks allusin lavastaja nägemusele. Pärast etendust märkis üks kriitikuproua muu hulgas, et artisti koketsed trussikud tõid balletiartisti figuuri hästi esile.
Minu erialaõpetaja oli ka väikest kasvu ja terve kooliaja tegeles ta sellega, et mind igas suunas suuremaks kasvatada. Töö kandis vilja, olen enda suureks tantsimise eest korduvalt tunnustust pälvinud. Janeki ja Ruslani n-ö väikevormide juures sai tegelda vastupidisega — piisas pilgust või sõrmeliigutusest, et vajalik edastada; tihtilugu oli publik vaid meetri kaugusel. “Vaikimise” algstaadiumis oli lavastaja pahur — see on ärritav, kui sa ette ära mängid ja kõike liiga suurelt teed. Nii kasutasingi pooltoone ja õrnemat pintslitõmmet. Järgmisel õhtul suure lava tükk — taas ümberlülitumine. Igav pole mul kunagi olnud.
Kas oled kunagi ka koreograafile vastu hakanud? Kui tema ütleb näiteks, et tüüp peab olema nurgeline ja sina vastad, et ei, kindlasti peab see tüüp olema plastiline?
Minu koolitus on andnud mulle teadmise, et tantsija ülesanne on hakkama saada lavastaja seatud koreograafiaga. Oma tantsijateel olen kokku puutunud üle neljakümne eripalgelise lavastajaga ja nad on osanud minust n-ö röntgenipilti teha.
Minu meelest oli Mai Murdmaa “Kratis” laval ikkagi Aivar Kallaste. Kui sind poleks olnud, siis poleks olnud “Kratti”.
“Kratt” kindlasti oleks olnud, aga lähtuvalt teistsugusest tantsijaisiksusest. Dmitri Hartšenko ja mina tantsisime mõlemad seda rolli. Võib-olla oli asi selles, et ma ei ole ise sammugi lavastanud, aga Dima oli juba siis valmis koreograaf. Nii kujundaski tema Krati omanäoliseks, mina olin Mai-truum.
Mis võikski olla tantsijale parim kink kui uus roll! Minu neljakümnendal sünnipäeval oli Estonias “Krati” esimene lavastusproov, Mai Murdmaa alustas elustamisstseeniga, Peremees oli Viesturs Jansons.
Mõni aeg enne seda oli minu tantsijateel üks erakordne päev. Estoonlased tõid Tartusse “Giselle’i” ja etenduse vaheajal ütles nende balletitrupi administratiivjuht, et käskkiri on väljas, sa oled “Krati” nimiosas, kas Mai Murdmaa on sulle teatanud. Ei jõudnud veel toibuda, kui minu poole pöördus meie balletijuht Mare Tommingas ja ütles, et teeme järgmiseks koos “Amadé”. Olin kui pilve peale tõstetud! Kratt ja Mozart. Sealtpeale kujunesidki nad käsikäes — üks ühes trupis, teine teises, üks ühel päeval, teine teisel, kuni etendusteni välja, mis samuti sattusid aina kahele järjestikusele päevale. Üleüldse algas kõige kirevam periood siis, kui oleksin võinud ametlikult pensionile jääda. Estoniast tuli kõne tööpakkumisega ja algas prooviperiood Moskva Suures Teatris koos minu iidoli Vladimir Vassiljeviga. Ma polnud küll otseselt unistanud, kuid vahel olin mõelnud, et oleks põnev oma esimeses teatris mõnd rolli esitada. Oli ehk mõttel sedavõrd väge? Kehtib reegel, et minu elu kulgeb mööda spiraali — Estoniast lahkudes jäi viimaseks tööks Nõid balletis “Kullaketrajad”, naastes taas Nõid, aga “Macbethis”.
Kuidas end vormis hoiad? Käid jooksmas?
Tantsija vormis hoidmiseks on hommikune klassikalise balleti treeningtund. Pelgalt jooksmisega võib vaid füüsist väsitada…, kuid kas ka eriala spetsiifika seisukohalt arendada?
Lapselapsega saab joosta ka ja kui ma treppi mööda liigun, küsib ta alati, miks ma kaks astet korraga võtan. Ütlen, et nii saan kiiremini üles. Üha rohkem küsitakse ka seda, kuidas ma ikka veel suudan. Aastanumbritega ma ei tegele, need lisanduvad minust sõltumata. Vahel ise ka mõtlen tagasi, et kuidas ma suutsin kõiki neid ränkraskeid, tohutu füüsilise koormusega etendusi tantsida ja ikka veel elus olla. Kõigepealt tänu vanematele heade geenide eest. Minult endalt on tulnud õige mõtlemine, õige toitumine ja õige elukutsevalik.
Kas sellises kombinaatteatris nagu Vanemuine on siis ikkagi võimalik töötada repertuaari kõrvalt asjadega, mida kunstnikud ise tahavad?
Jah, juhtkond on seda soosinud, proovilogistika sätime ise. Ega me kunstiga tegeldes küll mingeid töötunde lugenud, ainsaks kriteeriumiks oli kvaliteet ja tärminiks esietenduse kuupäev. Ruslan lavastas Vanemuise balleti 70 aasta juubeliks täispikka tantsulavastust “Kevade” ja puhkepäevadel tegelesime “Vaikimise” proovidega. Peterburi Baltiiski Domi monolavastuste festivali komisjon soovis videot ja peagi saime kutse. Olin tõsiselt ärevil, et kas ma tõesti julgen esitada seal venekeelse tekstiga etendust, kuid sain oma hirmudest jagu ja kõik toimis. Ülejärgmisel päeval oli “Kevade”. Nii tihedalt erinevaid esietendusi virutada ja veel eri linnades — see oli küll kirgastav kogemus, innustav ja kannustav.
Milline oleks sinu unistustes Vanemuise teater homme?
Minu tuleku eel, üle neljakümne aasta tagasi käisid jutud, et Eestis pole kahte balletiteatrit vaja, et trupp likvideeritakse ja võib-olla jääb kuus kuni kaheksa paari operettide jaoks. Siis oli Vanemuine kolmežanriteatrina ainulaadne ja kuulus kogu Nõukogude Liidus. Soovin, et teater oleks jätkusuutlik ka edaspidi ja et ka järgnevad põlved oskaksid ehitatut väärtustada.
Kas Estonias oleks sind nii kaua välja kannatatud?
See on küll rohkem selgeltnägijate teema, nii et ma ei tea vastust. Kooli ajal seitse aastat kannatati välja, hiljem kutsuti ja käisin külalisena — ju vist siis kannatati. Olen kindlasti väga õnneliku lavasaatusega, sest põhiliselt sain tantsida minule lavastatud koreograafiat. Üks kolleeg ütles toredasti, et küll sul on ikka palju ihukoreograafe olnud! Oskan saadud lavarikkust hinnata ning tänan kinkijaid ikka ja jälle. Aeg-ajalt pakutakse värskenduskuure — kolm suve järjest olen teinud koostööd Tallinna Tantsuteatriga ja nii sündisid Heili Lindepuu käe all igati meelepärased tööd ja rohked ringreisid, üks lausa teisele poole planeeti.
Kes on sinu mantlipärija?
Nüüdseks on maailm avatud, püsivus tavatum mõiste kui varasematel aegadel. Mulle seostub mantlipärija tiitel kohaloluga, mitmes mõttes.
Kuidas on hommikuse konjakijoomisega? Kas oled selle juba maha jätnud?
Uurisin kunagi oma Kanadas elava sugulase palvel tema vanaisa Jaan Lattiku seotust Vanemuise teatriga. Tegevuse käigus soovitati mul pöörduda Velda Otsuse poole. Kas ma söandan? Ta oli ju legend juba eluajal, nagu tema kohta on kirjutatud. Vanemuise esimene priimabaleriin, hiljem kordumatu hääletämbriga karismaatiline näitlejaisiksus. Aga eraelus keerulise natuuriga. Kõhklesin kaua, kuni ühel õhtul tundsin, et nüüd julgen. Suvel olime perega Teatriliidu puhkekodus Koolimäel, Velda Otsuse suvekodu oli aga Võsul. Sõitsin rattaga maad kuulama, et kas üldse või kunagigi. Velda vastas vaid, et homme hommikul kell üheksa. Olin õigel ajal kohal ja vestluse vältel kuulsin mitmeid huvitavaid arutlusi ja fakte tema elu- ja näitlejateest. Ise aga jäin vahele, meenutades-kiites paljusid rolle, mida olin näinud — ta ei talunud taolist tunnustust. Jutustasin ainulaadsest juhtumist, kui draamanäitleja saab juba lavale ilmudes aplausi. Nii toimus, kui ta käis Vanemuises Sarah Bernhardti mängimas. Velda torkas vaid, et seda pole olnud. Mina tõin talle ületeepagari kooke, temal aga oli kohv auramas ja peagi pakkus ta ka jumalate jooki — nii kutsus ta konjakit. Ta ei lubanud oma raamatut enne avaldada, kui on siit ilmast lahkunud. Hiljem lugedes ehmatasin lõpus ühe väljaütlemise üle — jahmatamapanev tunnustus! Temalt küsiti, keda ta näeb Vanemuises oma mantlipärijana. Ta nimetas ühe nime.
Sinu?
Ma ei pääse ju talle ligilähedalegi. Olen küll teinud tekstiga rolle, aga mitte iialgi nii mahukaid ja kõrgetasemelisi kui Velda Otsus!
Keda ta siis nimetas?
Las see jääb siia.
On sul ka päriselu olemas?
Päriseluga on niimoodi, et ooperilauljaks ma ikkagi ei saanud. Proovisin seda veel ka Tartus. Bass ütles, et minust saab bass, ja tenor, et kui mõned ülemised noodid välja töötada, siis saab tenor. Mul repertuaar aina täienes ja tantsijategevusele lisandus ka draamarolle, nii et ma ei oleks jõudnudki ennast jagada. Ühtlasi tuli teatrisse noor kauni häälega tütarlaps, kellele läksin ka ette laulma. Tema aga ütles selle peale, et parem ole hea tantsija kui nõrk laulja. Niisiis, õpetajat temast mulle ei saanud, sai hoopis kaaslane, Vivian Kallaste. Ooper on kodus ja mitmekordselt. Tütar Maria õppis Tartu Ülikoolis keeli, kuni ühtäkki üllatas oma sooviga hakata tegelema klassikalise lauluga. Nii läkski. Ta lõpetas Tartu Muusikakooli, läks edasi Muusika- ja Teatriakadeemiasse ja oli mitu hooaega Vanemuises ooperisolist. Tal on ilus madal hääl nagu emalgi. Praegu on Maria vabakutseline ja pühendub perele. Mina elan seitse aastat lapselapse elu. Kui noortel on tegemist, siis olen temaga koos; Johannes Sebastian aitab mul areneda.