Ain Mäeotsal kukub jõuluööl jeesuseiga

Pabereid täis töölaua keskel lebab hooletult heidetud plaadikarp – «West Side Story». Vanal nahkpõhjaga toolil on veel hooletumalt känkras ruuduline talvejopp. Ent seinal puitraamis on mustvalgel fotol tikksirge Kaarel Ird. Vanemuise draamajuhi Ain Mäeotsa kabinet.
25. detsembril 1986, kui Ird siitilmast lahkus, oli Võru linna koolipoisil Ain Mäeotsal 15. sünnipäev.
1971. aasta esimesel jõulupühal, kui Mäeots sündis, polnud mingeid jõulupühi. Ei ostuhullust ega jõulualet. Lapsedki käisid nagu kord ja kohus koolis.
Kuid tulevane draamajuht oli juba varasest lapseeast peale teadlik, et kellelgi Jeesusel on temaga ühine sünniöö. Püha öö.
«Mind hakkas kohe huvitama, kes see tüüp on, kellega mind ühte patta pannakse,» rääkis Mäeots oma kabineti apelsinikarva diivanil istudes.
Võru KEKi direktorist isa rääkis asja ära, nii nagu oli. Nende peres oli kõik nii nagu pidi – isa tõi jõululaupäeva õhtuks kuuse tuppa. Järgmisel hommikul andsid isa-ema pojale lauldes kingi kätte. See oli sünnipäevakink, jõulukinke tol ajal ei tehtud.
Seejärel läks sünnipäevalaps kooli, jagas klassikaaslastele ananassikomme.
Kingisaamise aeg oli tol ajal näärid – aasta viimasel õhtul loeti salme ja käis näärivana.
Homme jõuab Mäeots Jeesuse ikka, saab 33. Abikaasa Kristel ning vanemad Võrus on need, kellega koos ta kavatseb jõulud ja sünnipäeva mööda saata.
Enne pühi on ta püüdnud hoida kaubanduskeskustes käivast möllust nii kaugele kui võimalik «Eile vaatasime naisega kaubanduskeskuses tohutut mäge Taivanis tehtud plastmassjõuluvanasid. Kui palju selliseid täiesti mõttetuid jobutisi igal aastal tehakse. See ajab hirmu peale!» tunnistas ta.
On tal üldse olnud mahti mõelda, et tähenduslik 33 lööb ette?
«Ausõna, ma ei mõtle sellele,» ütles Mäeots. «Järelikult mul ei ole veel keskeakriis käes. Alati imestan, kui inimesed teevad oma vanusest probleemi. «Issand, kui vana ma olen!» Kui mees hakkab halama, et oh, ma juba nelikümmend – tõsiselt ja siiralt halab –, siis No mis mees? Naiste puhul tuleb see müra üle elada. Mehed, ärge tehke nii – sel hetkel, kui hakkate niimoodi halama, oletegi vanad!»
Ta möönis, et kuigi elus on tehtud nii head kui ka halba, peaks head siiski rohkem olema. «Erilist karmavõlga ei tohiks olla. Eesmärk ei seisne selles, kui kuulsaks või tuntuks ma võiksin saada. Miks ma teatritki teen? Ma tahan inimestele, eelkõige oma lähedastele midagi anda.»
Kuid kindlasti on midagi, mille peale võib hea tundega tagasi vaadata. Mäeots luges ette tükid, mis on tehtud võrukeelse trupiga: «Susi», «Omavahelisi jutuajamis tädi Elliga» ja «Pühak».
Eeloleval suvel lisandub sellesse ritta Kauksi Ülle «Taarka», lugu ühest kuulsamast setu laulikust Hilana Taarkast. Peaosas Merca.
«Selle inimese loo kaudu saame nuusutada täiesti irratsionaalset kultuuri. Sünnid, surmad, matused, pulmad, seksini välja,» rääkis ta. Mängitakse augustis Setumaal, Obinitsa vana koolimaja juures.
Juba ette on lugu ristitud setu muusikaliks. Mäeots oli resoluutne: «Loodan, et sellega saame panna väikese pirni neile, kes tahavad näha Vanemuist kommertsteatrina. Seepärast ma ei ütle, et see on muusikal. See on setu laulumäng.»
Enne seda tuleb aga maha saada ühe muusikalimaailma tippteosega. Uue aasta algul alustab ta lavastajana proove muusikaliga «West Side Story» ning elab selles ärkamisest kuni uinumiseni. Enne proove tuleb lugu enda peas välja mõelda.
«Veel enne magamaminekut kummitab vahel «America».»
Eelhäälestus ei jäta vabaduseks eriti ruumi. Vanemuine on jõudnud raporteerida, et hooaja lõpuni kevadel on muusikal peaaegu välja müüdud. Eksimisruumi pole lavastajale jäetud.
Mäeotsal on selline kogemus Emajõe Suveteatri ajast olemas. «Sellest ei tohi lasta end häirida. See ei tohi olla halb kohustus, et nüüd peab punnitama.»
Kuid elus esimest korda tuleb tal taltsutada trupi, mis on segu näitlejatest, tantsijatest ja näitlejakoolituseta popstaaridest. «Küsimus number üks on, kuidas see kõik terviklik saab.
Nii kirju seltskonnaga pole enne tegemist olnud. Ma ei lase hirmul tekkida, mul ei ole aega sellele mõelda. A ja O on see, et inimestele läheks korda see, mis nad teevad.»
Sügisel hakkab Mäeots taas ise ühes tükis mängima. «Meister ja Margarita» on siiani viimaseks jäänud. Ka «Õnne 13» külapastori rolli järele on tulevikus taas vajadus.
Eesti teater on saanud nii et tolmab selle eest, et puudub sotsiaalne tundlikkus.
«Võib-olla olen ma loll, aga meie lavastustes «Lendas üle käopesa», «Salemi nõiad» ja «Romeo ja Julia» on tugev sotsiaalne sõnum sees. Me ei tee kommertslikku meelelahutusteatrit. Kes ei usu, tulgu vaatama.»
Kui Mäeotsa enda sotsiaalsele närvile rõhuda, räägib ta pikalt sellest, kuidas Eesti on jõudnud halvas mõttes heaoluühiskonda, kus puudujääke inimestevahelistes suhetes üritatakse reeglitega heastada, mis jätab inimese enda vastutuse ja otsustuse kängu. Lõpuks tuleb loosung, mis tema lapsepõlves maiparaadile poleks sobinud: «Vähem raame, rohkem vastutust!»