Ain Mäeotsa häirib liikluses inimeste lollus

Helen Teesalu, Postimees

Vanemuise lavastaja Ain Mäeots unistab autost, mis ei saastaks keskkonda rohkem kui üks elusolend, ning püüab igal võimalusel auto asemel jalgrattaga liigelda.

Millise autoga sõidate?

Mul on küll auto, aga kui vähegi võimalik, sõidan kodulinnas Tartus hoopis jalgrattaga. See on põhimõtteline asi.

Tallinnaga on natuke teine lugu, ma ei julgeks pealinna inimestele rattasõitu soovitada, aga Tartu liiklus on piisavalt normaalne, et enamik sõite rattaga ära teha. Isegi talvel.

On teil mõni unistuste auto?

Unistuste auto ei saastaks keskkonda rohkem kui tavaline elusolend. Vaevalt meie silmad sellist autot näevad. Tunnistan ausalt, et meesterahvana ma tahaksin proovida sõita Lamborghini, Bugatti või Ferrariga, aga need pole mu unistuste autod.

Ma ei ostaks autot, mis ületab kaugelt minu vajadused.

Kuidas te kirjeldaksite ideaalset autosõitu?

See oleneb meeleolust, teest, autost ja kaaslasest. Mulle meeldib öösiti sõita. Tee on tühi, kuu paistab…

Ideaalne reisikaaslane on oma pere. Kui kaheaastane tegelane tagaistmel õpetab, kuhu issi peaks keerama, on see maailma kõige lahedam asi.

Kas olete kunagi liikluseeskirja rikkunud?

Jah. Enamasti olen kohe vahele ka jäänud. Tegu on olnud kiiruseületamistega, napsusena ei ole kunagi rooli istunud.

Milline on suurim kiirus, millega olete sõitnud?

Oi, mul ei ole mingisuguseid 140- või 150-kilomeetriseid tunnikiirusi olnud. Kõik kiiruseületamised on olnud 10-15 kilomeetrit.

Milline on olnud kõige piinlikum olukord autoroolis?

Pidevalt on piinlikke momente – selles mõttes, et ma tunnen teiste pärast piinlikkust. Alati lasen jalakäija vöötrajal üle tee ja siis on pidevalt selliseid kummalisi juhtumeid.

Näiteks seisab vanatädi ülekäiguraja ääres. Pean ilusti kinni, vanatädi vaatab minu poole, kohmab käega, et ah, mine edasi, ja kui ma vaikselt liikuma hakkan, otsustab ta teele tormata. Samal ajal jõuab minu kõrvale teine auto, mille juht vaatab mind nagu idiooti.

Kas olete autoavariis kannatanule esmaabi andnud?

10-15 aastat tagasi tuli esmaabi anda, kui minu nina all juhtus Võrus öösel avarii. Oli oht, et auto süttib, bensiinipaak nirises ja midagi särtsus. Tirisin inimese lihtsalt autost välja. See oli päris karm kogemus. Õnneks jäid kõik inimesed ellu.

Mis teid autoroolis kõige rohkem närvi ajab?

Sama, mis mujal elus – inimeste lollus. Näiteks idiootsed möödasõidud maanteel. Hakatakse mööda sõitma ja alles siis vaadatakse, kas üldse saab mööda. Kui inimene läheb ennast nii tapma, et ei taha tegelikult surma saada, on see idiootsus.

Millised mõtted tekivad, kui näete Mercedese viimase luksmaasturi roolis blondiini?

Kas vähem klišeelikku komplekti ei saaks? Jumal teab, äkki ta elab maal raskesti ligipääsetavas kohas ja miks tal ei või olla hea auto, millega igalt poolt läbi pääseb?

Sellega seoses mulle meenub üks vanemas eas blondiin, kes sõitis oma punase kabrioletiga eelmisel suvel foori taga minu kõrvale. Autos mürtsus puhas Wagner! Siis tulistas tädi foori tagant minema nagu mürsk, temast jäi maha Wagneri mingi heliteose avamäng ja pikk õlasall lehvis tuules – vaat see oli ilus vaatepilt!

Kas ketsi oskate vilistada?

Oskan, aga see on oskus, mida ma ei kasuta. Miks peaksin pool rehvi asfaldile jätma? Mul on muid oskusi, millega muljet avaldada.