Ain Mäeots: „Pangarööv“ nõuab näitlejatelt tsirkuseartisti osavust – siin on olnud verd ja pisaraid
„See on veel lihtsaim osa,“ muigab Ain, kui oletada, et kapis või korvis kokkupakituna passimine on erakordselt mõnus. „Lavaloos on ka kõrgelt kukkujaid.“ Tõsi, näitlejad peavad komöödias köite toel lavatornist alla laskuma ja selles pole enam kübetki nalja. Vähemalt laskujate endi jaoks. „Nad olid kohe vapralt nõus, kuigi mõnelt on see nõudnud päris suurt eneseületamist,“ meenutab Ain. „Siin on olnud verd ja pisaraid. Mina ise olen alpinismiga tegelnud ja tean, mida tähendab nii kõrgelt üle ääre tulla ja laskuma hakata. See on f… hell!“ Tõsi, lavatornist allalaskumise tegi Ain ise ka läbi, trikid köiel jättis aga katsetamata. „Eks ma ole ka kõrgusekartja ja saan suurepäraselt näitlejatest aru,“ tunnistab ta muiates.
, kes laskumist läbi ei tee, kuid kel tuleb mõnda aega kapis passida, naerab, et õnneks kapistseen väga kaua ei kesta: „Ei ole seal midagi ülemäära pikalt istumist!“ Märksa raskem kui kapis passida on etenduse proove teha. „Komöödia tegemine ongi raske,“ tõdeb ta. „Sa pead selle jabura jada paika saama ning ega harjutamise ajal keegi saalis naerust rõkka. Oled teksti kümme korda lugenud ja lõpuks on see ikkagi töö, mis tuleb ära teha. Kui läheb hästi, tuleb koos publikuga asjale rõõm ja mõnu juurde.“
See komöödia ennast ise ei mängi
„Teatrirahva seas kasutatakse žanrimääratlust „uksekomöödia“ tükkide kohta, mis n-ö mängivad end ise. „Pangarööv“ on aga absoluutselt vastupidine, see ei ole üldse isemängiv,“ lausub Ain, kes pole ülemäära tihti komöödiaid lavale toonud. „Julgen öelda, et see on nii tehnilisele poolele kui ka näitlejatele viimaste aastakümnete kõige nõudlikum komöödia üldse! See nõuab väga head truppi ja lavastajatööd ning on mõeldud mängimiseks vaid väga andekatele. Lisaks nõuab see näitlejatelt sõna otseses mõttes tsirkuseartisti osavust ja võimekust. Siin on timmimine, et leida õige kraad, millega töötad. Loodan, et see on ka publikule näha, tunda ja naerda!”
Ain luges brittide originaali mullu talvel, kui see oli repertuaari kinnitatud. „Meie tubli dramaturgide osakond pakkus selle välja, nii et au ja kiitus neile,“ tunnustab ta. „See tükk on väga tiheda tekstiga, sõna otseses mõttes lõputu andmine. See on nii füüsiline kui ka vaimne pidev ümberreastumine. Ongi lahe, sest venivat ila ei taha keegi teha ega vaadata.“
„Pangaröövi“ puhul on laval terve hord näitlejaid, teiste seas ka vabakutseline Karl Robert Saaremäe. „Kui hakkasime truppi formeerima, selgus, et Vanemuises on nii palju asju töös ja tekkis puudus headest näitlejatest,“ tunnistab Ain. „Nii saigi Karl Robert kutsutud ja mul on jumala hea meel – temaga on lust koos töötada. Nagu kõigi teistegagi. Selle lavastuse tuumik on väga noor, välja arvatud Aivar Tommingas ja Jüri Lumiste. Ideaalsemat ansamblit annab soovida!“
Pangarööv, mida sooritavad head
Karl Robert, kelle kehastada on „Pangaröövis“ kelm Mitch, tõdeb, et pahardeid loos ei ole: „Ses komöödias on ainult head, aga kõik, mida nad teevad, läheb lörri. Nad kõik ajavad õilsat asja omaenda õnne jaoks, aga mitte kellelgi ei tule midagi välja. Igaüks arvab, et teab täpselt, milline on parim plaan, aga teised nii ei arva. See läheb selliseks karauuliks kokku, et meil on proovis väga naljakas.“
Temal on „Pangarööviga“ oma lugu, mis keris end lahti möödunud aasta sügisel. „Minu niidiots, mida sai teise niidiotsaga ühendada, algas sealt, et võtsin endale septembris plaani minna Londonisse sõbrale Franz Malmstenile külla. Nädalaks,“ jutustab ta. „Mõtlesin, et lähen korra Eestist ära, vaatan teatrit ja jalgpalli. Et seiklen Londonis ja vaatan, kuidas metropol minu pisikese hinge mingeid väärtusi ümber hindama paneb. Tallinna lennujaamas jooksin kokku Kärt Tammjärvega, kes ütles, et läheb nädalavahetuseks Londonisse teatrit vaatama – komöödiat „The Comedy about a Bank Robbery“, mis on brittide endi kirjutatud ja nad hakkavad seda Vanemuises varsti tegema. Mõtlesin, et vaatan ka – saan ära näha Londoni versiooni ja pärast Vanemuise oma ka. Mulle see hoogne ja pöörane etendus meeldis, oli väga vabastav ja päris hästi kirjutatud komöödia.“
Sinnapaika „Pangarööv“ jäigi, kuni Kärt sama loo asjus Karl Robertiga ühendust võttis. Tolleks ajaks oli Martin Algus komöödia eesti keelde ümber pannud. „Kärt ütles mingil hetkel, et saadab mulle ka teksti,“ kõneleb Karl Robert, „kuna tekstis on punased kohad, mis on tõlkimatud keelenaljad – vaataks need üle, et Martinit aidata. Hakkasin protsessi imbuma ja ajal, mil tegin „Faehlmanniga“ väikeses majas proove, läksin korra suurde majja lõunatama. Seal oli Ain Mäeots, kes ütles: „Oo, Saaremäe, tere! Tahtsin sulle just helistada! Ma tahan sind ühte lavastusse kutsuda! Kuidas sul on jaanuar-veebruar, märtsis tuleks tükk välja?“
Ain kutsus Karl Robertit tööle detsembri alguses. „Kui ta ütles, et proovid oleksid jaanuarist märtsi keskpaigani, otsustasin, et see sobib mulle väga hästi. Küsisin, mis materjal see on. Ta ütles, et „Pangarööv“, ja vastasin, et olen seda näinud. See oli Aini jaoks üllatus. Ta ei kutsunud mind seetõttu, et olen tükki Londonis näinud, pigem sellepärast, et ma Vanemuise peal tiirutasin ja Karl Laumets, kes pidi ses tükis mängima, ei mänginud. Sellised asjad jooksid kokku.“
Nüüd, vastu esietendust, on Karl Robert rahul: „Usun, et teeme paremini kui nemad seal Londonis. Meil on juba parem trupp ja pöördlava – siin laval tuleb see möll väga meeletu.“