fbpx

Ain Mäeots: mul on Bergmani vastu eriline kiindumus, aastakümneid juba!


Alles see oli, kui Ain Mäeots tõi Vanemuise teatris lavale Ingmar Bergmani filmi „Fanny ja Alexander” teatriversiooni. Nüüd teeb ta sama Bergmani „Personaga“. „Mul on Ingmar Bergmani vastu tõesti eriline kiindumus, aastakümneid juba!“ tõdeb lavastaja Mäeots. „See algas 1980ndate keskpaigas, kui nägin väikses Võru kinos filmi „Fanny ja Alexander“ ja olin lummatud.“

Pärast seda oli tulevane lavastaja Bergmanist vaimustuses. Kõik, mis kuulsa rootslase loomingust ette sattus, sai läbi vaadatud ja loetud. „Nii kui ilmus raamat „Laterna Magica“, ostsin selle kohe,“ kõneleb ta. „Bergman on lihtsalt nii valus mees. Heas mõttes valus mees.“

Ain Mäeots, aastakümneid Ingmar Bergmani loomingust vaimustunud lavastaja. Vaimustus ei näita kuhtumise märke. (Aldo Luud)
Need kaks lauset võiks ju Bergmani-vaimustuse lõplikultki ära seletada, kuid Ain võtab lisada, et Bergmani fenomen ja paradoks on, et ta ei püüa kunsti teha. „Bergmani lood pole kunagi pastakast välja imetud, ta jutustab ja näitab üdini läbitunnetatud lugusid – teeb päris asja ja tänu sellele ongi tegemist kunstiga,“ jutustab ta. „Ta ei tee kunsti kunsti pärast, vaid tal kasvab kunst välja loost enesest. Bergmanil on vägi taga ning ta ei blufi kunagi. Ta räägib lugusid hästi võimsate vahenditega, kuid lood on hästi lihtsad. Et Bergmani lugudel endale mõjuda lasta, ei pea olema asjatundja ega orienteeruma keerukates taustamaailmades – neid võib vaadata lihtsalt kui inimeste lugusid. Kui vaatajal on vähegi avatud meelt, saab ta kõigest aru ja kõik jõuab pärale.“

Pähkel, mis võib hambad murda

Põhjuseks, miks Ain otsustas seekord tuua teatrilavale Bergmani „Persona“, on selles sisalduv vindiga lugu. „Mulle meeldivad igasugused müsteeriumid ja lood, kus on mingi saladus, mida on esmapilgul võimatu lahti harutada,“ selgitab Ain. „See on pähkel, millega võib hambad murda. Kas me nüüd „Personaga“ murdsime hambad või mitte, on publiku otsustada. Meil oli seda väga põnev teha.“

„Persona“ visuaal on nii skandinaavialik, kui vähegi olla saab. Kunstnik Kristjan Suitsu tehtud. „On kunstnikke, kes on visioonimeistrid ja teised, kel teeb meeskond tehnilisi lahendusi,“ räägib Ain. „Kristjan on universaalne: tal on väga tugev visioon ning ta oskab seda tehniliselt korraldada, teostada ja putitada. Ta on üdini andeks vend, kes teab, mida ta tahab ja kuidas seda teha.“

Valgustaja Imbi Mälk ja kunstnik Kristjan Suits. Ain Mäeotsa kinnitusel on Kristjan üdini andeks vend, kes teab, mida ta tahab ja kuidas seda teha. (Aldo Luud)
Ain möönab, et vaidlusi kunstnikuga oli õige ohtralt. „Mitte kaklusi, aga kirglikke ja tuliseid vaidlusi,“ naera ta. „Aga nende vaidluste tulemusena on tulnud välja hoopis kolmandad lahendused. Ning need on veel kõige paremad.“

Kokku sai unelmate meeskond

Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres on samuti „Persona“ skandinaavialiku õhkkonna loojate seas. „Ardo Ran tabab pakku jube hästi,” iseloomustab Ain näitlejast muusikut. „Ta tuleb proovi, nuusutab atmosfääri, loeb tükki, kuulab lavastaja ära ja siis pakub reeglina kohe õige suunaga asju. Andsin talle ette, mislaadset ja millise mõjuga asja ma tahan, ja tema tegigi. Kogu muusikaline raamkujundus on tema oma.”

Ardo Ran Varres, näitlejast muusik ja helilooja. Ain Mäeotsa sõnul tabab ta alati pakku. (Aldo Luud)
Peaproovide aegu näis kolmik Mäeots-Suits-Varres üksteist komakoha pealt mõistvat. Nalja tegid ka ühes tonaalsuses ning suisa lustlikult, ehkki pinged kõrgusid lakke. Justkui unelmate meeskond? „Ma ei kahtlegi, et see on unelmate meeskond,“ tunnistab Ain. „Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõistan, et inimesed, kellega sa töötad, võivad ja peavad olema pujäänid. Kuid töötada inimesega, kellel pole huumorimeelt, läheb lihtsalt pingeliseks. Mingil ajal läheb alati närviliseks, aga selle juures peab inimestel säilima huumorimeel.”

Huumorit on – üllatus-üllatus – ka Bergmani loos. Et müstilise loo puhul kübetki muiata ei saa, pole karta. Lavastaja on lähtunud Shakespeare’i mõttest, et igas heas tragöödias peab vähemalt korra naerda saama. „See ei tähenda, et me üritaks iga hinna eest nalja teha – ei, kaugel sellest –, aga selles loos, selles tekstis, seal olevates inimestes ja nende suhetes olevat huumorit me vaka all ka ei hoia. Huumor on elus endas kogu aeg olemas.”

Ingmar Bergmani psühholoogiline triller

Maailmakuulsa Rootsi filmirežissööri Ingmar Bergmani psühholoogilise trilleri „Persona“ keskmes on tuntud näitlejanna Elisabet Vogler, kes variseb „Elektra“ etenduse ajal vaimselt kokku ja lõpetab rääkimise. Teraapia ei anna loodetud tulemusi ning arst otsustab tavatu ravivõtte kasuks: ta saadab Elisabeti koos noore hooldusõe Almaga kenasse suvemajja mererannal. Elisabet vaikib, ent järk-järgult avab Alma tummale patsiendile oma sisemaailma.

„Persona“ jõudis publiku ette Bergmani filmina aastal 1966. Peaosi mängisid Bibi Andersson ja Liv Ullmann. Film on ekraanile jõudmisest alates andnud põhjust lugematuteks analüüsideks, tõlgendusteks ja debattideks. „Persona“ kätkeb endas palju bergmanlikke elemente, muu hulgas hullumeelsust ja identiteedikriisi, ning sageli on selles loos nähtud ka maailmakuulsa psühhiaatri Carl Gustav Jungi isiksuse lõhestumise teooria uurimust kino- või teatrikunsti kaudu. „Persona“ on tõlkinud eesti keelde Ülev Aaloe, lavastaja on Ain Mäeots, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, videokunstnik Emer Värk, originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres, liikumisjuht Britt Kõrsmaa ja lavavõitluse juhendaja Priit Strandberg. Osades on Linda Kolde, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova ja Veiko Porkanen või Ain Mäeots.

(Õhtuleht, 01.02.2019)