Ain Mäeots: me ei püüa teha üdini setu asja

Ain Mäeots, kuidas te sattusite „Taarka” lavastamise juurde?
Ega ma sattunudki. See oli kümme aastat tagasi, kui alustasime koostööd [Kauksi Üllega] tükis „Susi”. Pärast tuli juba tema enda näitemäng „Pühak”. Küsisin, kas tal on midagi veel plaanis. Ta ütles, et on küll „Taarka”. Esialgu oli see mõeldud küll filmistsenaariumi jaoks. Nii ta tuli. See oli algusest peale plaanitud meil koos teha.

Miks just Hilana Taarka?
Mina teadsin Hilana Taarkat nii, nagu iga tavaline lõunaeestlane teab: on kuulnud, et selline inimene oli olemas. Ega ma temast suurt rohkem teadnud. Alles siis, kui materjaliga tutvusin, tõusis huvi.

Millest lavastus räägib?
See räägib ühest väga huvitavast kultuurist — setu kultuurist, mille kohta paljud väidavad, et pole see sittagi mingi kultuur, et see on mingi nõme eesti-vene segu. See on minu meelest väga haige jutt. Vastupidi, kui vaadata kogu seda märgisüsteemi, mis setu kultuuril on, siis see on väga võimas. Paratamatult iga kultuur tuleneb millestki ja puhast kultuuri ei leia mitte kusagilt. Kas või eesti kultuurgi — mis see on? Kui nii võtta, siis on see tegelikult üks segapudru igasugu mõjutustest kuni keldi kultuurini välja.

Mis on lavastuse kandev liin?
Kandev liin ongi ühe inimese elu. Kõige paradoksaalsem on see, et Hilana Taarka heideti tegelikult ju setu ühiskonnast välja. Tema eluajal setud teda omaks ei võtnud. Ta ei teinud tööd, tal ei olnud mingit vara ega talu — mis inimene see on? Ainult laulab ja lõõritab mööda ilma ringi. Siiamaani mõned vanatädid Setumaal löövad tema pilti nähes risti ette.
Paradoksaalsel kombel oli ta üks nendest, kes setu kultuuri üle ilma kuulsaks tegi. See on huvitav lugu. See tohutu viletsus, milles ta elas ja kuidas ta sellest üle oli ja kuidas ta sünnitas palju lapsi, kellest suurem osa surid. Kõik, mis inimese elus olulist on: laste sünnid-surmad, mehele minna tahtmine ja mehele mittesaamine.

Kui tihe on lavastuse tekst?
Minu mõte on see, et teater peab olema huvitav ja jälgitav ka siis, kui sa konkreetselt seda kõneldavat keelt väga hästi ei taba, ei kuule või aru ei saa. Sama oluline on see, et sa näed, mis laval toimub. Selle poole me püüdleme. Oleks väga mage, et kui sa keelest aru ei saa, siis sa etendusest ka aru ei saa.

Kas vaba õhk on parim ruum kõigi nende tunnete väljatoomiseks?
Mängime seda Obinitsas, mis on õige koht selle asja tegemiseks. Seal see tädi ise liikus, tegutses ja oli.

Olete ise võrulane, Kauksi Ülle on samuti. Kas te tunnete, et tabate ära tõelise setu tuuma?
Muidugi me tahame seda teha. Aga siin ongi oluline see, et me teeme teatrit. Tegemist on teatrilavastusega, kus mängivad näitlejad, kes suuremalt jaolt ise pole setud. Rääkida mingisugusest puhtusest, üdini setu asjast — me ei püüagi seda teha. See on meie, teatritegijate vaade sellele inimesele, sellele kultuurile. Me mängime ühe inimese lugu. See on paratamatult tõlgendus. Siin on palju fantaasiat, kuigi need sündmused, mis kajastamist leiavad, on kõik päriselt aset leidnud.

Kes valis näitlejad?
Mina valisin, kooskõlastades Kauksi Üllega. See näidend on kirjutatud Mercale. Ega siin muud varianti olegi. Ülejäänud näitlejad on viimase kümne aasta jooksul õige mitut võrukeelset tükki mänginud. Ka Marje Metsuri näitlejanatuur on niivõrd sobiv siia tükki ja ta on ise nii tore inimene. Hästi oluline on minu jaoks trupi üldine kooskõla.

Kes kutsus kunstnikuks Iir Hermeliini?
Mina kutsusin. Me oleme temaga hästi palju tükke teinud ja väga hea koostöö on olnud. Ma arvan, et see idee, mis temal kujunduse jaoks on, on väga hea. Nii palju võin öelda, et see on sada protsenti elus kujundus, mis iganes vormi ta endale leiab.

Välja on reklaamitud ka kirmask. Mida see endast kujutab?
Kirmask on see, mis toimub pärast etendust seal kohapeal. Aga see on juba kohalike korraldada.