Loe

Ain Mäeots lavastas «Taarkat» põnevusega

Lõunaleht

Kauksi Ülle kirjutatud setuainelise «Taarka» tänavu suvel Obinitsas lavastanud Vanemuise draamajuhi Ain Mäeotsa meelest oli teatrile kahjumit toonud projekt tohutult põnev.
«Obinitsas oli kohutavalt põnev lavastada. See on lugu reaalselt elanud naisest, samal ajal lugu setudest ja vaataja ootas autentsust. Tähtis oli, et ei paneks detailidega mööda,» rääkis Mäeots.
«Setu lauluema Taarka teadjaid, eksperte oli palju. Seda materjal oli üpris raske läbi närida,» möönis ta.
Mäeots kinnitas, et «Taarka» lavastamisel mängis olulist rolli etenduse mängukoht. «Oi jumal, ma ei kujutaks ette, kuidas seda lugu saanuks esitada teatrisaalis. Etenduse tegevuskoht, setu vana seltsimaja ligadi-logadi õu, mis nägi lihtsalt kole välja, oli ainumõeldav koht ja keskkond,» nentis ta.
Lavastaja meelest oli «Taarka» õnnestumisel suur osa etenduses kaasa teinud setu laulukooride ja ansamblite ehedal esinemisel ja sellel, et setu juurtega näitlejad (Merle Jääger Taarkanai, Marje Metsur) valdavad setu murret.

Omalaadne lavastajakogemus

Etenduses tegid kaasa kohalikud noored inimesed. «See oli võimas, olin hämmastunud, kuidas nad olid sisemiselt väge ja vunki täis hingega oma setu asja ajades. Tegemist on väga jõulise kultuuriga, neil on väga keerulised ürgsed rituaalid,» rääkis Mäeots.
«Oli tore vaadata, kuidas trupp elas kohalikus talus ööbides sisse setu kultuuri ja harjus ka sellega, et kohalikud tulid platsile ligi tund kokkulepitud ajast hiljem. Küll oli vaja käia piiril benssu toomas, küll pudulojuseid karjatada,» muheles Mäeots.
Kohalike tavade eirajaid nuhtlesid setud oma kommete kohaselt. Etenduse proovide ajal vallutas noore vaba vanemuislase südame üks nägus piiga kohalikust koorist. Setu vägijoogist hansast julgust võtnud tartlase ehalkäik lõppes külarahva naeruks võhiku redeli külge sidumisega. Tunnetest mässanud südame ja peas mässelnud märjukese mõjul jäi linnamees külalakas magama. Järgmisel päeval itsitas küla redeli külge seotud artisti kaedes.
Õhtustesse proovidesse lõikusid aeg-ajalt kohalike noorsandide käivitatud tümps ja vanade autoromude hääled. «Setu hansa mõju peegeldub tugevasti kohalike meeste nägudelt. Sügavalt juurdunud tavad kajastuvad eriti meeste füsionoomial, motoorikal. Seda on küll kurb vaadata,» jäi Mäeotsale meelde ka Obinitsas nähtu valusam külg.

Kas teha film?

Teatrisemiootik Ester Võsu hinnangul võiks Taarka-loo asetada konteksti Eesti naiste elulood, mis on põnev teema. Eesti naiste elulugude talletamisel pole paljude huvitavate naiste lood kultuuri seisukohalt lõpuni räägitud. Samas on meil palju naisi, kes on olulisel määral kultuuri arengut mõjutanud.
«Etenduse peategelane Taarka polnud tavaline naine. Vaatajad näevad setu naise Taarka lugu Kauksi Ülle fiktsioonis. Mis oleks saanud siis, kui Taarka oleks oma loo ise kirja pannud,» arutles Võsu.
Kümme korda etendunud «Taarka» oli teatrile miinusprojekt. «Võimatu olnuks tõsta piletihindu 400–500 kroonini. Aga publik tuli lugu vaatama kogu Eestist,» jäi Mäeots mõttesse. Küllap oli menu põhjuseks ka tõsiasi, et setu temaatika oli tänavu piirilepete allakirjutamisel Eesti-Vene suhete orbiidis. Seega oli etendus hästi ajastatud.
Ain Mäeots mõlgutab mõtet viia «Taarka» tulevikus kinolinale ja näeb vaimusilmas stseeni laulupeol purjuspäi mässava Taarkaga. «See oleks lugu setu ajaloost. Maateemaline lugu omakultuuriga inimestest, kes elavad kahe kultuuri piiri peal.»
Mäeots meenutas, et algul tuligi Kauksi Ülle Taarka-looga tema juurde filmi tegemise mõttega ja algselt kirjapandu sobinukski filmiks paremini.

27.10.2005