Ain Mäeots: „Ise arvan, et olen hea inimene, aga mind õudselt erutab inimeste tume pool.“


„Ma ise arvan, et olen hea inimene, aga mind õudselt erutab ja huvitab inimeste tume pool,“ tunnistab lavastaja Ain Mäeots Vanemuise Sadamateatris pärast musta komöödia „Härra Biedermann ja tulesüütajad“ esietendust. Inimeste pimedama poole eksponeerimist on ses lavaloos rohkem kui küll. Vaatajal hakkab lausa füüsiliselt valus, kui ta jälgib Aivar Tomminga kehastatud Biedermanni heitlusi.

„Ei saa olla õnnelikumat lavastajat kui mina, kel on selline trupp, eesotsas Aivar Tommingaga,“ särab Mäeots ja sooritab oma meeskonna suunas nii verbaalselt kui füüsiliselt sügava kummarduse. „Mul on hea meel, et te mängisite nii, nagu palusin, ja ma arvan, et meil rohkem ei ole vaja sel teemal vaielda.“ Trupp vastab müriseva naeruga. „Enne kui tükki hakkasin lugema, oli selge, et Biedermann on Tommingas ning kurjad prussakad Riho Kütsar ja Ott Sepp,“ viitab Mäeots animafilmile „Kass Oggy ja kurjad prussakad“.

Paralleeli Biedermanni-loo ja multikaga tõi ta nädalaid tagasi suhtlusportaalis Facebook. Olude sunnil. „Mitteteatriinimestest sõbertuttavad on mult viimasel ajal palju küsinud, et mis lugu see mu uus lavastus õieti on,“ kirjutas lavastaja toona. „Tahtes mitte väga spoilida, olen pobisenud midagi XX sajandi ühest paremast näidendist, mis ka tõele vastab! Aga täna lõi mulle pähe referents, mis vähemalt lastevanemate peal peaks töötama: „Härra Biedermann ja tulesüütajad“ on nagu „Kass Oggy ja kurjad prussakad“, ainult et täiskasvanutele! Väga täiskasvanutele…“

Tuletõrjujate koorist pearollile

„Mul on tohutult hea meel, et selline trupp hakkas koos seda lugu tegema, sest ma ei ole tükk aega kogenud sellist koostööd,“ muheleb Tommingas. „Arvan, et selle taga on kuidagi kunstnik Kristjan Suits. Tavaliselt mulle ükski kunstnik meelde ei jää, aga sinuga elasime hästi toredasti koos kogu aeg.“ Et esietendusõhtul on pikalt-laialt kõneldud näitemängu „Härra Biedermann ja tulesüütajad“ traditsioonist Eestis, poetab Tommingaski sõna sekka: „Minul oli au mängida Noorsooteatri lavastuses. See oli aastal 1976. Olin lavaka esimesel kursusel ja osalesin tuletõrjujate kooris. Nii et jõudsin ringiga tagasi. Peaossa.“ Tõesti, Frischi näitemängus osaleb tuletõrjujate koor, kuid Mäeotsa versioonis asendab mehist kollektiivi teler.

Toona, kui tudeng Tommingas kehastas pritsimeest, pidi Biedermanni mängima Ants Eskola. „See oli tore lugu,“ naeratab Tommingas. „See oli niimoodi, et Kaarin Raid tuli lavastama, Eskola ja Lisl Lindau olid Biedermannid ning Paul Laasik ja Vello Janson olid pahad. Lavaka esimese kursuse poisid olid tuletõrjujate kooris. Kaarin ütles, et meiega hakkab tööle keegi Peeter Volkonski kolmandalt kursuselt. Eks me siis Peetriga harjutasime. Lõpuks saime kõik proovisaalis kokku, seisime ümber N-liidu rahvakunstniku Ants Eskola ja lihtsalt röökisime oma tekste. Karjusime ja tatistasime talle näkku. Eskola ütles, et ei taha seda tükki teha, ja läks ära. Lisl Lindau samuti. Nende asemele pandi nooremad näitlejad ja tükk tuli välja.“

Värvilised 1970ndad on ägedaim aeg

Sel esietenduspeol tahab sõna võtta ka etenduse inspitsient Siim Sareal, kes tükis politseinikku kehastab. „Inspitsiendid ei võta tavaliselt sõna,“ naerab Mäeots ja saab vastu näppe. „Mina võtan!“ jääb Sareal kõigutamatuks. „Olen teinud koostööd igasuguste inimestega, aga Kristjan Suits on äge tüüp!“ Sareal toob lauale teema, mida terve trupp aplausiga pühitseb. „Kristjan oli see, kes ütles, et teeb seda tükki ainult siis, kui teeme seda 1970. aastates,“ tõdeb Mäeots. „See oli kuramuse hea mõte!“ Tommingas lisab: „See on minu aeg! Edasi on tulnud ainult allakäik!“

Suits, muhelus suunurgas, põhjendab ajastuvalikut tõigaga, et too dekaad mõjutab praegust ühiskonda kõige rohkem. „See on justkui pilguheit minevikku, aga samas on see mõnusalt olevik,“ mõtiskleb ta. „Inimene suhestub selle ajaga kõige rohkem, sest 1980. ja 1990. aastad näevad veel kohutavamad välja kui 1970. aastad. Tegelikult oli see mõnusalt stiilne rõivastumisdekaad. Näiteks siingi: mida stiilsemad need kurjad prussakad on, seda libedamalt nad mõjuvad. Nii kostüümide kui ka rollidena. 1970. aastad olid just niisugused, et välimuse põhjal ei saanud aru, mis karakteriga on tegemist. See on huvitav ajastu.“ Tomminga lausele, et pärast 1970. aastaid algas allakäik, kirjutab Suits kahe käega alla: „See oli aeg, kuhumaani ehitati ühiskonda pärast Teist maailmasõda üles ja pärast seda algas tagasiminek sinnamaani, kuhu oleme nüüd jõudnud – erinevatesse kriisidesse, näiteks immigratsioonikriisi. 1970. aastatest on väga paljud asjad alguse saanud.“

Ott Sepp: „Väga tahtsin, et minu tegelane oleks täpselt nii ebameeldiv!“

„Olen siiani väga kahtlasi tegelasi mänginud, aga kui sa ütled, et minu Eisenring on ebameeldiv, siis on see mulle väga suur tunnustus,“ muigab näitleja Ott Sepp, lavastuses „Härra Biedermann ja tulesüütajad“ pahardist Eisenringi kehastanu. Selle koletu kangelase meelisharrastus on tikkude, bensiini ning kaaskodanike närvidega mängimine. „Väga tahtsin, et minu tegelane oleks täpselt nii ebameeldiv!“

Ott pakub, et manipulaator Eisenringiga sarnast kuju, tõelist hunti lambanahas, polegi tal siiani õnnestunud mängida. „Tihtipeale on nii, et kui tegelane on kuri, siis teda mängitaksegi nii: ta karjub ning on paha,“ kirjeldab näitleja. „Aga tegelikult on nõks selles, et ei pea seda kuju ebameeldivalt mängima ja sellepärast on mul ilgelt hea meel, et lavastaja Ain Mäeots andis mulle suunise olla väga sümpaatne. Samal ajal tehes kõiki kurje asju. Sealt tuleb õige kurjus välja, kui inimesed, kes on hästi toredad, lõikavad sul kõri läbi.“

Kui Ott Max Frischi musta komöödia „Härra Biedermann ja tulesüütajad“ tekstiraamatu esimest korda läbi luges, oli emotsioon hea. „Naljakal kombel ei olnudki ma seda varem lugenud ega ka näinud,“ tunnistab ta. „See on küllaltki populaarne materjal, mida on tehtud sellest ajast, kui ta kirjutati, igal pool ja kogu aeg. Ma mõistan, miks: see lugu on väga ajatu ja räägib sellest, mis igal pool kogu aeg toimub.“ Oti sõnul sobib isegi Aleksander Kurtna tõlge, mis on tehtud aegu tagasi. „Naljakal kombel see toimib!“ arutleb ta. „Mulle väga-väga meeldib see lugu.“

Ott, musta huumori suur sõber, poetab, et Frischi komöödiast võib nii mõnigi lennukas fraas tema leksikasse asuda. „Need peavad ise välja kujunema,“ naerab Ott. Ning ehkki Eisenring on paras hüään siirupis, peab ta etenduse käigus sütitava loengu valetamise kunstist, kus jutlustab puhast tõde, millesse usub ka näitleja Sepp. „Kui sa tahad midagi varjata, siis räägi tõde ning keegi ei usu sind. Mul on seda endal ette tulnud, et räägin tõde ning keegi ei usu. Frischil on õigus, et kõige parem salgamisviis on tõde.“

Riho Kütsar: „Ei pea ju iga kord tegema kurjamit nii, nagu Kütsar tavaliselt teeb.“

„Olen laval igasugu kurjameid mänginud, aga see Schmitz on väga lahe – meeldiv ja ebameeldiv,“ tõdeb näitleja Riho Kütsar pärast lavastuse „Härra Biedermann ja tulesüütajad“ esietendust. „Ei pea ju iga kord tegema kurjamit nii, nagu Kütsar tavaliselt teeb – et olen kuri ja teen kõva häält. See nõks, mismoodi Ain Mäeots selle tüki tööle pani, on päris kihvt.“

Enne esimest lugemisproovi Riho tekstiraamatut lahti ei löönud. Tutvus materjaliga alles proovisaalis. „Mis seal ikka, hea näidend,“ naerab ta. „On väga mõnus teha häid näidendeid, kus on pikad stseenid. Mitte mingit dramatiseeringut või fragmentaariumi, mida viimasel ajal hästi palju palju tehakse. Vanu näidendeid, kus on psühholoogilist pinevust, on alati väga hea ja jube huvitav teha. Et neid tehakse viimasel ajal vähe, siis seda mõnusam see on.“

Riho lausub, et psühholoogiline draama on talle kui näitlejale maiuspala: „Mulle meeldib. Kui dramatiseering on romaani järgi hästi kokku kirjutatud, on ka üsna tore, aga sageli kipub nn autoriteater fragmentaariumiks ja leiutamiseks kujunema. Aga kui keegi on 50 aastat tagasi jube hea teksti kirjutanud, on seda puhas mõnu teha!“

Pööning, bensiin ja tuletikud

Max Frischi must komöödia toimub kenas ja korralikus linnakeses, kus viimasel ajal toimuvad saladuslikud terroriaktid. Ühel õhtul koputavad kaks meest linnakodanik Gottlieb Biedermanni uksele ning paluvad öömaja. Õige pea on nad majaperemehe loal ja abil end sisse seadnud maja pööningul, otse katuse all…

Meie silme all toimub osav manipulatsioon kergeuskliku inimesega, kellele antakse kõik vihjed, et tõde avastada, ent kes kõigest hoolimata otsustab kangekaelselt end edasi petta. See on lugu kõigist, kes keelduvad tunnistamast neile vastu vaatavat tõde ning loodavad pead liiva alla peites sellega kohtumisest pääseda.

Ehkki näidend on kirjutatud 1958. aastal, pakub absurdihõnguline poliitiline parabool kindlasti äratundmist ka nüüdisaja kontekstis.

Vanemuise Sadamateatris esietendunud loo lavastaja on Ain Mäeots. Kunstnik, valgus- ja videokunstnik on Kristjan Suits, liikumisjuht Britt Kõrsmaa ja originaalmuusika autor Siim Randla. Mängivad Aivar Tommingas, Piret Laurimaa, Riho Kütsar, Karl Laumets, Ott Sepp, Merle Jalakas ja Siim Sareal.

Muusikaline kujundaja: kui omaloodu endale meeldib, läheb see ka teistele korda

„Kõigepealt loen teksti läbi, siis mõtlen, mis mulle oluline tundub, ja küsin, mida lavastaja soovib,“ selgitab mustale komöödiale muusika loonud Siim Randla, kuidas töö lavastuse muusikaga käib. „Kõige raskem on see, et minu arusaam ei pruugi alati lavastaja omaga kattuda.“ Vastse lavastuse „Härra Biedermann ja tulesüütajad“ puhul lavastaja ja komponisti arusaamad igal juhul kattusid. „Esimene pala, mille näiteks saatsin, meeldis Ain Mäeotsale. Seejärel saatsin mitu lugu ja ta valis neist omad välja.“

Siim on veendunud, et kui omaloodu endale meeldib, siis läheb see ka teistele korda: „Mulle see lavastus meeldib, sest ses ei ole labast nalja, vaid väga palju peent ja musta huumorit. Ja küsimus, miks ikkagi valetada iseendale.“

(Õhtuleht, 08.05.2018)