Ain Mäeots: Bergman on nagu kirurg
Täna õhtul esietendub Vanemuises Ain Mäeotsa lavastus “Fanny ja Alexander”, mis põhineb Ingmar Bergmani samanimelise filmi käsikirjal ning on Bergmani filmi esmakordne lavatõlgendus Eestis.
“Ma olen väga palju aastaid tahtnud “Fannyt ja Alexanderit” lavastada,” tunnistas Ain Mäeots, kelle nägemus Ingmar Bergmani kuulsast 1982. aasta filmist täna õhtul Vanemuise lavale jõuab, sest lõpuks ometi saadi selleks õigused. Mäeots mäletab hästi, kui ta seda filmi noorena Nõukogude Eesti kinolevis nägi. Väikeses Võru kinosaalis oli peale tema veel ainult kaks inimest. “Sellest ajast jäi see mind kummitama,” lisas ta.
“See, kuidas Bergman teemasid lahkab, kuidas ta läheneb inimesele ja maailmale, on nii terav, et ta on nagu kirurg,” põhjendab oma lummust Mäeots, kes imestab ka Bergmani oskuse üle panna ühte hetke nii traagiline kui koomiline. “Ta ei pane diipi, aga on ometi nii sügav.”
Viimati nägi Mäeots “Fanny ja Alexanderi” filmi aastaid tagasi ja enne lavastusprotsessi ta seda meelega üle ei vaadanud. “Ma vaatan seda pärast esikat,” lubas ta. Mäeots rõhutas, et Vanemuise lavastus ei ole tehtud mitte filmi, vaid käsikirja põhjal ning film ja teater on juba kasvõi lahendite pärast erinevad.
Bergmani “Fannyst ja Alexanderist” on kaks versioonist, millest pikem on üle viietunnine ja seda on nimetatud ka filmiajaloo pikimaks linateoseks. Mäeotsa lavastus on kahe vaheajaga natuke üle kolme tunni ning senine vastukaja viitab lavastaja sõnul sellele, et seda etendust vaadates aeg lendab. “See on kõik ju suhteline,” seletab ta. “Tundide kaupa head asja vaadates ei jää tagumik valusaks, samas kui pool tundi halba asja vaadates jääb.”
20. sajandi alguses toimuv tegevustik vaatleb õe-venna Fanny ja Alexanderi pereelu, kui sureb nende rõõmsaloomuline isa ning ema abiellub range kirikuisaga, mis muudab laste elu traagiliseks. Bergmani viimaseks täispikaks filmiks jäänud „Fanny ja Alexander“ maalib värvika ja ausa pildi rootslaste perekonnaelust eelmise sajandi alguse Uppsalas. Bergman märkis filmi kavandamise ajal oma päevikusse, et lõpuks ometi tahab ta kehastada rõõmu, millele ta oma töös nii harva ja napilt eluõigust on andnud. Film kirjeldab Bergmani sõnutsi tegutsemistahet, elujõudu, headust.
Mäeotsa sõnul on võimalik tõmmata paralleele sajanditaguse aja ja tänapäeva vahel ning leida samastumismomente, kuid ta ei leia, et temal oleks õigust seda lahti seletada, vaid iga vaataja peab seda ise nägema.
Kui “Fanny ja Alexander” on poolautobiograafiline, siis oma lapsepõlve Mäeots õnneks või kahjuks Ekdahlide või Bergmani omaga võrrelda ei saa. Küll aga tunnistab ta, et “Fanny ja Alexander” on seni tema elu kõigfe keerulisem lavastus. Kasvõi juba sinna sisse pandud aja ja energia pärast või sellepärast, et Vanemuises pole juba aastaid nii suure trupiga draamalavastust tehtud ning selles mängivad väga mitmed populaarsed ja tunnustatud näitlejad, kes on ka mujal pool väga hõivatud.
Ühtekokku on laval 34 rolli ja 24 näitlejat. Kaasatud on suur osa Vanemuise draamanäitlejatest. Mahukamad rollid teevad Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Riho Kütsar, Ott Sepp ja Aivar Tommingas. Lavastuses teevad kaasa ka külalisnäitejad – Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Liina Tennosaar, Elina Pähklimägi ja Kaia Skoblov. Kogu lugu on nähtud läbi laste, Fanny ja Alexandri, silmade, keda vaheldumisi mängivad Mikk Kaasik või Karl Kristjan Puusepp ja Sandra Reigo või Kristiina Raahel Uiga. Noored peaosalised valiti välja 160 noore seast, kes osalesid Vanemuise väljakuulutatud rollikonkursil.
“Fanny ja Alexanderi” lavakujunduse on loonud Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater) ning ajastutruud kostüümid Gerly Tinn. Liikumise on seadnud Marika Aidla, muusikaliselt kujundanud ning laulud selgeks õpetanud Vanemuise kontsertmeister Ele Sonn. Valguskunstnik on Rene Liivamägi (Ugala).
“Fanny ja Alexander” esietendub Vanemuise väikeses majas täna, 1. märtsil kell 19. Teatri hinnangul ei ole lavastuses käsitletavad teemad eakohased alla 14-aastastele.