Adolfist meis enestes. Müncheni õllekarevolutsiooni kibe vili

Püssirohukelder. Kurjakuulutava nimega koht. Mis oma igapäevaelus on samuti kurjakuulutav.
Kemmergutes on kätekuivatusagregaadid raudvitstega seina külge kinnitatud, raskepärased lauad, hirmus karaoke ja jõmmikultuuri pühamu on see koht niikuinii. Õhtuti. Päeval käivad sakslased, rootslased, jaapanlased ja nii edasi seakooti närimas.
Et nagu saksa õllekultuur eesti moodi – vaadake, hammustage ja nautige!
Ning siis kõrtsi slepp – 10-15 aasta tagune aeg, kui Püssikas ja Püssika löövibaar olid vaba, karvase ja sulelise mõtte kants Tartu linnas. Lisaks muidugi ka baarikärblaste taimelava – sellisena mõttetu, aga paratamatu.
Sellisena siis just nagu Müncheni õllekarevolutsiooni viljade, ehk isegi mädaksküpsenute, demonstreerimiseks õige kui rusikas silmaaugus. Õõvastav koht, kus vaadiõlut juuakse liitristest kannudest.
Ja veel etenduse-eelne metatekstuaalsus – svastikalipu alt sammub läbi Tartu keskerakondlasest linnavolikogu esimees Aadu Must. Lipust veidi vasakul emblevad mehiselt, tunnustavalt ja sõbralikult härra justiitsminister Rein Lang ning Vanemuise ja Eesti Kontserdi boss Aivar Mäe. Ilus!

Inimnäoline fašist

Kõlab karmilt? Liiga karmilt? Ehk tõesti, aga karm on ka Pip Uttoni (ja teises osas Ervin Õunapuu adapteeritud) tekst. See on lugu ksenofoobiast meis enestes. Lugu (rahvuslikust) enesekesksusest. Mineviku läbi olevikku vaatav. Hoiatav. Ja, kahjuks, palju isiklikku, siin olevat äratundmist pakkuv.
Ning kui Adolf Hitleri rohkem või vähem elutruu kuju lavale astumine on mõeldud julma, šokeeriva ja möödavaatamist mitte lubava kujundina, siis… mul on hea meel, et poliitiline eliit esietendusel kõrtsis, saalis, oli. Et ksenofoobsed märgid me ühiskonna poliitilisel tasandil ilmnema ei saaks hakata.
Muide, sealtsamast Püssirohukeldrist paarisaja meetri kaugusele jääb Pirogovi plats, kus iga päev võib kohata nudipäiseid noorsande, mustades oranži voodriga jopedes, mille varrukal kiri ESTONIA ja Eesti lipp, traksid püksitagumikust kaardus allapoole rippumas. Ka poisikesi. Silma järgi on pisimad neist kiduralt kolmeteist-neljateistaastased.
Selline on siis «Adolfi» taust. Sisuline.
Vormiliselt on esmapilgul kõik lihtne. Monotükk, kus näitleja näitab ja vaataja vaatab. Lavale astub võimsas jõulisuses Adolf. Indrek Taalmaa. Oma punkris viimastel hetkedel enne enesetappu. Sõnastab oma kreedo. Üllatavalt inimlikuna, inimnäolise fašistina.
Vaadates tabasin end mõttelt, et ma saan aru, miks saksa rahvas temaga kaasa läks. Ta argumendid on nii demagoogiliselt lihtsad. Nii veenvad. Nii inimesi, nende egoistlikku iha paremale äraolemisele puudutavad. Mina olen teistest parem ja sellepärast peab mul mugavam elu olema! Täpselt see, mis alati.
Meenub, et kui ma aasta tagasi Peeter Volkonskiga juubeliintervjuud tegin, ütles ta, et meie ettekujutus heaoluühiskonnast on väga lihtsalt seletatav – me tahame, et ilma lillegi liigutamata oleks kohe hea olu. Hea ja mugav olla.
Õnn kukuks sülle. Sisuliselt sedasama lubab Adolf «Adolfis». Kuigi pisut kardinaalsemate vahenditega – hävitame vaenlased, kes meie leiva ära võtavad ja töö niisamuti. Igale saksa perele töö! Rõhudes rahvuslikule uhkusele ja töökusele.
Siin ehk ongi lavastustandemi Taalmaa-Õunapuu suurim õnnestumine. Muuta ilgus inimnäoliseks. Mõistetavaks.

Mäng püssirohuga

Sest seeläbi saab vaadata enese sisemistes soppides peituvale silma. Ja siis, ehk, kui õnneks läheb, koletisega võitlema hakata.
Või kui nii õnneks ei lähe, siis silmad kõvasti kinni pigistada ja õudus, mis vastu vaatas, ära unustada. Sügavale pakkida ja sellega rohkem mitte tegeleda. Ka see on lahendus. Parem kui mitte midagi.
Teisalt on see muidugi libe tee. See on ohtlik. Nagu Kaur Kenderi kirjandus näiteks. Ses mõttes, et kui vaataja intelligentsuskvoot või noorusest tingitud pilgukitsus mingist kriitilisest piirist allapoole jääb, on sellise antivõtte kasutamine – läbi jaatuse eitamine – mäng püssirohuga.
Võtame või needsamad kidurad 13-aastased skinnid, kes pirogovis jauravad. Kui nemad saali astuvad, saavad nad ainult kinnitust ja tõuget. Või siis teise äärmusena vapslikud vanamehed, kes erinevate raadiojaamade «rahva hääle» tüüpi saated täis helistavad.
Laval räägitakse ju sama juttu, mis nende veendumustega kaasas käib, kinnitab.
Ning kui nüüd mängukoha juurde tagasi pöörduda siis – eks see ohtlik ole. Ikkagi. Me ju teame, kes seal kõrtsis põhiliselt käivad.
Ja kes vaatama siis üksiti sattuda võivad. Kahe teraga mõõk võib muutuda propagandarelvaks, mis edastab just sedasama sõnumit, mille eest lavastus rohujuure tasandil hoiatada püüab.
Teatrisaalis oleks selline oht minimeeritud. Ehk isegi välistatud.
Ja veel – lavastuse viimases osas toimuv Õunapuu järjekordne isiklik kirikuga kana kitkumine on siinkohal küll sadul sea seljas.