Adolf

Nägin “Adolfit” 2000. aasta Baltoscandalil Rakveres autori, Inglise näitekirjaniku ja näitleja Pip Uttoni ettekandes. Juba siis tundus see tekst oluline; varsti oligi kuulda Mati Undi huvist seda Tartus vanas anatoomikumis lavastada. Räägiti peategelase otsimisest, väidetavalt keeldunud Jüri Lumiste ja Aivar Tommingas intrigeerivast rollist. Viis aastat hiljem on Unt lahkunud ja Püssirohukeldri publikule mängitakse Ervin Õunapuu adaptatsiooni esmapilgul vähehitlerliku Indrek Taalmaaga peaosas. Teksti kohaldamine kohalikele oludele on siin väga oluline, sest esimese poole Hitlerist saab teises pooles inimene rahva hulgast.
Õunapuu lajatab siin täiega, “rahva” esindaja tekstis on viiteid hiljutistele sündmustele, esitusele tuleb täiskomplekt kommentaarirubriikide elanike ja mitte ainult nende kinnismõtetest. Publikul tuleb kananahk ihule, vaheldumisi on oht toolilt naerust maha kukkuda või tajuda kummalist õõva.
See räige rünnak, mis lõpeb igaühe oma pisikese sisemise Hitleri avastamisega, on oluline väljaspool teatrile tavaliselt omistatavaid väärtusi. Need on teemad, millest me üldiselt ei räägi; või kui räägime, siis poliitkorrektselt teisiti. Midagi niisugust tahtis teha Jakob Karu oma “Asjade seisuga”, aga Õunapuu kodustatud Uttoni tekst on kolm korda kangem.