Loe

Adolf Hitleri muundumine tädi Maaliks

Pärnu Postimees

Arvata oli, et Ervin Õunapuu ja Indrek Taalmaa teatraalne koostöö “Adolf” tuuritatakse Tartu hiidõllekast Püssirohukelder Pärnussegi.
Olemuselt sobiks ta siin pigem Aleksandri pubisse kui kuursaali, ent kohast olenemata on oluline, et Taalmaa saaks selle monoetendusega võimalikult paljudele meid ennast näidata.

Paatose ja populismiga

Korraga ja kordamööda kõiki ringkondi keema ajanud Õunapuu on kirjutanud loo sellest, kuidas Hitler edastab ümberpiiratud Berliinis enne enesetappu oma fanaatiliselt natsliku testamendi, et teises vaatuses muutuda inimeseks rahva seast, siis nüüdisradikaalseks usujuhiks.
Adolfi testament võtab kokku kõik mustalt võimuka, vägivaldselt maailma parandava, mis pesitseb igas väikeses inimeses. Võimu- ja esinemisjanu. Enda üleskütmisega vallanduv egotsentrism, eneseülistus, natsism, rassivaenust pulbitsev fašism.
Oh häda, keegi meist pole pääsenud sellistes seltskondlikes vestlustes osalemisest, kus koogi või konjaki kõrvale vahutatakse tõupuhtusest, karmi käe vajadusest ja rahvuslikust väljavalitusest – üks rahvus, üks riik, üks juht! Mis veel hullem, ma ise olen ka veendunult väitnud, et rahvas, raibe, ei vääri demokraatiat. Otsibki sültja massina endale Napoleoni kas või Lasnamäe kunnide seast.
“Adolfis” seisab kirjas ja seega laval lihtne läbilõige strateegiast ja taktikast, mil viisil poliitvampiirid siin ja praegugi rahvamehi, hoolivaid isakesi etendades õõnsa enesekiituse pinnalt pukki pääsevad ja sigadustest hoolimata seal püsivad.
Kui Adolf ja Eva poleks suitsiidi teinud, oleks nendegi kuriteod unustatud ja välja vabandatud ning nad oleks kogu oma üldinimlikult räpase ideoloogiaga uuesti pukki hääletatud. Paatose ja populismi tiivul.

Andekas näitleja

Õunapuu ja Taalmaa näitavad “Adolfi” teises vaatuses ilmekalt, milline on lammas-rahvas, kes ennastületava töörügamise sekka õllekates räuskab ja seejärel igasugused nimevahetusetsi oma rahvuse reetnud Viisitammed ja end netis natsina näitavad tentsikud füüreriteks krabab.
Taalmaa esitab kiire ja kirgliku läbilõike meie tavalisest natsistlikust, kõige suhtes hüperkriitilisest jauramisest: kus ikka meie vanaisad omal ajal, tulega-mõõgaga, aga vaata Sigtuna all, ja siis see punane pask, praeguses riigis on kõik valesti, sest poliitikud on sead ja ärimehed tõprad, igast sigaretist viis sentimeetrit suitsetame raharditele-raiskadele, ülejäänud sentimeetrid välismaa vereimejatele, ja haiglad, kuhu surema roomame, jäävad ikka rahata. Ja nii edasi.
Kärmelt, käredalt ning kole tuttavlikult. Võidunud ruuduline särk ja lenkstangide tüüpi vuntsid teevad Taalmaast meessoost tädi Maali. Ning elust ja valust heietades kipume sellised onu Maalid olemagi.
End üleskütnud mees rahva seast teiseneb nüüdispreestriks. Sebib haakristist kristlaste risti, mille eest kahtlemata Õunapuu lüüakse järjekordselt risti.
Tema loodud preester palvetab, et Maarjamaa sõjardid tuleksid Iraagist tagasi ja tapaksid maha siia imbuvad murjanid ning ruberoidid.
Finaalis neid teravaid otsi kokku tõmbav Taalmaa ütleb nukralt, et kõik need kired, räpane vägivald ja tapakirg on meie sees. Nii südames, hinges kui peas.
Meie südames, hinges ja peas on ka harjumus ületamatult hõrgu juudi huumoriga, millega nõukogude diktatuuri ajal vaba mõtlemist luhvtitati.
Indrek Taalmaad kui tragikoomilist tippnäitlejat võib pärnakas vaadata Endla lavastuses “Piibel kahe tunniga” inglaslikul naljasoonel.
Milline oleks meie rahvuslik huumor, omamaine naerutegu? Ilmselt selline elegantsisugemetega koduselt tümikalik nähtus nagu Taalmaa ta just ongi.
Geniaalse parodisti Henrik Normanni sooloetendust “Täiesti salajane” arvustades avaldas üks meediaanalüütikuid arvamust, et Normannile oleks vaja kõrvale teist meest, kes osa karaktereid ligilähedasel tasemel “menetleks”.
Lubatagu pakkuda, et just Taalmaa võikski see menetleja olla: on küllalt soe ja südamlik, et parodeeritavaid mitte kasti solvata, pole ürgandekusele vaatamata seni õnneks ülepruugitud ega kaugeltki mitte tühjaks väänatud.

10.02.2006