Adolf Hitler Püssirohukeldris

Vanemuine etendab Tartus Püssirohukeldri võlvide all Pip Uttoni ühemehetükki “Adolf”, kus Hitlerit kehastab teatri hinnatumaid koomikuid Indrek Taalmaa.

Kas tuttavad on teid juba tervitanud hüüatusega “Heil Hitler!”?
Ei. Ka etenduses ei öelda kordagi “Heil Hitler!” Küll aga “Heil!” ja “Sieg heil!”

Milline on teie enda suhe ajalooga?
Ajalugu ja ajaloolised sündmused on mulle alati huvi pakkunud, kuigi ma polnud koolis viieline.

Kes oli Hitler teie meelest?
Ta oli fanaatiline patrioot, tark inimene. Valdas kunsti, kuidas massidega manipuleerida, oma tahtmist ja ideed ellu viia ning läbi suruda.
Väga jõuline tüüp, nii välimuselt kui selle poolest, mis näoilmega ta neid ideid inimestele edastas ja mis žeste-märke kasutas. Pühendus 200 või 300 protsenti oma ideedele.

Kui suurt eeltööd tegite koos lavastaja Ervin Õunapuuga?
Vaatasime Internetist dok-kaadreid Hitleri kõnedest, pilte, nii palju kui kätte saime. Otsisime põnevaid fakte. Ei vaadanud kunstilisi ega mängufilme. Õunapuu oskab saksa keelt ja tema tõlkis.

Briti näitekirjaniku Pip Uttoni “Adolf” on näidend ka meist enestest. Sellest, et igaühes peitub väike Hitler.
Selge see, ega muidu ei toimuks maailmas igasugu asju. On olemas võimuiha, soov rahvamasse endale allutada. Ma arvan, et terved inimesed oskavad endas seda vaka all hoida. Kui nad salamisi niimoodi mõtlevadki, siis suudavad nad neid mõtteid maha suruda.

Näidendi pidi algselt lavastama Mati Unt. Mida jõudsite koos teha?
Saime maikuus korra kokku ja pidime augustis alustama. Sain tema kirjutatud materjalid, paari-kolme aasta tagused. Ütlesin talle, et see on aegunud ega lähe enam mitte. Undil oli seal nimesid mainitud, nagu Savisaar näiteks.
Õunapuuga loobusime igasugustest nimedest. Mainime vaid Himmleri ja Göringi perekonnanime.

Kuidas sobib Püssirohukelder mängupaigana?
Olin algul skeptiline. Enam mitte, kuigi arvan, et saan tükki mängida ükskõik kus, sest tegevus toimub ju laval. Publik istub hämaras ja vaatab valgustatud lava.

Müncheni õllekeldri õhustikku pole taotletud?
Ei, ma ei istu inimestega laua taga ega joo õlut. See on ikkagi teater. Aga Püssirohukelder on maa all ja meenutab tegevuspaika, Hitleri punkrit, kus ta viimastel päevadel viibis. Õhustik haakub sellega.
Etenduse esimeses pooles peab Hitler oma ideoloogilise kõne, mis võib olla ka tema alguspäevilt, kus ta õllekates oma kihutustööd tegi.

Olete kasvult suur mees, Hitler oli aga väike.
Etenduses on vaid üks vihje sellele – kui ta räägib oma isikliku piloodi Hansuga, siis ta vaatab alt üles.
Aga teatris on mõõtmed suhtelised. Kui näitleja seisab üksi laval, ei oskagi tema suurust hinnata. See pole probleemiks. Keegi täpsust taga ei aja. Asi on märkides: vuntsid, liigutused, natsisümboolika – see annab õhustiku kätte.

Milliseid nõudmisi seab monotükk näitlejale?
See on mulle esimene kogemus. Pikki monolooge on küll olnud, kuid see pole sama, mis üksipäini lavale tulla. Tavalises etenduses saad partneri teksti ajal mõelda oma järgmist käiku, järgmist repliiki. Jõupunktid on jaotatud.
Monotükis pead ise vedama joonise, kus on tõusud-mõõnad. Pole kellelegi toetuda ja jõudu kellegagi jagada. Pead ise punktist A punkti B vedama. Alati on oht, et võid ära kukkuda, kui ei suuda kontsentreeruda või rollijoonist läbi vedada.

Võib ju juhtuda, et tekstki läheb meelest ära.
Esimeses vaatuses on küll oht, et kui meelest läheb, on kurjad lood, sest pole midagi improviseerida. Ülesehitus on loogiline ja midagi ei saa vahele jätta.

Kas etteütlejat siis pole?
On. Esietendusel ei läinud õnneks vaja.

Viimati olevat Hitler olnud Eesti laval Ugalas paarikümne aasta eest.
See oli etendus “Vennad Lautensackid”, kus Hitlerit mängis Rein Malmsten. Käisin siis keskkoolis. See jättis küll võimsa mulje. Rein mängis väga hästi.

Kas ka Venemaa võib kuskilt Eestile jälle külge hakata?
Venemaa on ettearvamatu. Aga ma arvan, et me ei propageeri midagi, vastupidi, see on ohudraama. Pealkiri on “Adolf”, mitte “Hitler”. Siin on mõttemaailmade küsimus, tänapäevani välja. Teises osas on ju hoopis teised tegelased. Lõpuosas on ettekuulutus, mis võib juhtuda maailmaga.