Acise ja Galatea lugu jõudis Vanemuisesse

Vanemuise väikeses majas esietendus Georg Friedrich Händeli «Acis ja Galatea», mida käis Tartus lavastamas selle barokse ooperi möödunud aasta kevadel Riias vaatajate ette toonud Indra Roga.
Nii nagu Läti Rahvusooperi ja Vanemuise koostöölepingus sõnastatud, tuli see antiikmütoloogia ainelise libreto alusel 18. sajandi algul kirjutatud helitöö Tartus lavale Riia variandiga võrreldes ilma oluliste muudatusteta.
Seetõttu olid koos lavastajaga Emajõelinnas tööl lavakujunduse autor Andris Freibergs, kostüümikunstnik Kristine Jurjane, koreograaf Ilja Vlasenko ja valguskunstnik Igor Kapustin.
Esietendusel 3. veebruaril laulsid õnnetu lõpuga armastusloo nimiosades Karmen Puis (Galatea) ja Roland Liiv (Acis). Nemad teevad seda ka kõikidel teistel etendustel, mida selleks hooajaks on jäänud veel vaid kaks Tartus, üks Jõhvis ja üks Tallinnas.
Ebardlikku jõumeest Polyphemust laulis esietendusel Taisto Noor ja armastuse asjatundjat Damonit Kristina Vähi. Paralleelkoosseisus on nendes osades vastavalt Märt Jakobson ja Pirjo Püvi.
Vana-Indias koostatud käsiraamatut «Kamasuutra», mille tuntuim osa käsitleb armukunsti ja seksuaaltehnikat, illustreerivad lavastuses oma tantsuga ihuvärvi kostüümides Adam (Anton Jakovlev) ja Eva (Darli Thomson).
Kõiki etendusi dirigeerib «Acise ja Galatea» muusikajuht Lauri Sirp.

Arvamus

Paul Himma
Rahvusooperi Estonia peadirektor,
Mulle meeldis, et lavastaja ja kunstnik ei olnud püüdnud lavastuses revolutsiooni teha. Neid lahendusi, mida me nägime, on kohati ju teisteski ooperites, kuid nad olid siiski osanud kokku panna omanäolise terviku.
Kuigi me nägime laval ka seebimullikesi, ei ole lavastus kokkuvõttes mingi mullike, vaid üks tõsine ja tegus vallatus, igati toimiv ja hästi välja mängitud. Riia ooper on ju tuntud oma vallatuste poolest.
Barokk nõuab traditsioonilise repertuaariga võrreldes teist stilistikat ja instrumendikäsitust. Vanemuislased said sellega toredasti hakkama.
Koor oli küll alguses pisut ebakindel, kuid läks järjest paremaks ja kindlamaks. Ja orkester… Muusikalide vahele järsku barokki mängida ei ole lihtne. Solistidest olid kõik tublid, aga täna õhtul särasid siiski naised – Karmen Puis ja Kristina Vähi.

Jarek Kasar
Muusik, helilooja ja produtsent:
Ma arvan, et lavastus tuli välja nii, nagu oli mõeldud. Midagi sassi ju ei läinud. Inimesele, kes barokist midagi ei tea, on just see lavastus hea tutvumiseks barokkmuusikaga.
Vana tükk on ümber tehtud modernsete lahendustega. Mõni asi oli liiga delikaatne, mina oleksin veel rohkem seksi ja vägivalda näha tahtnud – seks ja vägivald ju müüb.
Mis mulle aga ei meeldinud: see ooper koosneb väikestest asjadest, midagi suurt laval ei toimu, ja et need väikesed asjad olid ületähtsustatud.

Lilian Langsepp
Muusik
Lavastus äratas vastakaid emotsioone. Päris huvitav oli iseenda puhul jälgida, et kui laval ei olnud mingil hetkel tegevus paeluv või kui mõni nüanss ei olnud päriselt arusaadav, siis tõusis muusika rohkem esiplaanile.
Palju mõtteid tekkis selles suunas, et kuidas õieti peaks üks ooper laval olema või mida ta peaks pakkuma. Mõtlesin ka sellest, et ajast aega on muusikateoseid vastavalt ajastu maitsele ümber tehtud ja et kui teos on elujõuline, siis ta kannatab selle välja.
Kui ma lähen teatrisse, siis ma otsin midagi, mis oleks elamuslik. Nii et võibolla see barokne ooper peabki inimest kuidagi ärritama, tundeid – ka vastakaid – esile tooma.
Lavastuse vaatamisele tuleb kasuks, kui enne etendust lugeda kavalehest, mida on sinna kirjutanud lavastaja ja kunstnik. Kuid tõenäoliselt on lavastus jälgitav kavalehte lugemata.