Abielutülpimus ärgitab leekides elama
Vanemuise originaalkomöödia „Tere, kallis!“ sunnib publikut sissepoole muigama ja enda kiiva kiskuvat elu rööbastesse seadma.
Lavastaja Tiit Palu kinnitas, et elust enesest sündinud ja lüüriliseks komöödiaks ristitud teos järgnes tema jaoks Euripidese tragöödiale „Medeia“. „Pärast seda oli tunne, et võiks teha midagi kerget ja helget,“ meenutas ta.
Karjäär tagaplaanile
Nii tekkis lugu teineteisest pisut tüdinenud abielupaarist Pillest ja Viktorist, kes teevad küll korralike inimestena kõvasti tööd ja peavad lugu ka puhkusest, kuid on teineteisega nii harjunud, et ei mäletagi enam hästi, mis neid kokku sundis. „Kõige rohkem on nad ilmselt väsinud iseendast, kuid nagu ikka, kantakse see tüdimus üle partnerile, mis head õhkkonda ei tekita,“ lisas autor.
Pisut kopitanud tuppa tuleb värsket õhku külaliste näol: kaardid löövad sassi Viktori kaksikõde Mari ja tema värske peigmees Peeter, kes on äsja saabunud ümbermaailmareisilt. „Midagi muutub jäädavalt ja kindlasti paremaks,“ jättis Palu ruumi fantaasiale. „Asjad peab natuke ümber mõtlema ja oma õnne ja rõõmu nimel tegutsema hakkama.“
Lahtise naeru asemel lubab lavastaja publikule pigem humoorikat sisekaemust. „Selle on ju kuulsad psühhiaatridki kindlaks teinud, et naerma paneb just see, kui näed midagi sellist, mille üle on hea meel, et see sinu endaga ei juhtu. Usun, et sellist äratundmist meie Eesti elu ja olu üle on omajagu,“ prognoosis Palu.
Ometi ei laskuta päevapoliitikasse ja etendatav mudel kuulub rohkem ajatusse laadi. „Tegelased on tüüpilised: torssis abielumees, püüdlik emakeeleõpetaja, lisaks üks tegelane, kes on otsustanud jätta selja taha karjääri pangas ja neljas, kelle kohta me küll eriti midagi teada ei saagi, kuid see ei paista ka kellegi jaoks mingi küsimus olevat,“ loetles lavastaja. „Naljakas on ju see, kui keegi elu liiga tõsiselt võtab, aga just selliseid inimesi olemegi püüdnud lavale tuua.“
Väldib labasust
Kõigest kokku moodustub paras hulk poeesiat, arusaamatusi nii inimeste vahel kui nende sees, aga ka lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele. „Kui keegi meile välja ütleb, et elu liiga tõsiselt võtame, siis kipume isegi pahandama, sest meil on selleks ju ometi õigus,“ arvas Palu. „Aga parematel hetkedel me siiski mõistame, et see ongi nii, ja seda tunnet oleks ju hea hoida või vähemalt aeg-ajalt meelde tuletada.“
Viktorit kehastava Karol Kuntseli sõnul tõstab Palu looming alatihti vaatajad otsekui maast lahti. „Nii on ka selle materjali puhul: kui esimest korda seda lugesin, tekkis kerge armumise tunne, tunne, et oled elus. Ta on nii mitmetahuline ja samas nii avar, puudutades olulisi teemasid,“ iseloomustas näitleja.
Kindlasti pole Kuntseli hinnangul tegemist lihtlabase komöödiaga, kus piltlikult öeldes vaid valest uksest sisse astutakse ja siis selle üle laginal naerda saab. „Meie lugu on palju elulisem, paljastades sisemise tragikoomika. Publik kindlasti tunneb neis olukordades ära iseennast, samas pakub võib-olla uut jõudu,“ lisas ta. „Kui näed, kuidas puntras tegelane end raskustest välja rabeleb, annab see ehk endalegi lootust.“