Aastale lisab värvi kirjaneitsi näitemäng

Raimu Hanson, Tartu Postimees

Vanemuise kirjandusala juhataja Anu Tonts vastab küsimustele alanud aasta sõnalavastuste esietendustest ja meenutab kirjaneitsi Lydia Koidula teatritegu, millest tänavu suvel möödub 140 aastat.

Millised sõnalavastused Vanemuise 140. hooajal ootavad kevade lõpuni veel oma esietendust?

Tulemas on viis draamalavastust meie tavalistes mängukohtades: lastelavastus «Ninasarvik Otto» ning täiskasvanumatele mõeldud «Huntluts», «Paanika», «Külaline» ja «Maetud laps».

Kas 1970. ja 1980. aastate vanemuislane Viljo Saldre dramatiseeris «Ninasarvik Otto» nüüd ekstra Vanemuisele?

Taani lastekirjaniku Ole Lund Kirkegaardi «On üks ninasarvik Otto» dramatiseeringu tegi Viljo Saldre Viljandi Ugalale 23 aastat tagasi.

Lastele mõeldud näidenditega on juba kord nii, et neid lavastatakse aeg-ajalt ikka uuesti, sest iga uus teatripõlvkond vajab oma Punamütsikesi ja Nukitsamehi.

Milline osa publikust võiks «Huntlutsu» lavastamise eest olla kõige tänulikum?

Kindlasti pakub see lugu äratundmisrõõmu Oskar Lutsu loomingu sõpradele. Ainult et seda peaksid nad ette teadma, et laval pole kõik päris täpselt nii, nagu klassikalises «Kevades» ja «Suves».

Mati Unt, kes selle näidendi on kirjutanud, on pisut lustinud ja asjad veidi sassi ajanud. Minu meelest on see päris värskendav.

Tänulikud võiksidki olla ka kõik Undi austajad – tema kui lavastajaga me enam kohtuda ei saa, aga kirjaniku looming on alles ja uusi tõlgendusi ootamas. «Huntlutsu» lavastaja on tema kauaaegne sõber Ingo Normet.

Kas tragikomöödia «Paanika» on pigem komöödia kui tragöödia või vastupidi?

Koomika aluseks on ju sageli traagika ja ilmselt oleme kõik ennast vahel avastanud naermast asjade üle, mis tegelikult peaksid nutma ajama. Selle tragikomöödiaga on samamoodi – kolm väga tänapäevast meest on omadega ummikusse jooksnud ja viis, mismoodi nad püüavad olukorda parandada, on väga naljakas.

Mismoodi komöödia on «Külaline»?

David Pharao «Külaline» on klassikaline komöödia, kus absurdsete situatsioonide ja kentsakate karakterite abil jutustatakse üks päris naljakas lugu. Loodan, et see lavastus tabab märki ja teeb just seda, mida me ootame – paneb meid südamest naerma.

Kui sünge on «Maetud laps»?

Kui sünge on ta Vanemuise laval, sõltub lavastaja Mladen Kiselovist. Tema lavastajakäekiri pole veel nii tuttav, et oletama hakata.

Lugu jutustab ühest üsna kummalisest, keeruliste suhetega perekonnast. Kui lavastus tuleb sünge, siis ehk selle sõna kõige paremas mõttes – liigutav, mõtlema ja kaasa tundma panev.

Mida võivad loota suvise teatrielamuse huvilised?

Mängime veel viimaseid kordi Alatskivil Emily Brontë «Vihurimäed», selle suve keskmes on aga Lydia Koidula teatri 140. aastapäev – daatum, mis tähistab nii eesti rahvusliku teatri kui ka Vanemuise algust.

Sellel puhul esietendub 23. juunil Tartus Jaama tänavas eesti teatri sünnikohas, praeguse laulupeomuuseumi õuel, kolmest osast koosnev lavastus «Onupojad», mis tõlgendab kolmes žanris eesti teatri esmasündinut – «Saaremaa onupoega».

Mida eriliselt huvitavat toob Vanemuine sõnalavastuste hulgas vaatajate ette uuel hooajal?

Vanemuise juubeliaasta toob sügisel draamalavale mitut pidi eestimaist ja intrigeerivat.

Esimesena esietendub Jaan Unduski filosoofiline näidend «Quevedo» Margus Kasterpalu lavastuses, seejärel peaks lavale jõudma eelmise aasta üks enim kõneainet tekitanud teos, Sofi Oksaneni «Puhastus» Toomas Suumani lavastuses.

«Quevedo» pole just kergete killast ettevõtmine ja sellest vaatepunktist huvitab mind väga, kas ja kuidas see näitemäng end lavastajale kätte annab ja laval elama hakkab.

Kindlasti on põnev, mil moel jõuab lavale «Puhastus» ja kuidas eesti publik selle nägemuse oma minevikust vastu võtab.

Intrigeerivat on tulemas muudki, aga mis sellest ka lavastuslikult niisuguseks kujuneb, et saab juurde panna sildi «eriline», on praegu küll pisut vara öelda.

Olete Vanemuises kirjandusala juhatajana töötanud veidi üle 15 aasta. Millised on sellel ajal olnud kolm teid kõige enam vapustanud oma teatri lavastust?

Ma ei armasta edetabeleid, sest juba sellisesse ritta panemise printsiipi on eos programmeeritud mingi ebaõiglane kollasus, aga kui kolm lavastust, siis Mati Undi «Meister ja Margarita», Finn Poulseni «Väikese onu saaga» ja Mai Murdmaa «Armastuse tango».

Ajapikku hakkab mulle aina enam tunduma, et ehkki vormimängud on põnevad, pärinevad minu suurimad teatrielamused siiski psühholoogilise realismi vallast, niinimetatud maagiline realism on ka kindlasti minu žanr.

Kuidas jõuab kirjandus Vanemuises vaatajate ette ehk teisisõnu – kes ja kuidas valivad näidendeid ja muid tekste?

Vaataja ette jõudmiseks on mitmeid teid. On näidendeid, mille puhul tuleb idee teatri seest – draamajuhilt, kirjandusala juhilt, näitlejatelt või veel kelleltki –, ja on näidendeid, mille lavastamise ideega tulevad teatrisse lavastajad.

Lõplik jah või ei on draamajuhi öelda, tema kujundab hooaja näo.

Kes või mis kujundab tänavu meie maailma näo?

Hetkel kujundab meie maailma näo valge ja särav lumi, kevadel lillemeri, suvel soojus ja sumedad ööd ja sügisel värviline lehesadu. Ei sõnagi millestki halvast või kurvast!

Kutselise teatri 100. aastapäeva trükiste hulgas ilmus väga põhjalik raamat Vanemuise sõnateatrist 1955–1986, autoriks teie isa Ülo Tonts. Kui tihti te omavahel teatrist vestlete?

Mu isa on Vanemuises toimuvaga hästi kursis ja seetõttu oleme arvamusi vahetanud vist kõigi möödunud aastal esietendunud lavastuste üle.

Kõige enam oleme aga viimasel ajal vestelnud Vanemuise varasemast ajaloost, sest mul on pooleli album «Vanemuine 140». Aeg-ajalt on väga mõnus küsida nõu inimeselt, kes on ise olnud sündmuste juures ja oskab toimunut kommenteerida.