33 variatsiooni – Vanemuine


“33 variatsiooni Anton Diabelli valsile”, Op.120, tuntud ka kui “Diabelli valsid”. Tegemist on klaverile kirjutatud variatsioonidega, mille Beethoven lõi aastatel 1819-1823, võttes aluseks Anton Diabelli valsist väikseid komponente ning komponeerides nende ümber erinevates stiilides, nii võimsaid, mängulisi kui ka õrnu ja tundlikke klaveripalu. Seda peetakse üheks läbi aegade parimaks variatsioonide koguks, mis on kunagi muusikaajaloos klaverile kirjutatud.

Ise olen rohkem tema 5. 7. ja 9. sümfoonia ning Kuupaistesonaadi austaja. Lisaks lapsest peale olen ikka võimalusel klimberdanud “Für Elise”-i. Ja eks mitmed teisedki Beethoveni heliloomingu viljad on läbi aastate jõudnud kuuldeulatuses olevatesse plaadimängijatesse. Kuid just need 33 variatsiooni on harva mind külastanud. Värskes Vanemuise lavastuses saab neist Andre Hinni elavas esituses katkendeid kuulda ja kuigi endiselt mu varasemad Beethoveni lemmikud jäävad lemmikuteks, siis leidus siin paar neist variatsioonidest, mis eriti meelt köitsid. Ja veel kõige rohkem – 31.variatsioon, mis saab ka tekstis eraldi sisulist tähelepanu.

Moises Kaufmani näidend kulgeb tegelikult kahes eri ajas – tänapäevas, kus tegutsemas Beethoveni uurija ning ekspert, ALS-i põdev, surmale kiire hooga lähenev Katherine Brandt (Marika Barabanštšikova). Lisaks tema muretsev tütar (Marian Heinat), Katherinet läbivaatav haiglaõde (Karl Laumets), kellest tasahilju kujuneb ka tütrele peigmees ning Saksamaal Beethoveni ürikuid uurides sõbrannaks saav muuseumitöötaja (Ragne Pekarev). Beethoven (Guido Kangur) ise siseneb lavaloos mängu alles natuke hiljem ning alguses vaid vilksamisi, võttes vähehaaval üha rohkem lavastuses osa… nõnda kujuneb tegelikult etenduse peategelaseks hoopis Katherine. Beethoveni ajastus tegutsevad veel ka tema biograaf ning sekretär (ja sõber?) Anton Schindler (Margus Jaanovits) ning muidugi variatsioonide tellija, Anton Diabelli (Jüri Lumiste) ise.

Oluline kujund kogu teemas on Beethoveni üha kurdimaks jäämine, ning Katherine’i üha haigemaks jäämine.

Kuid enne lavastuse komponentide juurde asumist, tekkis endal ka Katherie’i kombel väike huvi uurida pisut rohkem tegelikku “33 variatsiooni” tausta.

1818.aastaks oli Beethoveni tervis pisut paremaks läinud ja vennapoeg kolis tema juurde elama jaanuaris. Kuid tema kuulmine oli läinud nii halvaks, et vestlemine oli muutunud nii raskeks, et suhtlemiseks läks vaja kirjutamist. Tema muusikalooming vähenes, kuid muuhulgas ilmus temalt laulude kogu ning Hammerklavier-sonaat. Samuti kahe sümfoonia eskiisid, millest hiljem sai võimas 9.sümfoonia. 1819.aastal hakkas ta kirjutama Diabelli variatsioone ja Solemnis’e missat. Nii kirjutaski ta vaheldumisi missat ja neid variatsioone mõned aastad. 1821.aastal jäi ta jälle pikaks ajaks haigeks. Missa ja variatsioonid said valmis alles 1923.aastal, aastaid pärast tähtaega. Samal ajal alustas ta oma teoste väljaandjaga vestluseid, et võiks ka kogutud teosed välja anda… see realiseerus küll tegelikult alles 1971.aastal!

Diabelli saatis oma valsi 1819.aastal mitmetele Austria Impeeriumi tähtsatele heliloojatele, teiste hulgas Schubertile, Hummelile ja Czernyle, paludes kirjutada variatsioone sellele. Tal oli plaan anda kõik need variatsioonid välja ühise teosena, mille tuludega toetada Napoleoni sõdade orbe ja leski. Franz Liszt’i ei kaasatud, kuid tema õpetaja Czerny ilmselt organiseeris ka oma õpilaselt ühe variatsiooni., mille too kirjutas olles ise 11-aastane. Diabelli ja Beethoven meeldisid teineteisele inimestena. Tihti on räägitud, et Beethoven keeldus alguses Diabelli projektis osalemisest, pidades teemat banaalseks ja tema nime mitteväärivaks. Legendi järgi, kuuldes kui palju Diabelli on valmis maksma variatsioonide kogu eest, Beethoven siiski nõustus, tagamõttega näidata kui vinge asi on võimalik sellisest kehvast asjast teha. Teine legend räägib, et Beethoven tundis end nii solvatuna, et tal paluti töötleda endale mitteväärilist materjali, et demonstreerimaks oma osavust, lõi 33 head variatsiooni sellele. Praegusel ajal neid lugusid peetaksegi vaid legendideks, sest pärinevad (ühelt etenduse tegelaselt) Anton Schindlerilt, Beethoveni elulookirjutajalt, kelle mitmed muud “jutud” lähevad vastuollu teada-tuntud faktidega. Mis omakorda annab aimu, et Schindleri jutt baseerub kõigest kõlakatel.

Nii ehk naa, ühel hetkel võttis Beethoven Diabelli pakkumise vastu, kuid selle asemel, et anda kogusse 1 variatsioon, kirjutas neid kokku tervelt 33. 1819.aasta kevadeks oli tal valmis 23 variatsiooni. Veebruaris 1820 saatis ta väljaandjale kirja, et tema “suured variatsioonid” ei ole veel valmis ning jättis kogu variatsioonidekirjutamisetöö aastateks kõrvale – niimoodi talitas Beethoven väga harva – ning jätkas Solemnis’e missa ja klaveripalade kirjutamist. Arvatavasti 1923.aasta veebruaris naases Beethoven variatsioonide juurde, et oma “ülesanne” lõpule viia. Märtsis või aprillis, 1923.aastal saidki “33 variatsiooni” valmis. Esimesena loodud 23 jättis helilooja õigesse järjekorda, kuid torkas hiljem loodud variatsioonid nende vahele ja otsa – muutes hiljisemad variatsioonideks 1, 2, 15, 23, 24, 25, 26, 28, 29, 31 ja 33. Üheks põhjuseks, miks arvatakse, et Beethoven oma “suured variatsioonid” tahtis luua, oli see, et ertshertsog Rudolf oli loonud 40 variatsiooni Beethoveni enda teemale.

On mitmeid teooriaid, miks ta kirjutas just 33 variatsiooni… näiteks võis ta tahta teha oma isiklikku rekordit, olles varem kirjutanud “32 variatsiooni C minooris” või soovides “ära teha” Bach’i 32-le Goldbergi variatsioonile (30 variatsiooni ja 2 presentatsiooni). On ka lugu, et Diabelli survestas Beethovenit, et too annaks juba oma töö talle üle. Beethoven olla küsinud, et mitu variatsiooni Diabellil juba on? Saades vastuseks 32, ütles Beethoven, et ta kirjutab ise üksi 33!

Ma arvan, et kõik need teooriad annavad väga hea võtme selle etenduse vaatamiseks…

Ka Katherine (Marika Barabanštšikova) uuris Beethovenit… ta sõitis selleks haigena isegi välismaale. See õhin, millega Marika oma teadlast-uurijat mängib ja veel eriti nendes stseenides kui tal on “jutustaja” roll, olles ise ikkagi Katherine – see on absoluutselt vaimustav! Ühtlasi  jääb tema karakter üha haigemaks ja haigemaks, ilmutades üha enam ja enam sellest märke läbi etenduse. Nii mitmekülgne ja mitmetasandiline karakter ja selle üleehitus stseenist stseeni… kindlasti üks aasta tugevamaid naisrolle. Samas ei saa jätta märkimata üldse Marika võimsat, heade rollide aastat (lisades siia kõrvale ka tema rollid lavastustes “Kalevipoeg” ja “Tsaar Saltaan”… kui Teatriliit teda ei nomineeri kevadel, muudaks see praeguse žürii naeruväärseks! See pole ultimaatum, maitsed võivad ju muidugi olla erinevad, aga siin on lihtsalt nii palju head tööd ühelt inimeselt ühes aastas, millest lihtsalt pole võimalik mööda vaadata! Põnev jälgida!)

Muide see lavastus on ka 2 teise rolli osas “nominatsioone” väärt… (Tundub, et aasta hakkab vaikselt lõppema ning seetõttu hakkab selliseid asju ühe teravamalt märkama) Nimelt pärast etendust teatrisaalist välja jalutades, kahisesid ümberringi mitmed võõrad inimesed, et Ragne Pekarev oli fantastiliselt tabav “sakslannast muuseumitädina”. Ragne on juba mõnda aega teatrist pikemal puhkusel olnud ning tuleb siin tagasi tõesti “korraliku pommiga”. Ta meeldis mulle juba enne, aga see siin on mingis mõttes uus-Ragne! Veelgi parem! Ta teeb oma rolli “mängides”, moonutades mõnevõrra oma häält ja diktsiooni, andes oma tegelasele kehahoiaku, kandes välja need ehtsalt tabavad karakteri-riided, ümberkehastudes täielikult, isegi käed, millega ta õrn-õrnalt kinnastatult avab ürikuid ja näitab materjale uurijale… ise tsipa krõnks, aga nii tähtis ja oma fanatismis sama pühendunud, kui Marika-Katherine. Võrratu! Sest just niimoodi “rolli tehes”, ehk mängides selgelt mingit endast erinevat karakterit, on ülilihtne muutuda ebausutavaks, liialt “tehtuks”, aga siin polnud kahtlustki – see kes on laval, ongi mingi vanatüdrukuohtu muuseumi- või arhiivitöötaja.

Ja kolmandaks Beethoven ise, ehk Guido Kangur. Isegi kui jätta kõik muu kõrvale, siis selle etenduse keskel on üks lõik, kus ta tuleb üksi lava etteotsa (klaverimängija on seal ka koos klaveriga ja saadab teda), “komponeerima” üht oma variatsioonidest, mängides selle komponeerimis-tegevuse oma keha, näo ja sõnadega ette. Ma istusin küll üsna lavale lähedal, kuid ma olen veendunud, et tervesse saali oli näha kuidas ta meie silme all muutus loovaks geeniuseks. Ja seda nii otses kui ülekantud tähenduses! Kui tihti teenitakse draamaetenduse keskel publikult välja aplaus? Guido saab selle osaliseks! Tegelikult iga kord kui ta lavale tuleb, alates poisikeselikult kelmikalt lahendatud esimesest stseenist kuni lõpus Katherine’iga vestluseni välja. Teades milline muusika-armastaja on Guido ise, siis see oleks kui andnud veel ühe ebamaiselt tabava tasandi tema mängule lisaks. B-r-a-v-o!

Ka 4 ülejäänud näitlejat teevad head tööd. Noored Marian Heinat ja Karl Laumets on noorte armastajatena armsad. Täiesti usutav paar ning vaatajad saavad kaasa elada ka selle suhte tekkimisele, mis ei liigu sugugi sirgjoones ja ehk seda elulisem see kõik ka tundub. Midagi üdini romantilist on selles kui keegi ütleb teisele: “Keegi pole mulle kunagi midagi nii ilusat öelnud!” Hetkega süda sulab 🙂 Samas annab mõtteainest, et kui ema plaanib eutanaasiat (seda teemat on saanud ka kohata mitmes tükis viimasel ajal), siis ka ise tahaks või no mis “tahaks”, pigem ikka kas suudaks olla toeks sellises olukorras oma lähedasele… Eks muidugi ju peab… Kuid kas mitte ema, oma armastusest tingitult ei taha just last säästa sellisest?

Kindlasti tuleb ära märkida ka see, et Margus Jaanovits Beethoveni sekretärina ja Jüri Lumiste Diabellina on kahtlemata ka väärt täiendused heale ansambli-tervikule.

Kuid sama palju kui see on “näitlejate”-teater, on see ka “lavastaja”-teater. Heiti Pakk lavastab võrdlemisi harva, aga kui lavastab, siis tavaliselt tema tööd on minu maitse järgi. Eriti vajab tunnustust tema materjali-valik, sest praktiliselt alati on need sisukad ning huvitavad lood (meenuvad näiteks “Kuressaare Linnateatri “Hind” ja Endla “Rock ‘n’ roll”… Muide “Hinnas” mängis samuti Guido Kangur ning võitis toona selle rolli eest ka Teatriliidu parima meesnäitleja preemia… huvitav kas nende koostöö toodab ka seekord sellise vilja? ei imestaks!) Heiti lavastus on visuaalselt ja ruumiliselt eriline. Juba lavaehituslikus mõttes… klaverimängija koos klaveriga on mõnevõrra lavatasandist allpool ja see tagasein (kunstnik Maarja Meeru), mis etenduse jooksul üha võimsamaks muutub kõrgusesse… lähemale taevast, lähemale taevalikkust… Päris keeruline üldse lahendada kahe ajastu kokkukõla ühel laval, kuid Heitil on see väga ilusti ja sujuvalt voolavalt lahendatud. Ning muusika integreerimine veel kõige selle juures. Lugu on jagatud peatükkideks ning kustumatu mälestuse jättis peatükk nimega “Septett”, kus kõik 7 näitlejat näitlevad/mängivadki “septetis” – milline ilus sisu, lavastusliku külje ja näitlejate mängu harmoonia! Lisaks pakub ta ka mõned nutikad üllatused. Mina näiteks olin ühel hetkel nii etenduse sees, et suisa ehmatasin korra – kes on näinud see teab! 🙂

Hinnang: 4+ (väga napilt jääb aasta TOP10st hetkel välja ja nähtud on juba 140 erinevat lavastust, seega 10% parimate teatrielamuste seas igatahes! Näitlejate- ja lavastajateater, kuid sisu on ka väga hea! Kõik on olemas, aga eriti armastus – ema-lapse armastus, sõprus-armastus, naise ja mehe vaheline armastus, armastus muusika vastu ja suure helilooja vastu, armastus oma töö vastu… Saime teatrikaaslasega mõlemad suure elamuse. Ka tema sattus Ragne rollist suurde vaimustusse ning muusika-kauge inimesena ei põlanud etendust sellepärast ära, vaid peab seda üheks aasta parimaks teatritükiks. Ma oli pisut skeptiline selle “haiguse”-teema suhtes, sest tihti kipuvad need kõik ühte masti tükid olema, kuid siin ei häirinud see mind üldse ning tegemist on igati erilise lavastuse ja looga. Tundsin end ise siiski pigem lapse kui vanemana selles võrrandis… Kas see ütleb midagi “vaatajale” enda kohta? 🙂 Igatahes tõeline näitlemise masterclass… meil on endal oma Helen Mirrenid ja Ian McKellenid olemas! Ning “33 variatsioonis” on mitu neist laval!)

(24.10.2018, danzumees.blogspot.com)