100% integreerunud

Seriaalis «Kodu keset linna» Marinat mängiv Alina Karmazina võiks presidendilt medali saada juba seepärast, et ta on ainus puhastverd venelane, kes mängib eesti teatris eesti keeles ja eesti publikule.
Alina Karmazina on viinud ellu hulljulge mõtte – saanud näitlejaks. «Näitlejad on pöörased,» arvab möödunud aastal kõrgema lavakunstikooli lõpetanud Alina. «Inimene läheb lavale kedagi teist mängima, nutma või naerma, ja kõik vaatavad teda. See pole ju tegelikult normaalne.»
«Ebanormaalselt» käitub Vanemuise näitlejaperre kuuluv venelanna praegu etendustes «Salemi nõiad» ja «Suur kuri hunt». Sel nädalal algasid aga kultusraamatu «Veronika otsustab surra» lavastuse proovid. «Ja mina olen see Veronika, kes otsustab surra,» nendib sõstrasilmne neiu.
Alinat tundvad inimesed nimetavad tema pööraseimaks teoks siiski eesti keele selgeksõppimist kahe aastaga. «Tean inimesi, kes on kiiremini õppinud,» mainib ta ise tagasihoidlikult. Loomulikult oli Alina ka koolis eesti keelt õppinud, kuid enda jutu järgi oskas ta keskkooli lõpetades öelda ainult tere ja kuidas läheb.

Tuhat dollarit aastas

«Ma ei mõelnud, et peab eesti keeles õppima. Mul oli soov saada teatrisse ja näitlejaks,» põhjendab Alina otsust lavakasse pürgida. Katsetele läks tüdruk koos eesti keelt paremini mõistva sõbra Aljošaga, kes oli talle ühtlasi tõlgi eest.
«Pärast viimast eksamit kutsus Ingo Normet meid kabinetti ja ütles Aljošale, et midagi pole teha, Alina oskab paremini keelt ja pääseb õppima. Oi, Aljoša oli mu peale kuri!»
Ometi vahetas Alina Tallinnas lavakas õppimise Sankt-Peterburgi teatriakadeemia vastu. «Eksamite ajal seal elades mõistsin, et kui tahan iseseisvaks saada, siis pean kodust lahkuma. Tahtsin, et elu oleks raske ja saaks ühiselamus elada. Ja seal oligi tõeliselt raske.»
Tõeliselt raske tähendas näiteks seda, et lisaks kolmele tudengile elutsesid pisikeses ühikatoas veel prussakad ja rotid, aga ka seda, et suur, kiirustav ja depressiivne linn sundis Alinat end sipelgana tundma.
Nälga tuli kustutada kakaost, veest ja jahust plögaga, mis meenutas mõnevõrra pannkooki. «Kõhu sai täis ja lõbus oli, vahepeal isegi igatsen seda aega tagasi,» tunnistab Alina, kes näeb ka kõige halvemates olukordades alati midagi head.
Peterburis õppimise muutis Alinale kalliks Eesti kodakondsus, mille tõttu ta pidi igal aastal tasuma tuhat dollarit õppemaksu. Teisel õppeaastal jäi Alina ema tööst ilma ja seepeale otsustas tütar õpingud katkestada. Õnneks sai Ingo Normet sellest teada ja aitas Alinal kultuurikapitalilt raha taotleda.

Õppis sõnaraamatu abiga

Siiski jäi teine kursus Alinale Peterburis viimaseks. Ühel hetkel saabus lihtsalt arusaamine, et pärast lõpetamist võib ta jääda Venemaal nn vaeseks üliõpilaseks.
«Oleme inimesed, tahame süüa, kodu, hästi riides käia,» räägib ta. «Meie tunnid toimusid teatris ja nägin sealses kohvikus istuvaid ja joovaid näitlejaid. Ma ei tahtnud selliseks saada. Eestis olid mul siiski perekond ja sõbrad ehk pehmem kukkumine.»
Ja nii sattuski Alina lavaka kolmandale kursusele, mis siis, et tema eesti keele oskus oli endiselt olematu. «Esimese näidendi «Liilia» teksti andis Ingo Normet mulle nii eesti kui ka vene keeles. Lugesin kõigepealt vene keeles läbi ja siis eesti keeles. Teadsin, millest jutt, kuid sõnadest ei saanud aru.»
Ja nii tegigi Alina esialgu tööd sõnaraamatu abiga. Et teada sõnade täpset tähendust, võtab ta nüüdki aeg-ajalt sõnastiku appi. Muide, just keelepraktika pärast peab Alina kasulikuks ka kodumaises seriaalis mängimist.
Vanemuise hingekirja kuuluv Alina on kindel, et Tartusse ta päriskodu siiski ei raja – põhjuseks Tallinnas töötav ja õppiv elukaaslane. «Muidugi on kahe linna vahet sõitmine raske,» lausub Alina. «Aga niisugune see elu praegu lihtsalt on. Eile öösel rääkisime sellest elukaaslasega, lohutasin, et suvel läheb kergemaks.»
Ülikoolilinnas on Alina koduks kolmetoaline ahjuküttega üürikorter, kus praegu elab neli inimest, kellele aga kohe peaks lisanduma veel kaks. «Mulle ei meeldikski üksi,» on Alina kindel.
Vaatamata sellele, et Alina on elus astunud mitmeid hulljulgeid samme, peab ta end argpüksiks ja pabistajaks. «Kardan, et ma ei saa hakkama, et olen kõige halvem.»
Alina ei häbene tunnistada, et eesti keele oskus on tema maailma avardanud. Teda kadestavatele umbkeelsetele sõpradele ta aga moraali lugema ei kipu.
«Inimesed peavad ise otsustama,» leiab Alina. «Ja igaks alguseks peab valmis olema. Näiteks panin endale breketid. Kui arst hoiatas, et olen nädala paistes ja valus on ka, siis ütlesin, et ei, täna me ei tee seda. Läksin koju ja mõtlesin järele. Järgmine kord olin operatsiooniks valmis. Nii peab ka iga muu asja jaoks valmis olema.»