10 vanemuislast sellelt pikalt teelt

Kutsunud kord ennemuistsel hallil ajal laulujumal Vanemuine endale Eestisse külla Soome ametivenna Väinämöise ja Läti kolleegi Munevaine. Nad kinnitasid kõigepealt keha ja kustutasid janu ning läksid siis lõbusasti linna peale jalutama.
Muu hulgas ronisid nad Toomemäe otsa, kus siis veel ei olnud päris jumala auks püstitatud kiriku varemeid ega isegi mitte tervet kirikut.
Oli ainult tühipaljas mäe ots ja mõned kivimürakad.
Äkitselt karanud Vanemuisele pähe mõte heita võidu kivisid. Triip tõmmatud, asus võistlustulle kõigepealt Munevaine. Tema kivi kukkunud Vanemuise tänava lõpuosasse ja hiljem saanud sellest teatri väike maja.
Teisena saatis kivimüraka teele Väinämöinen. Kivi kukkunud Emajõe äärde. Hiljem sai sellest Sadamateater.
Vanemuise kivi, mille ta virutas triibu tagant õhulennule, kukkus Vanemuise tänava algusesse. See kivimürakas oli nii suur, et jätkus teatri suure maja tegemiseks ja jäi veel ülegi. Ülejäägist tehakse nüüd sinna ette igasuguseid teatritegelaste kujusid.

————————————————————————-

Karl Menning
1874–1941
Kes teab, mis oleks saanud, kui kutselise Vanemuise esimene juht Karl Menning praegusesse Vanemuisesse satuks. Või noh, ühtpidi ta nüüd ju ongi siin – kuju on teatri juures eilsest seismas. Aga just ihulikul kujul.
Eks tõuse ju aeg-ajalt esile jutt, justkui eelistataks Vanemuises tulutoovaid muusikale ja muud seesugust tõsisematele sõnalavastustele. Hea küll, see võib osalt tekkida ka tõigast, et muusikalid paistavad tänu rohkele reklaamile enam silma.
Aga tont teab, kas Menninguga – kui ta praegu pukis peaks olema – üldse midagi nii jumalavallatut lavale toodaks.
Vanemuise esimene juht, usuteaduskonna lõpetanud Menning oli nimelt sedavõrd kange mees, et kui Vanemuise selts temalt rohkem operetilavastusi tahtis – mida tõsise kunstilati kõrgele seadnud Menning keeldus tegemast –, läks too teatrist hoopis minema. Trupp tema järel. Ja Vanemuine kiratses kuni Irdi tulekuni.
Nii et allahindlust ei teinud ta kellelegi ja seetõttu polnud alati ka ta läbisaamine kultuuritegelastega kuigi hea.
Kirjamees Oskar Luts näiteks ei olevat isegi oma näidendite proove vaatamas käinud.

Ida Urbel
1900–1983
Vanemuises balletirühmale aluse pannud Ida Urbel oli selles teatris ametis 45 aastat. Ta alustas üsna varsti pärast Pariisis aastal 1932 ballettmeistri ja tantsupedagoogi diplomi saamist ja pidas vastu aastani 1980.
Juba kogenud lavastajana võttis ta käsile «Carmeni» toomise vaatajate ette ja kunstnikuks kutsus Georg Sanderi.
Treppe ja mägesid kujutav dekoratsioon kujunes hirmus kõrgeks, nii et ulatus peaaegu nelja ja poole meetrini.
Kui Kaarel Ird seda lavapilti nägi, ütles ta Urbelile: «Tead, ma arvasin, et sa oled juba vana kala, aga sa oled ikka nagu algaja – tahad minna kõrgustesse.»
Sellesama ooperi ühes teises proovis tüdinenud laulja Evald Tordik Urbeli nõudlikust stseenikordamisest nii ära, et saatnud teeneka lavastaja kõval bassihäälel sinnasamusessegi.
Laval ja orkestris võtnud maad vaikus, sest Urbeliga polnud keegi kunagi niimoodi rääkinud. Urbel võtnud kotist puudritoosi, puuderdanud laupa, pannud paberossi Belamor põlema ja ütelnud muigvel sui: «Teie koht, Tordik, on ammu seal.»

Kaarel Ird
1909–1986
Kord oli Vanemuine taas Moskvas külalisetendusi andmas. Aastatel 1940–1986 (vaheaegadega) Vanemuise peanäitejuhina ametis olnud Kaarel Irdile oli selline NSV Liidu pealinnas külalisetendustel käimine väga tähtis.
«Südamevalu» etendamine sellises omal ajal eriti tähtsas teatris nagu MHAT, mis asub peaaegu Kremli kõrval, ei alanud aga hästi. Kui eesriie läks lahti, oli laval bussipeatuse stseen. Inimesed seisid ja vestlesid eesti keeles, aga sünkroontõlge ei toiminud. Saalis algas vaikne ümin.
Eesriie läks kinni ja tuli uuesti lahti, aga jällegi hakkas tõlge jupsima. Vaatajad hakkasid saalis jalgu trampima.
Ja kui kolmas kord läks eesriie lahti ja jällegi tõlget ei olnud, tõusis loožis, kus istusid väljavalitud seltsimehed ja teatrikunsti kuulsused, Ird püsti ja röögatas üle saali: «Znajete, eta ne naša tehnika, eta vaša tehnika!» («Teate, see ei ole meie tehnika, see on teie tehnika!»)
Ja kui siis neljandat korda läks eesriie eest ja tõlge oma kümme minutit ikka ei toiminud, oli publik haudvaikne, mitte keegi ei julgenud saalis liigutada ka.

Jaan Tooming
1946
Evald Hermaküla
1941–2000
Jaan Tooming ja Evald Hermaküla tegid häid osatäitmisi ja hiljem teatriajalukku läinud lavastusi, aga ei löönud risti ette ka siis, kui oli võimalik tembutada.
Oli see nüüd «Vallutusretke» või «Inimese tragöödia» lavastamisel, aga kindlasti oli tegemist ühe Epp Kaidu lavastusega. Toomingal, Hermakülal ja samas lavastuses osalenud Einari Koppelil tundus asi olevat käes, Kaidul oli aga komme jääda proovides vahetevahel tukastama.
Kui lavastaja taas suigatanud, olnud noored näitlejad rõõmuga nõus Koppeli ettepanekuga mõned leheküljed tekstiraamatust vahele jätta, et proov kiiremini läbi saaks. Kaidu ärganud peagi üles ja ütelnud: «Näe, täna mängite juba paremini, tükk läheb kohe kiiremini edasi.»
Noored näitlejad olevat kord saanud hakkama ka sellise vembuga: ühes stseenis pidid nad minema kulisside vahelt lavale üks niisuguse ja teine naasuguse näoga, nemad astusid lavale aga selg ees, püksid veidi alla lastud, nii et näha oli natukene nende tagumist nägu.

Herta Elviste
1923
Herta Elviste on üks sõjajärgse Vanemuise sümboleid. Pärnumaalt pärit Elviste on siin töötanud juba pea pool sajandit, 1958. aastast.
Ja ehkki ta kümmekond aastat tagasi intervjuus sõnas, et ilmselt ei harju ta Pärnu kandi inimesena Tartu linnaga ealeski, oli ta laval juba sellal, kui ta praegused kolleegid ise lapsed olid ja oma vanemate käekõrval esimesi kordi teatris käisid, ja on siiamaani.
Pika lavaperioodi tõttu on seda kummalisem – aga mine võta kinni, ehk hoopis iseloomulikum – see, et ega neil vanemuislastel, kellega Tartu Postimees temast kõneles, mingeid imeseiku meenutada olegi.
Lihtsalt – üliarmas inimene, kõikide vanaema, kellele teised pidavat oma perekonnalood ära rääkima.

Hannes Kaljujärv
1957
Kui Hannes Kaljujärve näitlemistehnika kohta kellelgi vaevalt nuriseda on, siis muud laadi tehnika suhtes olla näitleja ise pisut vastaline ja ehk kahtlustavgi.
Näiteks kui Kaljujärv endale juhiloa tegi ja auto ostis – see juhtus alles läinud kümnendil –, oli see teatris täielik pommuudis. Sest Kaljujärv oli senini kogu aeg olnud tuntud kui põline looduse- ja jalgrattamees. Niisiis tundusid tema ja auto üsna tavatu, põrmugi mitte kokkupassiv paar.
Tõsi, nüüd sõitvat ta kolleegide kinnitusel autoga «nagu vana mees».
Ja kui Kaljujärv endale mobiiltelefoni hankis – see juhtunud selle aastatuhande alguses –, ei olevat ta esimesed kaks aastat osanud seda välja lülitada või siis hääletuks teha. Proovides mässinud näitleja telefoni pirisemise vaigistamiseks suure kampsuni sisse.

Mati Unt
1944–2005
Lavastaja ja kirjanik Mati Unt, kes üksvahe töötas Vanemuises kirjandusala juhatajana, olevat elu lõpu poole olnud hästi varajase tõusmisega. Aeg-ajalt kujundas ta oma lavastusi ise.
Kui tema järjekordne lavastus oli jõudnud nii kaugele, et tarvis oli rääkida lavakujunduse üksikasjadest, helistas ta Vanemuise lavastusala juhile Lui Läätsele hommikul vara, kell pool kuus või kuus. «Tema põhiline lause oli siis: osta mulle üks kallis asi!» meenutas Lääts.
Teadis ju Unt väga hästi, mis teatris asjad maksavad ja mida teater saab asjade eest maksta, aga üks kallis asi pidi ilmtingimata igas tema lavastuses olema, olgu siis kas mingi hästi hinnaline prožektor või rekvisiit või midagi muud.
Ja kindlasti pidi tema lavastuse kujunduses olema midagi punast.

Merle Jääger
1965
Põline punkar ja militaarfänn, naljaga pooleks öelduna tunnustatud vanamuttide mängija Merca ütlevat enda kohta, et ta ei ela teatris, vaid töötab seal.
Mis mõistagi ei tähenda, et ta oma tööd hingega ei teeks – «Sõidu» proovist tulles näiteks olnud näitlejatar läbi kui läti raha ja öelnud, et tore on ennast ikka hulluks töötada.
Mis mõistagi ei tähenda ka seda, nagu poleks ta näitlejale kohaselt edev. Enne talvist teatriauhindade galat olla ta öö otsa tikkinud, et oma kostüümi, millega lavale auhinda vastu võtma minna, valmis saada.
Ja ega teatris mitteelamine Mercat tunnustusepõudagi jäta: sedagi on ta ise ütelnud, et on saanud kõik tunnustused ja auhinnad, mis naisnäitlejal Eesti teatriruumis võimalik saada.
Et kõiki neid ülejäänuidki riiulisse lisada, tuleks juba lasta end meheks lõigata.
Muide, Hamletit on Merca mänginud.