Birgit Võsar – “Põlenud mägi”

Birgit Võsar – “Põlenud mägi”

„Põlenud mägi“

          Hmm… Etendus, mille teemaks on raamatud ja pealkirjaks „Põlenud mägi“. Esimese asjana arvasin, et etendus näeb välja selline, kus on kaks-kolm peategelast, kes on saanud aarete kaardi ning hakkavad siis ülepingutatud üllatusega avastama maailma. Kohtuma võõrastega, kes annavad edasi liikumiseks vihjeid ja ütlevad: „Ei, mina ei oska teid aidata, aga ma tean kes oskaks!“ Ainsad kogemused etendusega on „Pal´tänava poisid“, „Röövlitütar Ronja“ ja mõned veel, mida oleme klassiga vaatama läinud ehk ühesõnaga pole kogemused teatritest, etendustest, näidentitest väga suured ning mul polnud suuremat aimu mida oodata ja aimata tulevasest „Põlenud mäest“.

Esimene asi, mis mind väheke pahviks lõi oli kui vähe ruumi näitlejatel on ning kohti otsides toolidel olevad raamatud ei olnud ka midagi mida oleks aimanud. Tunnistan ausalt, et viimane pani minul suunurki tõstma. Mis saaks veel kodusemaks raamatulugejatele teha, kui anda kätte lihtsalt raamat. Võta ja loe. Avastades raamatust kellegi eelmise aasta pileti, tuli veel topelt üllatusena.

Tuled kustusid ning rääkima hakkasid kaks näitlejat, kelle käitumine oli võetud päriselust, justkui otse kõrvalt naabritelt ja selle tseeni tõsidus lõi jalaga näkku! Hetk hiljem oli reaalsuse kõrval itsitamas fantaasiasse uskuv ja raamatutesse kadunud paar, kes olid nagu valged varesed igapäevaste mustade kõrval. Tavaliselt kui keegi tänaval karjub, siis tekib kohe uudishimu, miks ta karjub? Kelle peale ta karjub? Aga seekord tekkis mul küsimus: „Miks nende karjuvate inimeste kõrval teised nii rõõmsad on? Ma tahan nendega koos joosta, kuhu te lähete? Tulge tagasi!“

Igatsema ei pidanud kaua, sest välja ilmus klassikaline vana professor, kõige oodatuma iseloomuga, halli habeme ja jõuluvanaliku kõhuga. Just selline inimene, kes oskab arvata, kes on hea ja halb. Selle asemel, et pooli valida, valib ta hoopis iseennast samal ajal andes just kõige õigemaid nõuandeid neile kes seda vajavad. Temalt ei pea isegi midagi küsima, vaid istudes professori kõrval, tema sõnad justkui ravivad nagu võlujook, tiksudes iga minutiga aina targemaks ja mõistvamaks.

Hetkel kui nautisin tagareas istudes ja vaadates laval vaikuses istuvaid lugejaid, siis just sel hetkel suudeti leida see inimene, kes samahästikui hakkas kõva häälega auto mootori hääli järgi tegema ning väikeste pöidla suuruste autosi teistele uhkelt näitama, rikkudes ideaalse vaikuse. Kui üks paar vaidles omavahel kas müüa või mitte 10000 raamatut, teine paar seikles ringi dramaatilises romaanis, üritades hoida üksteisest eemale pahandades üksteist raamatutest leitavate tsitaatidega, kuid mõne hetke pärast uuesti koos naerdes, siis professoril oli mitte-nii-lõbus vestlus kapten Kuusega, kes lihtsalt ei suutnud lõpetada rääkimist, siis kui teine raamatut luges. Lõpuks viis lobapidamine selleni, et professor pidi naeru kigistades raamatu taha peitu pugema, kui kapten hakkas mehega, kes raamatuid vihkab ning on probleeme närvilisusega, rääkima just raamatutest, tegema nalju ning lihtsalt ei lõpetanud rääkimist, kui teine talle sõna-sõnalt ütles, et ta vait jääks.

Vaadates kõrvalt tegevusi, kus üritati laida vastust tüdruku vanaisa vihjele põlenud mäele ning kuidas panna meest aru saama, et raamatud on tähtsad meie elus ja elu ei ole ainult kaks plus kolm on viis. Elu on fantaasia ja seiklus, mida ise pead endale tegema ning ausalt lehvitama ja kõndima minema inimestest, kes üritavad enda reeglite ja täpse loogikaga sinu ellu pressida.

Kõige maagilisem selle etenduse juures oli aga see kuidas suudeti muuta kõige mitte muudetavama inimese arvamust teiseks. Seal said tunda rammatute lähedust, tunda vanade lehtede hõngu ja näha tolmupilve tekkimas, kui vana raamat hooga kinni löödi ja see kuidas Kärt Tammjärv tegi oma liigutust seelikuga, kui ta pettus ja minema kõndis, mis tekitas minus täieliku vau tunde. Kas oleks võimalik, et ta seda ka minule õpetaks?

Usun, et polnud ainuke, kes lihtsalt istus ja ootas, millal Raivo Adlas midagi ütleb või teeb. See tekitas mul terve etenduse ajal küsimuse: „Miks see punase mantliga mees seal istub?“

Oma kogemustest järeldades olen rahul ja õnnelik, et sain osaks sellise etenduse vaatamisega, mis näitas palju rohkemat, kui aarde otsimist või loengut, selle kohta miks on raamatut meile olulised. Nad ei rääkinud, vaid näitasid meile põhjust. Lasid meil ise järeldusi teha, mis on valesti, või kas midagi peaks üldse ise muutma?

Aitäh nii lavastajale, näitlejatele, inimesele, kes tuli ideele panna raamatud istekohtadele ning kõigile kes panustasid sellele et me saaksime naerda, aga samas ka mõelda ja teha järeldusi enda elus ning kohe kindlasti, et oleks põnev ja mugav olla ja vaadata etendust. Ütlen kindlalt, et teie pingutused ei läinud luhta!

Birgit Võsar