Loe

REEDENE RÕÕM ⟩ Näitlejale Veiko Porkanenile pakkus suurimat närvikõdi Jaan Tatika õhulennu sooritus

Veiki Ojaperv, Tartu Postimees

Vanemuise näitlejale Veiko Porkanenile (34) olid eelmise aasta lõpp ja uue algus väga meeldejäävad, kuna linastusid kaks suurt filmi. «Kuulsuse narrid», kus näitleja kehastas leiutaja Jaan Tatikat, ning taasiseseisvunud Eesti korvpalli tipphetki kajastav «Kalev», kus ta astus üles legendaarse Rauno Pehka rollis.

Veiko Porkanen, filmi «Kuulsuse narrid» esilinastus on ära olnud. Millised on teie esmased muljed?

Mind rõõmustas, et publik saalis pugistas naeru. Arvan, et meelelahutusliku filmi eesmärk sai kenasti täidetud.

Olete filmi arvustusi lugenud, nõustute nendega?

Olen lugenud, väga ausad arvustused on olnud. Eks inimesi on ju erinevaid ja kõigil on õigus oma arvamusele. Loodan, et selle filmi leiavad üles õiged inimesed, kes sellest versioonist mõnu tunnevad. Keegi ei ole seda filmi teinud selleks, et rahvalt Kibuspuu ja Krjukov (Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov mängisid peaosi 1982. aastal valminud telelavastuses «Kuulsuse narrid» – toim) ära röövida. Nemad jäävad igaveseks alles.

Eks minu ja Karl Robert Saaremäe koos töötamise aeg on olnud lühem. Aga võtteplatsil pullides oli meil küll väga lõbus, loodan, et see ka ekraanil kohale jõuab. Uues filmis on suund pisut teistsugune kui telelavastuses. Sisse on toodud uusi tegelasi ja liine, millele keskenduda.

Filmivõtted käisid samal ajal «Kalevi» filmivõtetega sügaval koroonaajal. Kuidas hakkama saite?

Mul tõesti mõned võttepäevad põimusid. Eks see oli suurim probleem grimmiosakonnale, mis pidi arvestama sellega, et mul on vaja vahepeal Pehkaks käia. Võtteplatse vahetades tekkis korraks segadus, et keda ma siis täna ikkagi mängima pean. Aga mis koroonasse puutub, siis selleks ajaks olid näitlejad juba olukorraga harjunud. Võttepäevade hommikutel oli pidev testimine ja kõik sellega kaasas käiv.

Ma tavaliselt testisin ennast õhtuti, sest hommikud algasid nii vara. Ühel õhtul enne järgnevat «Narride» tööpäeva oli testil üks kriips, kuid avastasin hommikul, et teine oli juurde tulnud. Mäletan seda paanikat, mis mind valdas, et nüüd jääb kaks filmi minu pärast lõpetamata. Jooksin apteeki uue kiirtesti järele, ja õnneks oli esimene valepositiivne.

Võttepäevad olid ühes kohas, näitlejatele sellised lahendused vist meeldivad?

Põhiliselt olime Tallinnas Kalamajas, enamik filmi tegevusest toimub Agnese majas ja hoovi peal. Lokatsioon oli tõesti väga lahe. Meil oli üks tänav hooviga, kus saime teha põhimõtteliselt kõik välivõtted.

Sealsamas olid nii Vesipruuli kambrikene kui ka Tatika «häärber», millel algul olid lihtsalt seinad püsti, kuid meeskond ehitas sellele uhke katuse peale. Kunstimeeskond tegi tohutu suure töö ära, et see maailm filmis kehtestuks.

Mis teile filmi tegemise juures kõige eredamalt meelde jäi?

Võtteperioodi kõige ehedam ja suuremat kõdi pakkuvam seik oli Tatika õhulennuga seonduv. Sellist asja naljalt iga päev teha ei saa, kaadervärgiga lendamine oli minu jaoks kõrghetk.

Tatika häärberile ehitati kõrge ja järsk katus peale, sest teada oli, et Tatikas peab sealt alla sadama. Meil oli selline Tatika leiutis, ratastega kanuu, millele olid külge ehitatud tiivad. Sellega ma rullusin katuselt alla. Trikk ise oli väga ehe.

Kõigepealt lasti mind 45-kraadise nurga alt künaga alla veerema ja enne katuseserva tõmbasid kaskadöörid mind lendu ning toimus selline äratõmme, mis tõmbas kopsu korralikult kinni ja kõik lihased kehas pingesse.

Oleks võinud esimest duublit kasutada, aga õnneks ikkagi anti mulle võimalus asju parandada, tegime võtet ikka korduvalt. Umbes pool päeva läks selle filmimiseks.

«Kalevis» kehastasite Rauno Pehkat. Sellest filmist on suur hitt saanud. Kas teil oli filmimise ajal mõte, et sellest võib nii suur asi tulla?

Ma väga lootsin seda. Sellesse projekti sai kõvasti panustatud. Mul pole kunagi olnud sellist ettevalmistusperioodi, mis nõnda kaua kestnuks. Korvpallimängu oskuse lihvimine ja treeningud võtsid palju aega ja tekitasid palju halle karvu pähe.

Kõigepealt lasti mind 45-kraadise nurga alt künaga alla veerema ja enne katuseserva tõmbasid kaskadöörid mind lendu.

Mul on ülimalt hea meel, et film tuli täpselt selline, nagu see tuli. Koroonaaja tõttu lükkus filmi valmimine pikalt edasi. Kui esilinastus oleks olnud aasta varem, nii nagu algul plaanis, oleks film ilmselt palju vähem korda läinud kui nüüd, praegust maailma olukorda arvestades.

Kuidas praegu teatris rollidega on?

Mängukava on mul praegu suhteliselt hõre, repertuaaris on vähe tükke. Teatris mängin praegu kolmes tükis: «Võrsed», «Tõrksa taltsutus» ja lastelavastuses «Vennad lõvisüdamed». Veebruaris linastub Uues Teatris ka tükk «Vaba(n)dus».

Kas teatripublik on koroonast taastunud?

Praegu nende tükkide puhul, kus mina mängin, on tunne, et saalid on servani inimesi täis. Inimesed tahavad käia ja suur rõõm on mängida rahvast täis saalidele. Tundub, et raske aeg paneb inimesi meelelahutust otsima.

Kuidas hindate praeguse Eesti kultuurilist tervist?

Mul on tunne, et läheb keerulisemaks. Väga kahju on sellest, et väiketeatrite rahastus on nõnda kehvas seisus.

Suurtes teatrites püüame kõigile miskit pakkuda, aga selline nišikultuur on kõva löögi saanud just rahastusprobleemide tõttu.

Kas käite ka praegu kuskil filmivõtetel?

Praegu on õnnis vaikus, ei ole kuskilt miskit paistmas. Saab hinge tõmmata ja analüüsida neid asju, mida on tehtud. Aastanumbri sees on kaks suurt asja välja tulnud ja hea ongi, kui vahepeal väike paus sisse tuleb. Siis on igatsus ja teotahe hiljem suuremad.

Mis on teie reedene rõõm?

Minu reedene rõõm oleks minna hommikul Ronimisministeeriumisse ronima. See on minu enda proovile panemise ja väljaelamise koht.

(Tartu Postimees, 13.01.2023)

13.01.2023