Hingesugulase leidmine
Äripäev, Mari Hiiemäe
Päevikusse peidetud eluaeg kestnud armastuslugu.
“Madisoni maakonna sillad” on küpsete inimeste lugu. Nende, kes suudavad oma nõrkustega leppida ning mõistavad, et raskeim siin elus on otsustada, millised sillad ületada ja millised põletada.
Francesca Miller ja Robert Kincaid veedavad koos paar päeva, armuvad ning kannavad leitud tunnet endaga kaasas terve oma edasise elu. Väli-seltjätkub kõik samamoodi, nagu see oleks olnud ilma kohtumiseta. Osapoolte sisemine armastus tuleb avalikuks alles pärast Francesca surma, kui leitakse tema palve puistata tema tuhk vette samalt sillalt, kust Roberti oma.
Armumise ja igatsuse lugu. Paralleelselt on Vanemuise lavastuses fookuses Francesca ja Roberti ainulaadne kohtumine ning Francescajuba täiskasvanud laste kokkusaamine mõni päev enne ema matuseid, mille foonil kogu ammumöödunud elu uuesti taastub. Kaks aega on laval paralleelselt ning lastel on tänu ema päevikule võimalik viibida otse ammuste sündmuste keskel.
Lavastaja Peeter Tammearu sõnul on “Madisoni maakonna sildade” lavaversiooni aluseks Sari Niinikoski dramatiseering Robert James Walleri romaanist, mis eestikeelsena kannab pealkirja “Sillad jõel”. Näidendi maailmaesiettekanne toimus Soomes, Savonlinna Linnateatris 2003. aastal. Vanemuise trupi käsutuses on dramatiseeringu uuendatud versioon aastast 2013, mis on Tammearu sõnul saanud valmiva lavastuse jaoks sobiva vormi.
Üht-teist lavastuses on tuttav ka “Madisoni maakonna sildade” nime kandvast filmist (peaosades Meryl Streep ja Clint Eastwood), kuigi lavastus tugineb dramatiseeringule ning film on proovide käigus jutuks tulnud vaid põgusalt.
Eksimine tunnete rägastikku. “Dramatiseering on siiski lähtunud mitmest filmis vajalikuks peetud olulisest teljest. Üldjoontes on ju lugu sama, kuigi teatrispetsiifikast lähtudes on lavastusel filmiga võrreldes pisut teine raam. Walleri romaan on ju suhteliselt õhuke teos. Samas on igal žanril -kirjandusteosel, filmil ja teatrilavastusel oma eripärane kujutamislaad, mis teeb iga kokkupuute selle õhulise materjaliga ainukordseks ja erikihi-liseks,” nentis lavastaja.
Aasta jooksul, mil Tammearu on “Madisoni maakonna sildade” lavale toomisega tegelenud, on ta sellesse materjalisse üha enam kiindunud. “Nüüdseks olen temast võlutud. Inimlik puudutus selles loos on haruldaselt köitev. Armumise võlujõud. Küpse inimese igatsus. Soov end tunnete rägastikku eksitada. Ja hingekaaslase eksimatu ära-tajumine valgusaastana kulgenud elu voolusängis. Äratundmist on rohkesti. Inimlike käitumismude-lite eksiteed. Harjumist ja leppimist. Allaandmist ja samas sisemist unistust millegi hingelähedase järele,” selgitas Tammearu.
“Ilmselt on materjalis see võlujõud, mis müüs kevadeni Vanemuise lavastused välja, veel siis, kui proovid vaevalt algasid. Ilmselt vajab teatrivaataja seda valusat palsamit – me trupiga proovime seda rõõmuga pakkuda. Sest see on tark lugu,” rääkis Tammearu.