Tanja Mihhailova mõtleb eesti,aga arvutab vene keeles

Mari Aigro, Linnaleht

Tanja ilmub pikkade punaste juuste lehvides kohvikusse ja hetk hiljem istub juba mu lauas, paludes õhkõrna vene aktsendiga vabandust, et peab nii minu kui ka salatiga korraga tegelema: kogu aeg on nii kiire ja polegi jõudnud veel süüa.

Guugeldades leidsin su profiili muuhulgas maailma suurimas filmide online-andmebaasis IMDb-s. Kes sa eelkõige oled – laulja, tantsija või hoopis näitleja?

Ma ütleksin enda kohta artist. Ma küll teen kõiki kolme, neid ei saa eriti lahutada. Kui ma näiteks laval laulan, siis kuulub sinna juurde ka ju liikumine, kõik kolm on tegelikult paljuski ühendatud. Muusikalis ma tegelengi nii laulmise, tantsimise kui ka näitlemisega.

Ütleksid sa, et väikses Eestis peabki läbilöömiseks olema universaalne?

Ei, ei ütleks. Mina lihtsalt olen selline. (Naeratab oma iroonilist naeratust.)

Kas oled ka selline muusikaliartist, kes paneb õhtul magama jäädes pea padjale, sulgeb silma ja hakkab Broadwayst unistama?

Kui ma nüüd ausalt ütlen (puhkeb naerma), siis ma pole kunagi Broadwayst unistanud. Tõesõna, ma olen küll vahel mõelnud, et ehk läheks hoopis Londonisse, aga Inglismaaga on see häda, et väga tähtis kriteerium on tugeva ja usutava inglise aktsendi olemasolu. Minu inglise keel on aga ameerikalik, tavaline ning ei sobi sinna hästi. Ega mind sinna nii väga ei kutsu ka, ma olen just siia sisse elanud. Mul on siin hea. Korter vajab küll renoveerimist, aga meeldib mulle. Ja ma kardan Eestist võõrandumist – mulle lihtsalt meeldib siin väga elada.

Mulle on ka Venemaal igasugu tööotsi pakutud. Peaosa muusikalis näiteks. Ütlesid mulle, et tule siia, me teeme sinust selle … (võtab käed selgitamiseks appi) suure staari. Venemaa meelelahutusäris loevad aga ainult tutvused ja seks.

Kas sa pole kunagi tundnud, et Eesti on maailma mõistes konnatiik?

Vahel tunduvad küll mõned asjad natuke veidrad. Muusikamaitse on siin välismaa omast erinev, mõtlen just seda mainstream’i osa, mida raadiotest kuuleb. Näiteks väga hea bänd Muse pole siin peaaegu üldse levinud. Raadiojaamades on samuti üsna omapärane olukord, mul on vahel tunne, et artistide valik sõltub liiga palju liiga väheste inimeste otsustest.

Oled sa kunagi raadiotelt n-ö nina pihta saanud?

Ega mul suurematesse raadiojaamadesse eriti ei olegi õnnestunud enne pääseda. Alles nüüd, kui andsime meie Rootsi projektiga Sunday Mood välja albumi, mängisid seda ka suuremad raadiojaamad. Kord kuulsin, kuidas diskor kommenteeris: “Kohe kuulda, et välismaa projekt.” Kuigi meie bändis on ainult üks inimene rootslane. Märksõnad nagu “välismaa” oleksid vahel justkui sisust tähtsamad.

Masu ei tundu sind väga mõjutavat?

Praegu küll eriti märgata ei ole. Natuke peab lihtsalt leplikum olema ning võtma vastu pakkumisi, millega võib-olla tavaliselt ei nõustuks. Enam pole privileegi pirtsakas olla. Privileeg kõvasti töötada on aga alles.

Aga sa ka näitled – kuidas sinuga “Kodu keset linna” juhtus?

See oli nii ootamatu. Ühel päeval helistati mulle tundmatult numbrilt ning kui ma vastu võtsin, ütles üks meeshääl mulle, et tema on “Kodu keset linna” režissöör Martin Korjus ning kas ma ei sooviks nende sarjas kaasa teha. See tuli nii ootamatult, ma pole ju näitlemist üldse õppinud. Seepärast küsisin veel mitu korda üle, kas ta ikka teab, kellele helistab. Et minu nimi on Tanja Mihhailova, olen ma ikka õige inimene? Kõik oligi nii ja loomulikult olin kohe ka nõus.

Sarja tegemine ise oli huvitav. Mulle saadeti käsikiri ning ma pidin märksõnad ära õppima, üldiselt võis aga vabas stiilis rääkida, et võimalikult loomulik välja kukuks. Seejärel ühegi proovita kaamera ette ja näitlema. Enamik stseenidest oli mul Indrekuga (Indrek Ojari – toim) ja meil sobis kahekesi kuidagi hästi, kõik tuligi loomulikult välja. Olin seal aasta, nüüd aga on nad hakanud panustama uute näitlejate sissetoomisse ning mulle öeldi, et ehk kunagi kutsutakse tagasi. Loodan tõesti, et kutsuvad, see oli nii tore.

Kuidas sa siis kunagi näitlemist ei ole õppinud?

Mulle meeldis tantsida. See algas vist juba päris väiksena, ma olin alati see esinev laps, kes ronis toolidele ning nautis tähelepanu. Kui ma Kohtla-Järvel koolis käisin, osalesin ka kohaliku kultuurimaja huviringides. Olin ainus laps, kellel lubati neljast ringist – laulmine, tantsimine, joonistamine ja eesti keel – ühe asemel kaks valida. Loomulikult olid need tantsimine ja laulmine, joonistada ei oska ma üldse ja eesti keel ei tundunud sel hetkel ei vajalik ega üldse päevakorras olevat.

Millal sa lõpuks eesti keele valisid?

Viljandisse kooli astudes. Oskasin vist mõnda fraasi ning oli tarvis eesti keeles teha ajalooeksam. Ma ei osanud aga ei keelt ega ajalugu. Niisiis laenutasin kaks ajalooraamatut, ühe eesti- ja teise venekeelse, ning hakkasin õppima. Öö läbi õppisin ja 30 punkti sealt kätte ka sain. Vähemalt oli see etapp läbi ja sain kooli sisse, pingereas teisena, muide!

Oi, see esimene aasta Viljandis oli pingeline. Võtsin stressi tõttu tohutult kaalus juurde ning harjusin tasapisi uue keskkonna ja keelega. Tegelikult tuli eesti keel suhu lõpuks ikka koos tööga. Praegu töötan ju koos eestlastega ning vene keelt ei räägi kellegagi peale oma sugulaste ja ühe sõbranna.

Olen avastanud, et nüüd juba isegi mõtlen eesti keeles, kuigi miskipärast arvutan ikka vene keeles. Mäletan, et kui veidi aega tagasi taas õega koos ühte tuppa magama sattusime, siis oli ta hommikul ülierutatud faktist, et ma olin unes eesti keeles rääkinud.

Eesti keel on ju siiski üsna raske.

Vene keel samamoodi. Enam mul eriti probleeme polegi, kuigi eesti keeles ma praegu ei laula. Lauldes tekivad ikka väiksed raskused, eriti mis puutub väldetesse. Ma lihtsalt ei taba ära, millal tuleb millist väldet kasutada. Kui laulan, siis tehakse märkusi, et seda sõna tuleks venitada pikemaks ja seda silpi rõhutada, mina aga ei mõista, miks just nii. Vene ja inglise keeles lauldes võid sõnu venitada ja väänata, kuidas soovid, ongi huvitavam. Eesti keeles on see aga mõnevõrra raskem. Seetõttu laulangi põhiliselt teistes keeltes. Väike aktsent võib palju ära rikkuda.

Sa tegid kodakondsuseksami ning said Eesti passi. Kas su integratsioon oleks nii põhjalik, kui su töö sind eesti keele ja inimestega ei seoks?

Kodakondsuse otsustasin kätte saada, sest mul oli ju enne hall pass. See on justkui mitte keegi. Mis puutub integreerumisse, siis ma arvan, et asi pole mitte töös, vaid pigem lihtsalt keskkonnas. Kui ma selles elan, seda kuulen ning sellega tegelen, siis jääb keel loomulikult külge. Kui aga elaks siiani üsnagi suletud venekeelses keskkonnas, siis ei tekiks eesti keele järele mingit vajadustki.

Kuidas on venekeelse nimega Eesti-suguses riigis raha teenida?

Ma ei ole seda mitte kunagi häbenenud. Kui mind aga esinema tellitakse, firmapeod või muu säärane, siis annan neile alati valida, kas nad tahavad mu nime täispikkuses välja kuulutada või mitte. Tanja iseenesest ei viita tingimata vene päritolule, Mihhailova aga üsna tugevalt. Tihti nad ei ütlegi perekonnanime ning see on nende vaba valik.

Küll aga on just olnud esinemisi nende firmade pidudel, kus töötab nii eestlasi kui ka venelasi, sobin ju keeleliselt mõlemale.

(Paarike kõrvallauast piidleb Tanjat silmanurgast.) Kas sind häirib, kui sind avalikes kohtades jälgitakse?

Ei, üldse mitte. Mul ei ole vaikse tähelepanu vastu midagi, küll aga ei meeldi mulle see, kui avalikult midagi karjutakse. Seda kohtasin ma vahepeal Tartus, kus muusikali tõttu käin. Väiksed poisid kisasid: “Suudle mind, ma olen Mikk Saar!” (Paarike kõrvallauas võpatab.) Tallinnas ollakse äkki rohkem harjunud kõiksuguste tuttavate nägudega, neid kohatakse ehk rohkem. Kui inimene viisakalt räägib ja näiteks autogrammi küsib, pole mul ju selle vastu midagi. Ma saan aru, et ta tahab näidata, et ta mind teab. Kui Madonna mööda läheks, ma ka vahiks, aga ei kisaks: “See on Madonna, vaadake!”

Kui väga sarnaneb meediast tuntud Tanja tõelisega?

Üsna palju. Meedia teab minust ainult neid asju, mida ma neile ütlen, mulle ei ole eriti liiga tehtud. Küll aga käib mulle närvidele selline asi, et kui ma sõbrannaga šoppamas käin, siis näen juhuslikult järgmisel päeval ajakirjas pilti meist kahest mingis poes. Ma ei näinud isegi mingit fotograafi, pean ma siis kogu aeg valvel olema? See jätab natuke halva maigu suhu.
On ka ilmunud lugu, mis sisaldas täiesti valesid fakte ning kõige tipp oli muidugi artikkel pealkirjaga “Hea seks viis armusuhteni”, mille Kroonika poolteist aastat tagasi minu ja Miku suhte kohta avaldas. Loomulikult ei ole see täiesti vale, aga niiviisi jutust väljarebituna ja esikaanele kleebituna mõjub see eriti šokeerivalt, seda loeb ju ka mu vanaema. Ta oli juba siis erutatud, kui vene meedia kirjutas, et ma olevat lesbi. Kõik vanaema sõbrannad helistasid ja küsisid, kuidas ikka tema lapselapsest nõnda kirjutatakse… See nõudis minult palju selgitustööd.

Kui palju sa üldse oma Kohtla-Järve koju jõuad?

Eriti ei jõuagi. Vahel, kui sealkandis mõni esinemine on, siis lähen kas varem või jään koju ööseks, aga üldiselt on mul tohutult kiire, tööd on vaja teha. Veel täna õhtul (läinud reedel – toim) on mul kaks esinemist.

Kas see ongi sinu suure tähega Kodu?

Ma nimetaks oma tõeliseks koduks meie uut korterit. Seal tunnen end tõeliselt kodus.

Armastad sa seda, mida teed?

Jah, armastan küll. Muidugi on neid hommikusi hetki, kui mõtlen teki all, et ei taha tööle minna, kuid see on ju inimlik ja tavaline. Mulle meeldib esineda, olen alati esinenud ning kavatsen seda jätkata, kuni saan. Loomulikult ei kesta see töö pensionini, olen 26-aastane, kuid eks see selgub, kaua ma veel laval olen.

Küll on aga mul hea just seetõttu, et ma tunnen, et olen sisse sulanud. Mul on päris oma kodu ja ma ei ole enam integreeruda üritav vene neiu. Mul on oma koht, see on peamine.