TULLE MINEK


Kriiside keerises elades kasvab surve vaadata otsa olulisimale — elus, ühiskonnas, iseendas. Olgem ausad, see on võrdlemisi ebameeldiv surve. Ühiskondlikule absurdile, üha sürreaalsemaks muutuvale argirealismile ning kollapsiootusele või -hirmule kollektiivses teadvustamatuses (kollektiivses alateadvuses)1 reageerivad  inimesed erinevalt. Variandid: teha nägu, et kõik on kontrolli all, ja jätkata vanas stiilis ehk elada illusioonimullis (nt poliitmaastikul); põgeneda tegevustesse või olekutesse, mis võimaldavad olukorda ignoreerida (tuhandeid võimalusi); asuda barrikaadidele „süüdlaste” vastu võitlema (mõistmata, et sel moel toidetakse energeetiliselt ikka vana korrumpeerunud süsteemi); minna ühel või teisel moel sisepagulusse ja leida võimalusi kõigele vaatamata pühenduda oma kutsumusele, ning last but not least — taotlus teadvustada ja mõtestada toimuvat ning otsida lahendusi. Kunstiteos lahendusi pakkuda muidugi ei saa, ent katartilise elamuse kaudu saadud sügavam kogemus võib kriisisituatsioonis anda olulise impulsi nii indiviidile kui ka nn kollektiivsele intelligentsile.

Märt-Matis Lill on oma ooperis „Tulleminek” võtnud vaatluse alla kõige rängema teema inimkogemuses — sõja. Sõja kui arhetüübi. Sõja olemuse, selle põhjuste, olekute, tähendustega… Kuhu ulatuvad sõja kui nähtuse juured? Libreto sündis Märt-Matis Lille ja Jan Kausi tihedas koostöös. Helilooja on sisuliselt kaaslibretist, valides libretosse välja sõda puudutavad lõigud kolmest ajastukihistusest, kõigepealt antiikainest — väljavõtted Homerose eeposest „Ilias” ja Euripidese draamast „Andromache”, seejärel põhilise inspiratsiooniallikana Esimest maailmasõda käsitlevast Louis-Ferdinand Céline’i romaanist „Reis öö lõppu” ning lõpuks ka eesti rahvapärimusest (pandud kokku Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi materjalide põhjal). Jan Kausi originaaltekstidest ja kirjanduslikest-folkloorsetest allikatest pani terviku kokku helilooja. Libreto tundub esmapilgul ooperi jaoks ülemäära tihe, detailirohke ja pretensioonikas, sellesse kui iseseisvasse kirjandusteosesse süvenedes aga rikkalikult mitmekihiline ja filigraanselt lihvitud. Ooperi lähemal analüüsil ilmnevad libretos targalt kalkuleeritud proportsioonid, millele toetub partituur. Kui näitlejate esitatud sõna jõuab vaatajani selgelt ja tõeliselt nauditavas rütmis — kiidusõnad köitvate rollide eest Jaanus Tepomehele, Karl-Edgar Tammile ja Kärt Tammjärvele —, siis vokaalsolistide ja kooripartiide tekst läheb nõudliku helikeele tõttu kuulajale sageli kaduma, välja arvatud eesti rahvalaulu tekstid, mis kuvatakse ekraanile ja on pisut lihtsama meloodika tõttu ka kergemini mõistetavad. Kuna ooperi teksti ei ole kontseptsiooni arvestades mõttekas tervikuna ekraanil esitada (tõmbab liialt tähelepanu endale), siis oleks ehk hea mõte libreto sügisesteks etendusteks teatri interneti kodulehele üles riputada. „Tulleminek” on ooper süvenemistahtega kuulajale-vaatajale. Kui läheneda teosele eelnevalt libretoga tutvumata, on oht, et tähelepanu fookus hajub paljude detailide, rohke tekstikorpuse ja eriti esimese vaatuse algul ka ehk pisut liiga kirjuks kippuva tegevustiku tõttu laiali. Ettevalmistatud kuulajale on see aga põnev intellektuaal-tunnetuslik nüüdismuusikateatri rännak läbi paralleelselt kulgevate, aga ka põimuvate aegruumide.

Sõda ei ole küll sel sajandil oma füüsilises vormis veel otseselt meie õuele jõudnud, aga inforuumis ja energeetilisel tasandil on see ammu kohal. Selleks et hävitada üht väikerahvast, polegi alati vaja saata kedagi musta tööd tegema ehk füüsilisi kehasid tapma. Saab ka lihtsamalt. Eesti ühiskond, lõhestudes stiilis „kõigi sõda kõigi vastu”, on erinevate kirgi kütvate teemade kaudu jõudnud võrdlemisi kriitilisse seisu. Ilma mingi nähtava välisvaenlasetagi on võimalik riiki põhja lasta ja maad hävitada. Rahvas, kes on tuhandeid aastaid suutnud püsima jääda sõdadest, katkust, näljahädadest ja orjapõlvest hoolimata, on XXI sajandil järsku tõsiselt silmitsi hääbumisohuga — ja seda keset oma nn iseseisvusperioodi. Sõda nähtamatul kujul on mingis mõttes hullemgi kui füüsilises vormis, sest vaimse-hingelise osa tapmine inimeses ei paista välja kohe, vaid avaldub alles mõne aja pärast. Märt-Matis Lille ja Jan Kausi „Tulleminek” puudutas sügavalt eelkõige allegoorilise ooperina sõjast meis enestes, sõjast meie oma rahva keskel, mille tagajärg on moraalne laostumine.

„Tulleminek” on paljukihiline ooper, mida on võimalik „lugeda” erinevate rakursside alt, olenevalt sellest, millist kihti või tasandit jälgida või valida keskendumine kihistuste omavahelisele suhestumisele. Käisin kuulamas-vaatamas nii esietendust kui ka kolmandat etendust ning mul õnnestus näha justkui kahte erinevat teost. Esietendusel tõusis kirkalt esile sõjavaimustuse ja –möllu antipood — Andromache kuju, kes on pandud ooperit läbima napilt ja punktiirselt, aga kelle iga laval viibimise hetk on lummav, tähenduslik ning kõneleb ooperi varjatud loost. Andromache on naise ja ema koondkuju, kes elab üle kõik ühiskonna hullused ja sõjad, matab langenud, kasvatab üles lapsed ja viib edasi elu. Paralleelina kerkisid silme ette lõpustseenid Lars von Trieri „Melanhooliast”, kus pärast meeste kapituleerumist peavad viimse hetkeni psüühiliselt vastu just naised, kes suudavad olla tugevad vääramatult lähenevast lõpust hoolimata. Andromache on niisiis ooperi metatasandi võtmeroll, Kadi Jürgens kehastas seda nii lavaliselt kui ka vokaalselt sugestiivselt (partii läheb metsosoprani jaoks ülimadalale ning on seetõttu paras pähkel). Andromache ja temaga ühte liini loovate Kärt Tammjärve (Tüdruk 1) mõjuvalt esitatud deklamatsioonidega astus dialoogi teise vaatuse alguse puäntillistlik klaveripartii helilooja esituses, mis tõstis kuulaja samuti välja ooperi põhinarratiivist — sõtta mineku, sõjas oleku ja sõjast tuleku loost — ühte teise, aja- ja duaalsuse ülesesse ilma (taustal samal ajal Tüdruk 1 vaikides elulõngast uut kude loomas). Ooperi esmakuulamisel tõusiski tugevaimalt esile duaalsete mängude ülene dimensioon.

Teistkordsel vaatamisel-kuulamisel, mil tähelepanu polnud enam hõlmatud tegevustiku ja detailide jälgimisega, sai rahulikult tajuda sõjateemalise narratiivi suuremaid kaari, erinevate tekstikihistuste vahel tekkivaid põiminguid ja vastastikseoseid ning tegevustiku-muusika-sõna-kujundus­elementide polüfooniat. Paljukihiline materjal hakkas täies ulatuses elama. Lahti rullus aistingute ja assotsiatsioonide kaskaad, mis kumuleerus esimese vaatuse lõpus monumentaalseks teadvusvooks — antiikaja lahingute, Saja-aastase sõja, Esimese maailmasõja ja meie esivanemate sõjaskäikude üheaegseks kulgemiseks. Tajusin paljutasandilist reaalsust, mida teatud teadvusseisundis ongi võimalik vaadelda ühekorraga. See meeleseisund sarnanes Bert Hellingeri loodud konstellatsioonimeetodi (Familineaufstellung) käigus kogetavaga, mil tajud üks olemist inimkonnaga läbi aja ja ruumi, vaatled neutraalselt kõiki osatäitmisi ning mõistad toimuvat sügava kaastundega, hinnanguid andmata.

Lavastaja Taago Tubin on pannud ooperi laval elama värskelt ja fantaasiarikkalt koostöös kunstnik Liisa Soolepa väljendusrikka ja detailitundliku kujunduse, Margus Vaiguri valgusrežii ning koreograaf Janek Savolaineni orgaanilise liikumisjoonisega. See on elus ja puudutav muusikateater, hästi ajastatud pingetõusude ja –langustega (tuginedes muidugi täpselt kalkuleeritud ajastustele libretos ja partituuris), mis oma vaheldusrikka dünaamilise kulgemisega pakub nii pinevat pingestatust, vaimukalt lavastatud sõjaepisoode (näiteks võitlus rippuvate sinelitega, mis „langedes” paljastavad kogu järgneva tegevustiku kohale tummadeks tunnistajateks rõhuma jäävad ristid) kui ka sisekaemusega täidetud staatikat. Selles võtmes puudutasid kõige enam II vaatuse kolm stseeni: peategelase sõbra suremine siugjalt hinge nõelava rahvalaulu stilisatsiooni „ära joo soovetta, soo on täis surnuida” saatel naiskoori esituses ning Andromache vanakreeka keeles kõlav aaria, esmalt süntesaatori madala burdooni taustal ja hiljem koos Türduk 1 loetud eestikeelse tõlke, vintpüssi vinnastamise lõgina, naiskoori ja orkestriga. Suremisstseeni „ära joo soovetta” ning Andromache aaria algus „Asia’tidos…” jagavad sama muusikalist algusmotiivi, mis annab tunnistust ka nende sisulisest seotusest.

Vihjeid sõjale meis enestes ja meie ajas oli ooperis piisavalt, ent need aktsendid olid markeeritud delikaatselt, nii nagu oli napp ja täpne ka sõja antipoodi Andromache kuju doseering tervikpildis. Andromache valitses lava esimesest hetkest alates, proloogis (ooper algab libreto kohaselt küll kohe esimese vaatusega, aga tegevus enne vahekardina tõusmist mõjub selgelt proloogina) antakse talle esitada vaid neli rida:

Ei usalda ma sõja vaimustust

Sellest püsivalt mul meel on must

Pisut aega, pisut aega oleks vaja

Äkki hoiaks alles see siis rahulikud ajad?

See motona mõjuv nelikvärss haakub vägagi meie ajaga, mil inimesed üksteist (muu hulgas ka pööraseks aetud ajasurve tõttu) lakkamatult ründavad. Kogu proloogi funktsioonis esimese vaatuse algus räägib peene irooniaga meie kaasajast, kus „inimesed hakkavad” küll „ärkama”, aga see „ärkamine” kanaliseerub paraku üsna kiiresti üksteise tümitamisse. Järgmine tugev kujund on masside sõjapaatose väljendumise ajal taevast langevad „American Beauty“ suured punased roosilehed. Või stseen, kus sõdurid enda kaitseks suuri ajalehepakke kuhjavad, millest saavad barrikaadid (alias igat laadi propagandistlikud tekstid kuni praeguste Rail Balticu „tasuvusuuringuteni” välja). Ka naiste riietamine militaarrüüsse on omal kohal — ühest küljest on läbi aegade leidunud sõjakaid-võimukaid-kättemaksuhimulisi naisi, teisalt pole nende roll meie kaasaja poliit-, äri- ja muude maastike julmades meestemängudes sugugi mitte väike, kuna selleks, et naisena meeste maailmas läbi lüüa, peab olema veelgi raudsem, kalgim ja armutum kui mees.

Ooperit „Tulleminek” kannab vaheldusrikas, nõtke ja jõuline rütm, avaldudes nii dramaturgias kui ka mikrotasandil antiikvärsside, regilaulu ja ilukirjanduslike tekstide poeetilise rütmi näol, mis on alus ooperi muusikalisele keelele. Vokaalsolistide partiid ei ole kerged, kulgedes enamasti atonaalses võtmes. Sellise helikeele kaudu, mis ei anna end lauljale nii kergesti kätte, on hea väljendada pingelist õhustikku, ärevust, ebakindlust, kontrolli alt väljas olevaid tundeid, aga ka sõjapaatost, ühesõnaga — ehedat sõjaatmosfääri. Rahvalaulude tekstid kõlavad sugestiivses nüüdismuusika stilisatsioonis ning neil on kaks funktsiooni: nende abil kas kasvatatakse pinget või nad kommenteerivad sündmusi ajatult positsioonilt.

Kõige jõulisema meesrolli nii vokaalselt kui ka näitlejameisterlikkuselt tegi Reigo Tamm, samuti olid veenvad Märt JakobsonTamar Nugis ja Jaan Willem Sibul. Sopranite ja metsosopranite paarid Pirjo Jonas ja Sigrid MutsoKarmen Puis ja Annaliisa Pihlak esitasid südilt oma nõudlikke rolle. Sügisesteks etendusteks on ehk materjal kõigi solistide jaoks laagerdunud ning võimaldab suveräänsemat esitust. Koorilt ootaks sügiseks partiide päheõppimist, sest noodid laval lahjendavad ooperi lavastuslikku dimensiooni, tekitades ebavajaliku assotsiatsiooni oratooriumiga keset ooperit. Sadamateatri black box on miljöö poolest „Tulleminekule” sobiv, orkestrile leidub seal aga koht ainult külgrõdul, mis siiski ajab asja ära. Rikkaliku löökpilliarsenaliga kahese koosseisuga sümfooniaorkestril koos süntesaatori ja lindimaterjaliga on ooperis üldise atmosfääri, heliefektide ning väga tundlike psühholoogiliste aktsentide looja roll. Dramaturgilise pinge kasvatamine käib „Tulleminekus” eelkõige vokaalsolistide ja koori kaudu, mida orkester tuleb tihedama faktuuriga toetama kulminatsioonikohtades. Esietendusel kõlas orkester dirigent Taavi Kulli juhatusel veenvalt, kolmandal etendusel nõrgemalt. On suurepärane, et seekord saab eesti muusikateatri algupärand võimaluse olla ette kantud rohkem kui üks või kaks korda, uueks hooajaks on planeeritud veel tervelt kuus etendust!

* * *

Pärast ooperi „Tulleminek” esietendust tõusis muu hulgas teemaks, mis õieti on nüüdismuusikateater.2 Lisan sellele kontsentreeritud formuleeringu, mis sai kirja 2014. aasta TMKsse: kui püüan defineerida, mis teeb köitvaks ühe nüüdismuusika lavateose, siis selekteerub minu jaoks välja kaks põhilist kriteeriumi. Esiteks haarav idee või kontseptsioon, mis sünergias muusikaga kannab teost ja võimaldab luua iseseisva tervikliku mõtestatud aegruumi. Teiseks teose kulgemise intensiivsus ja väljenduslikkus ning dramaturgiline selgroog, viimane võib aga väljenduda senituntust ka hoopis erinevalt.3 Need kriteeriumid on „Tullemineku” puhul kuhjaga täidetud. Esmapilgul ülikülluslik tekstimaterjal libretos ilmutab end süvenenud analüüsi korral väga targalt komponeeritud aluskoena, millele tugineb õnnestunud partituur ning lõppfaasis seda laval nähtavale toov kongeniaalne lavastus.

Märt-Matis Lille „Tulleminek” on lisaks sõjafenomeni uurimisele ka sõna otseses mõttes tulle minek, retk sügavale inimolemuse — meie enda — sisse, et mõista. Et näha ja tajuda mustreid ja protsesse sügaval inimese sees, mõistmaks toimuvat välisilmas. Olles iseendale otsa vaadanud, oma olemuse põhjani, juurteni läbi tunnetanud, tulest läbi käinud ja ellu jäänud, võime pälvida ühiskonnana uue võimaluse — ilma sõjata. On see utoopia? — Oleneb meist.

 

Viited ja kommentaarid:

1 Sks k Unbewusste on eesti keelde tõlgitud varem kui „alateadvus”, ent sisuliselt oleks õigem kasutada vastet „teadvustamatus”, mis on esialgu harjumatu, ent eestikeelses erialakirjanduses tegelikult juba juurdunud (vt nt Sigmund Freud. Inimhinge anatoomiast (tõlk. Anne Lill, kommenteerinud Jüri Allik). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999).

2 Klassikaraadio „Helikaja” 29. aprillil.

3 Saale Kareda. Kõrvalpilke Eesti muusika­elule ja muusikale IV. Nüüdismuusikateatrist I. — Teater. Muusika. Kino 2014, nr 2, lk 55.