Rännakud. Maarjamaa laulud – Vanemuine (EV100 teatrisari “Sajandi lugu” 2.osa ehk 1920-1930)


Tiit Palu on kirjutanud ja lavastanud teise osa EV100 teatrisajale “Sajandi lugu”. Järg on jõudnud 1920ndate aastateni ning Palu lavastuse põhifookus on sellel ajal toimunud keeleplahvatusel, ehk uute sõnade kasutuselvõtmine… kuigi sisulises kontekstis on see laiendatud üldse sõnade tähtsusele, nende tähendusele, tähtsusele ning ütlemise vormidele ja vastuvõtmisele ehk kohalejõudmisele.

Laias laastus on lavastus jagatud sõnaliseks ja tantsuliseks. Esimesel poolel tulevad näitlejad lavale üksi või kahekesi ning teises pooles 11 tantsijat tantsivad ja liiguvad küll rühmas küll üksikult kui ka paarikaupa.
Sõnalises pooles võetakse läbi sõna sügavus, selle olulisus, selle murdevõimalused, tähenduse mitmekesisused, selle mõju nii ütlejale kui kuuljale, selle kaheldavus jne jne jne… Näitlejate diktsioon on erinev, ent kõik annavad oma sõnu publikule edasi justkui iga sõna hoolikalt väljendades, nagu oma kallimat vara ning see on mõjuv ja paneb kuulama ning hindama kuulatut.
Kummalisel kombel isegi tekkivad karakterid tänu näitlemisele ning juttude sisudele, kuigi näitlejad ise ja nende esitatav isik kogu kontekstis ei tundugi oluline.

Kõige huvitavam minu jaoks oli isa-poja paar… Kas emal on altzheimer? Miks ta poja “sõnadele” ei vasta. Külliki Saldre pakub minu jaoks ka terve etenduse tipphetke… lugedes Betti Alveri imeilusa luuletuse “Räägi tasa minuga”:
Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on
ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on
kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.

See äratab omakorda küsimusi… Samas selle etendusega astusin ma Jaanus Tepomehe fänklubisse… Olen teda näinud sellel aastal mitmes rollis, ning kõik mis ta teeb, tundub olevat kõrgel tasemel. Ka siis kui lavalugu ise ei meeldi, võib tema peale justkui alati kindel olla. Ning seekord tema maneerid, liikumine, väljenduslaad – mahe, õrn ja iga sõna mõtestatud… ka kordused või küsitavused… selline esitus lihtsalt paneb kaasa elama tema karakterile. Teda kuulama ja jälgima. Lummav esitus. Külliki Saldre osa jääbki partneriks olemine ning see luuletus, sest muud ta ei räägi.

Samuti mõjus mulle sügavalt Merle Jääger… vaheldumisi murdes ja mitte murdes rääkides… või tuleks öelda vaheldumisi võro ja eesti keeles… Tema partneriks on ubin, elik õun. Kuid siiski partner… Esitustunneteks valitud õhinus, aga samas ka südamlikkus ja soojus. Justkui maalähedus, võib-olla kõige rohkem kõigist tegelastest – inimene 1920ndatest… Margus Jaanovitsi esituses oli kergelt ka huumorit, kui ta oma “tühja kah” monoloogi esitas… Selleks vajalikku koomilisust õhkus ka karakterist. Marika Brabanštšikova ja Piret Laurimaa tegelased sama tugevalt ei mõjunud. Ja kuigi Marika jutt sõnade olulisest on läbi mõeldud juba paarkümmend aastat tagasi, oli see vajalik külg sõnade kohta just sellises tükis.
Tüki alguses on ka 2 mehe vestlus – alguses mõtlesin, et Johannes Aavik ja Johannes Voldemar Veski, kellele tekstidele viidatakse ka enne etenduse algust eesriidel ja kes mõlemad tegutsesid Tartu Ülikoolis 1920ndatel eesti keelega. Aga kuna üks mees (Reimo Sagor) saadab teise (Tiit Palu) eestlastele keelt jagama, siis jättis pigem Reimo tegelane jumala või tähtsa juhi mulje, aga Tiit ilmselt oligi üks nendest kahest eesti keele arendajast.

Kuna üleminekud olid, nagu teatepulga edasiandmised, üks läks lavalt teine tuli asemele ja need lood esitati teineteise otsa jutustustena ning otsest sidumist ei toimunud ning Külliki Saldre riietus ja kingad ei jätnud muljet 1920ndatest, siis jäi mulje mõningast ajapuudusest ja läbimõtlematusest enne kui tükk lavale publiku ette juba saadeti. Võib-olla tuli tähtaeg liiga kiiresti? Sõnalises osas oli küll ideid ja mõtteid, mis meeldisid, aga tervikuks sidumine või voolavus puudub. Üks jutt tuleb teisele otsa ja iga jutt esindaks justkui üht teatud külge keelest. Kuid midagi jääb selgelt puudu.

Ja siis antakse teatepulk üle tantsijatele ning algab tantsulavastus. Draamanäitlejad lahkuvad lavalt ning algab kujundlik, sõnadeta esitus, mis alguses äratab küsimuse, et läbi nende liigutuste, kus tantsijad toetuvad teineteisele, liiguvad koos, rütmis või põimuvad ning segunevad ja liituvad – kas see tähendab, et tekivad liitsõnad, võõrsõnad, põimlaused ja kõikvõimalikud keelelised ühendid?

Inglise keeles on tabav väljend “poetry in motion”, mida võiks see esitus kujutada… kuid kahjuks seda see ei tee. Väga huvitava heliloominguga ning isegi kõpsud, kääksud ja klõmin, mis tekib tantsija jalgades annab helipildile juurde. Kuid kahjuks tantsust puudub elu. Tantsijad on selgelt võimekad, aga neile pole antud materjali, mida tantsida. Ei midagi uut, ei midagi vaimustavat… mõtteid ei tekita… Ainus kõrghetk on siinse teksti alumisel fotol olev Brandon Alexanderi ja Mirell Sorki duett. Selles jääb siiski väheks, eriti kuna tantsul on nii suur osa… Ma kella ei vaadanud, aga tundus, et natuke üle poole kogu etendusest.

Ja miks neil olid tänapäeva riided? Kas viide sellele, et kunagi oli keel tähtis, enam mitte? Kunagi oli sõnadel mõju, tähtsus ja tänapäeval loeb ainult tegu? Ei saanud aru, mida sellega öelda taheti…
Minu taga istus proua, kes tantsuosa alguses ütles tähtsalt oma kaaslasele seda sama, mida mina arvasin, et see on kujundlikult uute sõnade sünd. Kuid üsna pea muutus jutt selliseks, et kui veel üks tants tuleb, siis lahkub ta poole etenduse pealt… keset rida polegi nii lihtne sealt lahkuda… Ja kui tuli uus ja uus tants ning see muudkui jätkus, siis oli kosta juba “ohh jummel”…

Kuna ka minule antud juhul see tantsuline pool ei pakkunud suuremas osas ei silmailu, ega mõtestatust, siis imetlesin näiteks hoopis Maria Engeli reielihaseid ning mõtlesin, et miks need kõrgepinge elektriliinipostid on kujunduselementideks? Kas 1920ndatel sündis Tartus esimene elektrijaam? Tallinnas tekkis selline juba 1913… Või oli see ikkagi üldisem industriaalse ajastu ja tänapäeva tunnus? Lõpuks jõudsin mõtetega ikka tantsuosa algpunkti tagasi, et miks ikkagi sõnadest ja keeleplahvatusest teha tükki kus on nii suur osa tantsul… aga ju see on teistele mõistetavam kui minule.

Tüki lõpus ütlevad näitlejad ja tantsijad, kes osalesid kõik 1 ainsa sõna. Igaüks ühe… kes eesti, kes oma emakeeles… seega kõigist sõnadest ei saanudki aru. Kontekstist jällegi ka mitte… Aga Tartust tagasi Tallinna sõites saime neljakesi ka arutada, et mis sõna ise oleks öelnud, kui oleks saanud ainult ühe sõna öelda. Keegi ütles öö ja keegi ütles rõõm… need jäid meelde… need on päris head variandid… Ise oleksin vist öelnud pikima sõna, mida eesti keeles tean: Paabulinnusabakattesulesilmamunasinisevärviline
Aga võib-olla oleks ka öelnud “öö”… või hoopis “armastus” 🙂

Sellega seoses meenus hoopis üks Kareva luuletus, mis küll etenduses ei kõlanud, aga minu arvates sobiks hästi lavastuse konteksti:

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Mõelda vaid kui selle tantsu asemel oleks olnud hoopis “luuletused”… näiteks pärit 1920ndatest…

Hinnang: 2 (Sõnalise osa hinnang tõstab selle hinnangu 2-le. Ja lõpuks jääb meelde sellest ikkagi see, mis meeldis – Jaanus Tepomehe ja Külliki Saldre duett, Merle Jäägeri ja Margus Jaanovitsi monoloogid, Brandon Alexanderi ja Mirell Sorki duett ja Maria Engel – ükskõik, mida ta tegi. Näitlejate diktsioon ja see kuidas nad sõnu laususid. Paratamatult tekkis mõte, et kui on tellimise peale tegemine, kui raske see võib olla looja jaoks konstrueerida midagi eriti head. Ilmselt tuleb minna rohkematele kompromissidele ja võtta laiahaardelisemalt… või kasutada midagi juba olemasolevat? Jah, natuke valmis silumatuse tunne jäi ning proportsioon tantsuga oleks võinud olla tunduvalt-tunduvalt rohkem sõnalisele poolele kaldu. Tantsu oleks ju võinud kasutada küll, siis oleks see mõjunud huvitava kujundina ning tõesti sõnade jõudu või nõrkust näitamaks, näiteks sõna/tegu võrdluse kontekstis… Aga samuti oleks tahtnud huvitavamat koreograafiat ning aru saada, et miks nad olid tänapäevastes riietes tennistes ja rõhutatult modernsed ja justkui välismaalased ning mida nende tantsudega öelda taheti?)

4. oktoober 2017, Danzumehe blogi