Näitleja Lembit Eelmäe lunastas Põrgupõhja Jürkana teatri

Andres Laasik, Eesti Päevaleht

Pä­rast pik­ka hai­gust lah­kus tee­ne­kas Va­ne­mui­se teat­ri näit­le­ja Lem­bit Eelm­äe.

Ei­le lah­ku­nud suur näit­le­ja Lem­bit Eelm­äe viib en­da­ga hau­da kaa­sa hää­le, mil­le­ga pal­ju­de eest­las­te jaoks rää­ki­sid Põrgupõhja Jürka, Mog­ri Märt ja Kih­nu Jõnn. Need Lem­bit Eelm­äe män­gi­tud te­ge­la­sed on oma ini­me­semõist­mi­se, tun­detäp­su­se ja elu­tun­ne­tu­se süga­vu­se poo­lest unus­ta­ma­tud. Pa­re­mat Põrgupõhja Jürkat po­le meil ol­nud.

Nei­le, kes po­le „Põrgupõhja uut Va­na­pa­ga­na­t” näi­nud, on ras­ke rää­ki­da, mil­li­ne oli Lem­bit Eelm­äe le­gen­daar­seks saa­nud roll. Tea­ter haih­tub pä­rast eten­dust ja jääb vaid ini­mes­te mäl­lu. Kuid ini­me­si, kel­les­se on jää­nud eda­si ela­ma Lem­bit Eelm­äe suur­rol­lid, on to­hu­tu hulk, sest ai­nuüksi Jaan Too­min­ga 1976. aas­tal la­vas­ta­tud tipp­la­vas­tu­si „Põrgupõhja uus Va­na­pa­ga­n” ja „Ve­li Joo­na­ta­n” män­gi­ti veel järg­mi­se aas­takümnen­di al­gu­s-ot­sas­ki. Ku­na nen­de la­vas­tus­te kuns­ti­tar­kust ko­ge­sid pal­jud Tar­tu üli­koo­li tu­den­gid, võib Lem­bit Eelm­äed ting­li­kult pi­da­da kuns­ti­lek­to­riks, kes kas­va­tas Va­ne­mui­ses mi­tut põlv­kon­da noo­ri ha­rit­la­si.

Rollid moodsas teatris

Eelm­äe Jürkast jäi meel­de pii­ri­tu sii­rus. Jürka õnd­saks saa­mi­se jutt ei ol­nud min­gi mõis­tukõne ega mäng, vaid te­gus taht­mi­ne jõuda kind­la vaim­se eesmär­gi­ni. Lem­bit Eelm­äe suu­tis saa­vu­ta­da oma rol­li­des lap­se­li­ku liht­su­se ja sii­ru­se, il­ma et rol­li oleks su­ge­ne­nud in­fan­tiil­su­se var­jun­dit. Oma teat­ritöö­des män­gis ta mõni­kord suurt last täie tõsi­du­se­ga, nii et sel­lest ku­ma­s ini­me­seks ole­mi­se olu­li­si tõde­sid.

„Mi­na sain Priit Põld­roo­si teat­riins­ti­tuu­dis põhi­li­se koo­li­tu­se kät­te,” rää­kis Lem­bit Eelm­äe kord teat­ri­selts­kon­nas noor­te­le teat­raa­li­de­le. „A­ga näit­le­jas en­das peab ole­ma mi­da­gi, mis on kuns­ti­te­ge­mi­seks va­ja­lik. See mi­nu sees olev pi­di oo­ta­ma aas­taid, ku­ni tu­li Jaan Too­ming ja sel­le val­la pääs­tis.”

Eelm­äe män­gis pä­rast Ees­ti riik­li­ku teat­riins­ti­tuu­di lõpe­ta­mist oma rol­le Pär­nu teat­ris ja hil­jem Va­ne­mui­ses. Ku­ni tu­li hiil­ga­va­te rol­li­de ajas­tu Jaan Too­min­ga la­vas­tus­tes. Hil­jem, kui Jaan Too­ming la­vas­tas ju­ba Uga­las Smuu­li „Kih­nu Jõnni”, kut­sus ta ni­mi­rol­li jäl­le Lem­bit Eelm­äe. Need kuul­sad rol­lid sündi­sid ju­ba mood­sas uuen­da­tud teat­ris, kus näit­le­jatöölt nõuti uut jõudu ja in­ten­siiv­sust tol­mu­se ja va­ga rea­lis­mi ase­mel. Uus in­ten­siiv­sus aval­dus va­hel ka us­ku­ma­tus füüsi­li­ses pin­gu­tu­ses. To­hu­tus jõus, mis pa­ni lii­ku­ma suu­re sa­ja­ki­lo­se Lem­bit Eelm­äe me­he­ko­gu. Tant­siv Joo­na­tan „Ve­li Joo­na­ta­ni” la­vas­tu­ses oli kui talt­su­ta­ma­tu ener­gia­pall, mis põrkas vas­tu la­va ja mil­les väl­jen­dus ka­rak­te­ri ku­raas ja kius.

Kui­gi Jaan Too­min­gal on ol­nud Lem­bit Eelm­äe pi­kas loo­min­gu­li­ses tee­kon­nas eri­li­ne roll, ei tä­hen­da see su­gu­gi, et te­ma oleks ol­nud ai­nus la­vas­ta­ja, kes Eelm­äe­ga tu­le­mus­ri­kast tööd te­gi. Eelm­äe män­gis ka Va­na Hirm­sa ehk Kaa­rel Ir­di ja Evald Her­maküla la­vas­tus­tes. Hi­lis­mi­ne­vi­kus, kui Va­ne­mui­ses käis oma suu­ri la­vas­ta­jat­öid te­ge­mas Ma­ti Unt, tu­li Lem­bit Eelm­äel nen­des­ki kaa­sa lüüa.

Näitleja
Lembit Eelmäe
(26. IX 1927 – 2.VII 2009)
•• Sündis 26. septembril 1927 Viljandimaal Holdre vallas. Isa oli sepp.
•• Töötas 1951–57 Endlas, alates 1957 Vanemuises.
•• On avaldanud mulgimurdelisi luuletusi ja jutte, löönud kaasa mulkide seltsi tegevuses.
•• 2005 pälvis Valgetähe IV klassi ordeni.
•• 2006. aastal nimetas Tartu linn ta oma aukodanikuks.

Meenutused

Tõnu Tepandi, sõber
Minu jaoks oli Lemps nähtus, nagu vanem vend. Kõigi oma mõt-lemiste ja asjadega. Olime palju ninapidi koos, nii töiselt, aga vahel võtsime viina kah. Lemps oli selline lahtine sell, lahke ja väga salliv. Aga kui miski ei meeldinud, siis oli tema plahvatusjõud tohutu. Meil oli kombeks sageli koos luuletusi lugeda, õigemini tema luuletas ja mina tegin vahel käigu pealt muusika juurde. Plaanisime ikka pikalt minna ükskord koos tema lapsepõlveradadele Helmesse kuskile puu alla heietama, aga see jääb nüüd tegemata. Tema kohta peab ütlema, et ta oli väga kohusetundlik. Kui midagi oli kokku lepitud, siis ta kas või roomas kohale. Vahepeal oli ta ka ametiühingu esimees. Käis portfelliga ringi ja ükskõik, kas läks poest viina ostma või tähtsaid asju ajama, tõsine nägu oli alati ees. Ja ise oli õrna hingega, nagu näitlejad ikka.

Katri Aaslav-Tepandi, lavastaja
Kui lavastajana esimest korda „Vladimiri väljaku” proovi läksin, siis oli mul selline tunne, nagu oleksin vanade tuttavatega kokku saanud. Nii tema kui ka Herta Elvistega. See oli mingi hingeline lähedus. Oma osa oli selles muidugi kõigil Tartu juttudel, mida ma Tõnu (Tepandi) käest kuulnud olin, Lembit oli meile juba nagu pereliikmeks saanud. Aga lavastajale oli ta erakordselt hea kaasamängija. Lahtise meelega, julge ja kohusetundlik, haruldane komplekt ühe näitleja kohta. Sa teadsid, et võid minna proovi ja see näitleja ei reeda sind. Ta on ülesannetele vastuvõtlik ja sa võid kindel olla. Märkuste peale ta kunagi ei solvunud ja eks ka mul endal tuli tema käest õppida. Kas või juba seda, kuidas end näitlejale selgeks teha. Tugeva headuse jõuga, aga mitte pehmelt. Samas tundsid, kuidas tema kõrval muutud ise ka paremaks.

Raivo Adlas, kolleeg Vanemuise teatrist
Lembit oli mees, kes ei osanud teistest halba rääkida. Ka tema naljad olid alati heatahtlikud. Ja kindlasti käib tema kohta märk-sõna mulk, seda kõige paremas mõttes. Ta oli lausa mulkide jumal, nii oma Mulgi murdes kirjutatud luule pärast kui ka kogu olekuga. Näitlejana täielik universaal. Võis teha nii operetti, laulda kui ka olla väga traagiline. Mees, kes oskas ka väiksed osad suureks mängida. Oli ta ju esimene näitleja, kes sai Suure Vankri auhinna kõrvalosa täitmise eest. Karakternäitleja, kellele lavastaja pidi alati mõne nipi juurde mõtlema, sest muidu mõtles ta selle ise välja.
Lavastuses „Mälestusi kahest esmaspäevast”, palus Mikiver tal lava peal kogu aeg joosta, et oleks selge, et tegelaskujul on alailma kiire. Ta tegi seda kohutavalt naljakalt ja kuigi roll oli ehk väiksem, ei jäänud tegelase olemus ilmselt kellelegi selgusetuks.

Rene Vilbre, filmilavastaja
Kui ma sain Peeter Sauteri stsenaariumi, mille järgi tehti lühifilm „Armas tuss 50 aastat hiljem”, oli mulle selge, et seal mängivad Eelmäe ja Elviste. Natuke kartsin, kas nad võtavad rolli vastu. Siis ma küll imestasin, miks Eelmäed on filmis nii vähe kasutatud. Aga küllap on ees tema Vanapagana roll ja sellest tehtud Peeter Toominga film, mis on reÏissööre seganud Eelmäed valimast. Tegelikult oli Eelmäe võtteplatsil ülimalt paindlik. Kui filmi üles võtsime, siis arutasime, et see roll on justkui Vanapagan pensionipõlves.
Tegelikult polnud „Armas tuss” minu jaoks viimane koostöö Eelmäega. Kui mina veel pidin tegema Buratino-filmi, saime valmis 20-minutise treileri, kus Eelmäe mängis väga võimsalt Päikest.