Meie igapäevane paanika

XXI sajandi tõbi: isegi kui mind miski otseselt ei ohusta, olen ikkagi hirmust halvatud.

Põhjusi, miks neid kaht lavastust – suurelt reklaamitud ja vähe kiidetud Laura Cunninghami naistekat “Beautful Bodies” ja armsusepedaalil sõtkuvat vaoshoitud Axel Hellsteniuse ja Ingvar Ambjørnseni “Ellingut” koos ühes artiklis mitte käsitleda, on esmapilgul muidugi mitmeid. Esimene sihib suurt publikut ja meelelahutamist, teine on tõmbunud intiimsesse ruumi, et jõuda väheste pealtvaatajatega ühise kõikehaarava atmosfäärini. Üks tegeleb teemadega klantsajakirjade lehekülgedelt – kehakaal, mehed (ja et nad on sead), teine käsitleb elukäike, millesarnaseid võib kohata vaid mõnes ETV saates. Võib minna kas või feminiinse ja maskuliinse maailmavaate erinevuseni välja, kuid päris vastandpaari need kaks Vanemuise teatri eelmise hooaja menukit (selles mõttes, et mõlema külastatavus on pisut alla saja protsendi, kuigi saalid pole sama suurusega) siiski ei moodusta, pidin nentima, kui olin toimetaja palvel mõlemad lavastused (ülesandest hämmeldununa) ära vaadanud. Otse vastupidi: nii ameerika naisteõhtus kui ka norra sotsiaalkorteris leiab vaataja eest ebalevad tegelased, kelle elu edasi vedavate hammasrataste teraliseks õliks on paanika.

Voldemar Kolga seletas ühes 1998. aasta Eesti Ekspressi artiklis paanika mõistet nii: “Kaasaegne psühhiaatria teab paanika-nimelist psüühilist häiret. Ühe vaimsete haiguste klassifikatsiooni järgi (DSM-III-R) on paanikaga tegemist siis, kui inimesel on vähemalt neli tunnust järgnevalt toodud 13st: kiire hingamine, hingeldamine; peapööritus, jõuetus, rammetus; võbisemine, südamepekslemine; värisemine; higistamine; lämbumine; iiveldus; reaalsuse kadumine, isiksuse kadumine; tuimus, kangestus; külmajudinad; valuhood südames; suremise hirm; hirm minna hulluks või teha midagi kontrollimatut.” Samas artiklis viitab ta uurimusele, mille järgi 1,5% elanikkonnast elab vähemalt kord elus üle paanikahoo.

Tegelikult oleks arvanud, et see osakaal on isegi suurem (ehk nüüd juba ongi), sest paljud loetletud tunnustest valdavad suurt osa inimesi peaaegu alati enne avalikku esinemist või eksamile minekut või ka lihtsalt esimest kohtingut. Mul tuli üks viimaseid paanikahoogusid maha suruda kui vaatasin sedasama “Ellingut” Eesti Draamateatri häbematult hapnikuvaeses maalisaalis (kuidas füüsiliselt ebameeldiv keskkond etenduse vastuvõttu paratamatult mõjutab, oleks omaette artikli teema, kus fenomenoloogiast palju abi). Tagantjärele võib ehk isegi öelda, et kuna pidevalt keha kiunuvaid nõudmisi poole etenduse pealt lahkuda alla surusin, mõistsin lavategelasi pareminigi, näiteks Ellingu (Riho Kütsar) jutustust käigust luuleklubisse: “Ma ei tohtinud nüüd alla anda. Panin tähele, kuidas mus kasvas trots. Ma tahtsin sinna sisse minna ning ma otsustasin seda teha. Umbes veerand tunni pärast surusin hambad kokku, surusin hirmu alla ning kõndisin üle jäätunud asfaldi, tõmbasin ukse lahti – ja olingi sees.”

Aknast piiluv paanik

“Ellingus” ongi paanika teemana märksa üksühesemalt laval. Riho Kütsari visuaalselt rahuliku, kuid hetkega lapsestuva Ellingu pidev asjade seadmine nii, et näiteks poes käiks alati Margus Jaanovitsi kehastatud pealtnäha ebakindlam, kuid lõppkokkuvõttes katsetamisaltim Kjell Bjarne (sest tema ise ju peseb pidevalt põrandaid, olgugi et tegemist on samuti kompulsiooniga), pole midagi muud kui suutmatus oma hirmuga silmitsi seista. Tihtilugu umbusklikult aknast välja piiluv Elling jõuab Kütsari mängus saali usutavana oma seletamatult jäärapäises otsuses jalutada võõrasse linnaossa vähetuntud luuleklubi otsima, selle asemel et naabrinaisele külla minna. Sest kindla peale nõuab anonüümne mass vähem enda olemasolu näitamist kui potentsiaalse lähisuhte algus: armukadedushoogude käes vaevlev Elling ei suuda üle saada siiani alati vaid temale kuulunud Kjell Bjarne uuest suhtest naabrinaisega.

Aina naistele mõtlev Kjell Bjarne on iga sõbra käsku vastuvaidlematult täitva eluvõhikuna nukralt armas, kasvatades märkamatult oma iseseisvust, kuid jääb ahastusestseenides pisut paksutooniliseks. Atmosfääri murendamist on kriitika varem ette heitnud ka ülejäänud tegelastele, Markus Luige Frankile ja Ragne Pekarevi kolmele pisirollile. Nõustun, et tegemist on etteheitega lavastajale, sest kui erinevate mänguregistrite eesmärgiks oli vastanduse suurendamine, siis see oli üleliigne, tekstis ja peategelaste mängus on see kõik niigi olemas. Pealegi jääb sellise lahenduse juures meeste sõprus Frankiga mõistetamatuks, sest liialt vähe on Luige mängus, vaatamata teise vaatuse rahunemisele, vihjeid sellele, et temagi pidev “piuh-piuhtamine” pole midagi muud kui kaitserefleks oma paanikahoogude varjamiseks. Kes teab, ehk oli mõni aasta tagasi Frank ise selle korteri üks elanikke? Samamoodi mõjuvad väikeses suletud Ellingu maailmas liiga kontrastsetena ka Ragne Pekarevi ilmselge koomikuandega mängitud tegelased.

Lavastaja Ain Mäeotsa “Ellingust” jääb mulje, et pigem püütakse jutustada sama armsat lugu, kui on need kaks elusat kassipoega, mis lavale tuuakse ja mis vähemalt nähtud etendusel publiku ühise nunnuahhetuse esile kutsusid (millele järgnes ühine naer enda odava trikiga kaasaminemise üle), kui et mõista aastaid vaid teineteisele lootnud meeste hirme, paanikaid ning kompensatsiooni- ja peitmiskäitumisi. Millest on kahju, sest selles tekstis, mille lavalejõudmist olen oodanud juba aastaid, on see kõik olemas. Vanemuise variandis jääb lavastus vähemalt selle koha pealt kinniseks. Tegelikult leidsin end esimese vaatuse poole pealt turtsatamas, et miks need misanstseenid kõik nii kinniseks on lavastatud – tegelased alati pisut seljaga publiku poole. Justkui kardetaks meid, vaatajaid. Oli see võõra mängukoha pärast, lõpuni välja mängimata lavastuslik võte (misanstseenide järkjärgulist avanemist ei suutnud tabada) või käsitööoskuse rooste, ei oska siinkohal öelda.

Aga lavastaja?

Kui eelneva lõigu puhul võib öelda, et tekst on ambivalentne ja võimaldab mitut lähenemist ning probleemipüstitust (millega võin ka nõustuda, kuigi jään kindlale arvamusele, et nii tugevat siserežiid kui näiteks kaheksa aasta taguses Mäeotsa “Mägede iluduskuningannas” “Ellingus” siiski polnud), siis lavastaja puudumist prooviperioodis ei suuda ma küll kuidagi mõistlikult põhjendada. Vaadates Vanemuise eelmise hooaja enim turundatud ja seeläbi ka müügi mõttes kindlasti kõige edukamat sõnalavastust “Beautiful Bodies”, jäi aga mulje, et laval on kuus naisnäitlejat, keda on tabanud samuti väike paanika, sest esietendusest on juba tükk aega möödas, kuid lavastust kui sellist veel ei ole ja ega tulegi, kui näitlejad seda just enda teha ei võta. Õnneks võtavad ja nii oli üsna huvitav jälgida, kuidas lavastaja poolt hätta jäetud näitleja laval endale mõtestatud tegevust püüab leida (õnneks on pudi-padi laval piisavalt, nii et on, mida kohendada), kuid samas on ka väga kahju nii näitlejatest ebaluse pärast, mida nad on sunnitud laval tundma, kui publikust saalis, kes peab vaatama poolikut tööd. Ei arva, et Cunninghami tekst dramaturgiliselt ülemäära õnnestunud oleks: paljud üleminekud on komponeeritud nii, et traagelniidid kaugele ära paistavad. Ent nende lavastamata jätmine kasvatab stseenide kunstlikkust veelgi, tekitades minus küll vaid naeruturtsatusi (selles mõttes geniaalseim koht oli muidugi teise vaatuse lõpuosas, kus tegelased kordamööda end avavad ning kus Nina enesepaljastusele järgneb paus, mille katkestab Jessie, kes “äkki” väljas prügitormi näeb, mis annab, otse loomulikult, hea võimaluse minna üle lapsepõlvemälestustele, öeldes: “Muuseas, sihukestel talveöödel, kui ma väike olin…”).

Oleks ebaaus näitlejannade rollisooritusi pingsa tähelepanu alla võtta, rõhutamata veel kord lavastajatöö puudulikkust (ahjaa, lavastaja ametinime taga seisab reklaamimaterjalides Jüri Lumiste nimi), kuid pole ka põhjust näitlejaist päriselt mööda minna. Seda enam, et kõik nad on läinud välja ainumõeldava lahenduse peale ehk tüübi mängimisele ja enamik neist teeb seda selles kontekstis ka nauditavalt. Selleks kontekstiks on siis sissekirjutatud üheplaanilisus ehk olulise rolliarengu puudumine ning esmamõistetavate žestide ja maneeride kasutamine. Meeldejäävaima tüübi saavad etteantud teksti arvestades luua Katrin Pärn ja Kersti Heinloo. Mõlemad, nii pidevalt kehakaaluga võitlev ja meestekaotuste jada näilisse ükskõiksusesse (ja natuke pudelipõhja ka) uputav Nina kui ka frigiidsusesse sunnitud kogu raha pakendile panev Martha, on naised, kes meeleheitlikult püüavad hoida imidžit, mida neil tegelikult ei ole. Ja miks? Sest sellest loobumine on hirmutav, tekitab paanikat. Nende ainus erinevus Ellingust ja Kjell Bjarnest ongi see, et neid ümbritsevad inimesed on nende paanikast teadlikud. Kuid pole siiani piisavalt hoolinud, et neist välja teha, hõisates kohtudes, vaatamata kõigele, kui suurepärane ja lahe nende ilmselgelt lõhutud ja väsinud sõbranna välja näeb.

“Te kõik vihkate mind … ja te olete mu parimad sõbrad,” ütleb Martha tüli käigus, kui suu puhtaks räägitakse. Ega neil naistel ei jäägi muud üle kui loota, et kunagi saavad nad öelda nii nagu Elling: “Isegi kui mind miski otseselt ei ohusta, olen ma ikkagi sageli täiesti hirmust halvatud. Mu jalad muutusid nõrgaks, kõrvad läksid lukku ja ma kuulsin vaevaliselt Kjell Bjarne monotoonset jura naistest ja söögist. Samas oli see kuidagi turvaline, et ta oli minu kõrval. See on veider tegelikkuse vorm. Aga sellest hoolimata tegelikkus.”