Luuletaja Eelmäe õnnitleb näitleja Eelmäed


Raimu Hanson, Tartu Postimees

Ennast 30 aasta eest kahupäise Vanapaganana vaatajate mällu söövitanud näitleja Lembit Eelmäe saab täna 80-aastaseks. Üks tema õnnitlejatest võiks olla mulgi luuletaja Lembit Eelmäe. Intervjuu andiski just tema.

Olete avaldanud viimasel kümnel aastal luuleraamatud «Mu tõne mailm» (1997) ja «Tundelisi pärjavärsse» (2003). Miks jõudsite oma esimeste kogudeni alles seitsmekümnendates eluaastates?

Ma arvan, et aeg ei olnud varem nende ilmumiseks kohane.

Omal ajal, kui ma rohkem luuletusi tegin, olid nad olmelised ja meelelahutuslikud ja mis nad kõik veel olid, aga kui nad olid juba natukene seisnud, lisandus neile väärtust ka.

Peamine julgustaja oli Vanemuise omaaegne kirjandusala juhataja Evald Kampus. Ma andsin neid talle lugeda ja ta ütles: «Taevakene, kindlasti tuleb avaldada!»

Ja kui sa midagi kirjutad, siis ikkagi tahad, et see avaldatud oleks. Mul oli hea meel ja ma olin elevil, kui nad trükist tulid.

Olete avaldanud oma luuletusi ka mujal, näiteks aastaraamatutes «Mulkide almanahh» ja mulgikeelses lugemikus «Mulgi keelen ja meelen» (2004), olles ise viimase üks koostajaid. Kas mõni osa teie luulest on veel avaldamata?

Ega mul neid nii palju ei ole, valik on olnud väike. Mõned võib-olla ei oleks väärinudki trükis esitamist, aga vaatamata sellele on nad kenasti vastu võetud.

Et mul nendega suurt pretensiooni ei ole olnud, siis ei olnud mul midagi karta.

Kas mõni luuletus on parajasti pooleli?

Üks on jah. Ma mõtlesin, et ma loen selle kolmapäeval oma juubeliõhtul ette. Ta on murdeline, pealkiri on kirjakeeles «Teerajad» ja mulgi keeles «Tiiraa».

Luuletus räägib sellest, et igal inimesel on oma teerajad ja kuidas need lähevad ja kuidas me otsime, kas saame teisiti minna ja…

Selline mõtisklus on mul küll pooleli jah, aga üldiselt ma enam ei tee luuletusi. Mul on selline tunne, et mul ei ole enam suurt midagi ütelda, et kõik, mis mul on olnud elu ja eluavalduste kohta öelda, on nagu ära öeldud.

Aga kui tuleb veel mõni hea mõte, eks ma siis pane ikkagi kirja.

Olete murdeluuletusi ka lavakavasse seadnud, näiteks «Õhtu õvven vaate tähti…» Ugalas aastal 1988, ja lugenud neid aastal 2002 plaadile «Kui Pikässillast üle saa». Mis on teie eesmärk murdeluule levitamisel, kas ainult eneseväljenduse rõõm või veel midagi?

Eneseväljendusrõõm on samuti, aga murdes luule on teistsugune, seda palju ei tehta ja see kipub kaduma.

Ja eks ma mõni jagu edev ole ikkagi ka.

Mida on öelnud teie luuletamise kohta kirjanduskriitik ja -teadlane August Eelmäe, teie vend?

Ta ei olnud alul rahul. Ta on olnud kriitiline ja eks tal on õiguski, aga nüüd, kui nad on raamatutes ilmunud, saanud teistelt hinnanguid – ja mitte just halbu –, nüüd ta on täitsa rahul ja leppinud mu luuletamisega.

Kes on olnud läbi aegade teie meelest parim mulgi murdes luuletaja?

Kindlasti Hendrik Adamson. Tal on nii häid südamlikke ja sügavaid luuletusi. Mõni on, võib küll ütelda, lihtsameelne, aga murre annab sügavuse juurde.

Millised on teie suhted Eesti Mulkide Seltsiga, kui aktiivne seltsimees te olete?

Olen küllaltki aktiivne. Olin kohe platsis, kui see pärast Eesti taasiseseisvumist taastati.

Me oleme käinud palju koos ja teinud üritusi, meil on isegi oma ansamblid. On olnud kihelkonnapäevad ja aastaringi tähtpäevade tähistamised, rahvast tuleb kokku päris palju.

Seltsis käimine annab mõnusat olemist ja võimalust taastutvuda ajalooga.

Kuidas käib Villem Vussermanni ja Marta Kotspooli käsi?

Ahaa… Nad on puhkusel või aplaagris. Nad olid minu vestete tegelased Edasis.

Ma olen vahel neid lugenud ja meelde tuletanud, kui on koosolemisi vanemate inimestega, et ammuseid aegu meenutada.

Kuidas on Arved Eifeli tervis?

Täitsa olemas on! Isa eestistas mu nime ära, kui ma olin 6- või 7-aastane, ega mul midagi kaasa rääkida olnud.

See nimi oleks mul võinud edasi olla, põnev nimi ju – Arved Eifel.

Mida saavad lisaks luuletusele «Tiiraa» kuulda ja näha need, kellel õnnestub pääseda teie 80. sünnipäeval 26. septembril Vanemuise väikesesse majja, kus kell 19.30 algab juubeliõhtu «Vanemuise Vanapagana vahelugemised»?

On katkend rahvanaljandist, mille draamajuht Sven Karja otsis vist kirjandusmuuseumist välja. Vanapagan elab ühes talus ahju peal ja on pere vaeseks söönud.

Ja on ka üks minu varasem murdeline luuletus, koos Hertaga teeme aga väikese katkendi lavastusest «Vladimiri väljak».

Ja on ka katkendeid Tammsaare Vanapagana-romaanist maa peal elamise ja uskumise ja õndsaks saamise teemal.

Kuidas on teil endal selle õndsaks saamisega?

Ma arvan, et ma tahan saada küll õndsaks. Ega ma täpselt tea, mis asi see on, aga ju ma midagi ette kujutan.

Jah, miks mitte, ma ei karda õndsaks saada, saan ikka.