LAURI LIIV: „Jõudsin kuidagi ringiga välja rollini, mida tegelikult väga tahtsin!”


Kui laulja Lauri Liiv möödunud sügisel Vanemuise teatrisse muusikali „Hüljatud“ ettelaulmisele kihutas, pidi ta välja mõtlema, millisele osale ta seekord panustab. Tudeng Enjolras’ roll, mida ta on mänginud kolmes lavastuses, teda enam ei köitnud. „Pealegi anti mulle mõista, et Enjolras’ jaoks olen ma liiga vana, ja see on tõsi,“ naerab ta. „Ning ega sellest mul kahju ka ei olnud!“

„Küsimus oli, millele kandideerida,“ meenutab Lauri (40) toonast peavalu. „Mulle öeldi juba enne casting’ut, et avantüristist kõrtsmiku Thenardier’ rollile võeti osatäitjad majasiseselt ja sellele rollile kandideerida polnud võimalikki.“ Et kohad olid täis, polnud abi ka sõprusest lavastajaga. „Tegelikult on see äge, et Samuel on professionaalne lavastaja ja otsuseid ta tutvuse pinnalt ei tee,“ tunnustab Lauri.

UNELMATE PAAR: Ükski teine lavapaar muusikalis „Hüljatud“ pole ei loomult ega väljanägemiselt nii räsitud kui avantüristist kõrtsmik Thenardier (Lauri Liiv) ja tema paheline proua (Helen Hansberg). (Aldo Luud)

Lavastaja Samuel Harjannega tutvus ta 2013. aastal Tampere teatris, kus mõlemad mängisid muusikalis „Hüljatud“. „Sattusime sama rolli peale, mõlemad mängisime Enjolras’d, revolutsiooni juhti,“ muigab Lauri. „Meil on sarnane taust ka selles mõttes, et meil mõlemal oli toonane Tampere lavastus kolmas kord. Samuel on teinud „Hüljatutes“ kaasa Helsingis, Turus ja Tamperes. Mina aga kõigepealt Tallinna linnahallis, seejärel Saksamaal ja lõpuks Soomes. Praegune Vanemuise „Hüljatud“ on mõlemal juba neljas kord sama muusikaliga töötada – selle vahega, et tema on lavastaja ja mina osatäitja.“

Sai kutse lavastaja assistendiks

Casting’ult ei lahkunud Lauri siiski tühjade pihkudega. „Samuel andis mulle mõtlemisaega, kas ma ei tuleks hoopis tema assistendiks, sest tunnen seda materjali ja meie arusaamad teatrist on sarnased. See ei olnud halastuspakkumine! Mõtlesin järele, kas mulle selline töö sobib, ning miks mitte? Näha ükskord teistpoolt rampi lavastuse valmimist oleks ju väga põnev!“ Lauri andis pakkumisele teha assistenditööd ja galeriid väikerolle jah-sõna, kirjutas töölepingule alla ning passitas end juba vaimus lavastaja assistendi sussidesse.

Kolmveerand aastat pärast casting’ut, kui Lauri oli teel Manchesteri, helises telefon. „Mis oleks, kui pakuksime sulle Thenardier’ rolli?“ kõlas Vanemuise produtsendi küsimus. „Olin täiesti pahviks löödud, aga ütlesin kohe jah!“ kõneleb laulja. „Ma isegi ei mõelnud, miks nad nüüd äkki pakuvad mulle seda rolli, aga hetk hiljem taipasin, et algselt pidi seda tegema vanemuislane Reigo Tamm, aga et ta oli otsustanud sügisest minna tööle rahvusooperisse, siis graafikuid ei saadud kattuma. Järgmisena mõeldi minu peale, ja see oli väga armas.“

Räsitud lokkide ja hambutu suuga

Lauri tunnistab, et seekordne rollisaamine on tõepoolest pisut lotovõidu moodi. „Mõnikord on elus nii, et tahad mõnda asja, aga see ei juhtu,“ arutleb ta. „Ning kuidagi mängib saatus sulle selle ikkagi kätte. Jõudsin kuidagi ringiga välja rollini, mida tegelikult väga tahtsin! Vaatamata sellele, et olin täitsa veendunud, et lavastaja assistendi töö oleks olnud teistmoodi põnev. Jah, assistenditoolist jäin ilma, kuid olen väga õnnelik, et sain just selle rolli! Mulle tõesti meeldib praegu olla kole nagu öö!“

Lauri on krehvtises osas kahekesi vanemuislase Hannes Kaljujärvega ja seegi on võimas kogemus. „Hanneselt on väga palju nippe õppida, kui teda kõrvalt vaadata,“ lausub ta hambutu naeratuse saatel. Kõrtsmiku hammasterida pole teadupärast eeskujulike killast.

„Esimeses grimmiproovis toodi kaks voogavate juustega parukat, küsisin, kas teete nalja või,“ naerab Lauri. „Ütlesin kohe, et tehke mind võimalikult koledaks. Tegu ei ole ju eriti hügieenist lugupidavate armastajatega! Mulle väga sobis, et sain endale need räsitud lokituustid ja ebaesteetilise hambumuse. Samuel ütles nendegi kiharate kohta kohe, et pandagu rohkem rasva sisse, et oleksid veelgi rohkem sorgus!“ Peamine, et Lauri pärast etendust hammastele kantud musta värvi maha võtta ei unustaks. Proovide aegu oleks ta äärepealt oma koletu naeratusega linlasi ehmatama jalutanud. Õnneks tuli viimasel minutil meelde korraks peeglisse kiigata…

(Õhtuleht, 25.11.2017)