Indrek Taalmaa: «Mina olen, jah, mees metsast. Täiesti.»

Elusat Adolf Hitlerit nähes läks Saksa turismigrupp Tartu Püssirohukeldri ees ähmi täis ja haaras kaamerad. Adolf naeratas, lehvitas ja kostis Indrek Taalma häälega: «Danke schön!»
Hitlerit teha pole nali. Isegi siis, kui oled näitleja, kes (tõsi küll, poi­sikesest peast Afganistani sõja aegu Nõukogude armees) peaaegu profisõdalaseks koolitatud. Vanemuise näitleja Indrek Taalmaaga, kes lavastuses «Adolf» peategelast kehastab, just nii ongi.
«Adolf» on ühemehetükk. Katsumus, mis paberil võtab enda alla tervelt 28 lehekülge.
«Omaette kogemus,» nõustub Indrek. «Monoloogi olen ennegi esitanud, kuid mitte nii palju. Ning tükk tuleb ju kõikide tõusude ja mõõnadega punktist A punkti B vedada. Äralangemist ei tohi olla. Muidu lõpetad P-s.»

Noh, mis nüüd mina?

Kontrolletendus olnud näitleja Taalmaale ja lavastaja Ervin Õunapuule eriti raske. Teatriinimesed – nagu ikka – kohal, kivised ilmed näol: noh, mis need Taalmaa ja Õunapuu on siin siis kokku keeranud, jutud käivad, et haakristilipud on kohal. Tõsi, haakristilipp ongi kohal. Ning esietenduse aegu, kui Indrek Hitleriks grimeerituna – vunts nina all ja seitel soengus – Püssirohukeldrisse sisenema asus, seisis mängupaiga ees sakslaste grupp. «Kohe rebiti fotoaparaadid ja kaamerad välja ning muudkui pildistasid mind,» muigab Indrek oma kuulsuseminutite üle.
Kui etenduskord läbi, on Indrek läbi kui Läti raha. «Ei saa ju partnerile toetuda. Pead üksi seda kogu aeg üleval hoidma.» Kõneleb malbel viisil, justkui polekski teatri juhtkoomik. «Juhtkoomik? Noh, mis nüüd mina? Tohoh! Nalja teha on ikka tunduvalt raskem kui tõsist asja. Kõige hullem on siis, kui teed nalja ja keegi ei naera. Ise mõtled küll, et jube lahedalt panen. Aga saalis on vaikus.» Indrek naerab profinäitleja muretusega.
Ent – kui tavaliselt tulevad näitlejad kas Panso koolist või draamastuudiost, siis Indreku puhul see nii pole. «Teist teed pidi kui enamik näitlejaid,» naerab ta. «Mina olen, jah, mees metsast. Täiesti.» Enne sõjaväkke minekut proovis ta küll lavakunstikooli Kalju Komissarovi kursusele sisse saada, tegi mõned eelvoorudki läbi, aga siis jäi asi pooleli. «Mind võeti lihtsalt sõjaväkke.»
Ja siis tuli kõmdi! suisa reaalne sõttaminek elik Afganistan. Kuue kuuga koolitati lõhkajaks, kuid kohapeal polnud lõhkamist vaja ja nii oli ta jalaväes valveroodus. Surm pidevalt suu ääres? «Ikka juhtus. Tihtilugu pommitati. Ise me operatsioonidel ei käinud. Kuid partisanisõda, see on jube. Neil, kes praegu on Iraagis – seal sõdur olla, see on kõige hullem. Sa ei tea iial, kust see pauk tuleb. Rindejoont ju ei ole.»

Tugevamad jäävad ellu

Mõneti tähendas see periood siiski igahommikust õnne tänamist, et hing sees. «Tead küll, et sõda, aga see on huvitav ka. Mingil määral. Hirm ikka on ka. Oled noor, sinisilmne. Kui selle tõelise eluga kokku puutud ja saad aru, kus sa tegelikult oled, siis hakkavad karvad peas püsti tõusma,» pajatab ta. «Võib-olla on see ainuõige, et noored sellistesse kohtadesse saadetakse. Õpivad kohapeal. Kes peab vastu, see peab. See on nagu «Adolfis» – Jumal toetab tugevaid ning praagib nõrgad välja.»
Vastutasuks said need tugevamad kiire küpsemise. «See oli tõeline elukool. Kui enne minekut öeldi: «Noh, käid sõjaväes ära, saad meheks», siis mõtlesin: ehhee, mis kuradi meheks, ma olen ju praegu juba mees. See on niivõrd ebainimlik olukord seal, et see võib ka närvid tuksi keerata. Minul keeras.»
Indrek kõneleb, et sai mõni aeg pärast Afganistanist naasmist karmikõlalise diagnoosi – depressiivne neuroos. Kirjeldab seda kui hiilivat tõbe, mis täiesti ootamatul kombel välja lööb. «No näiteks: ajan sinuga siin praegu juttu, kõik on hästi, ja äkki, mitte millegi pealt mu vererõhk tõuseb, lähen näost tulipunaseks ja süda hakkab panema tõkki-tõkk-tõkk!» räägib Indrek. «Siis õhtuti – raske magama jääda. Pimedas toas magamine oli üldse välistatud – tuli põles kogu aeg. Ning äkkülestõusud: magasin rahulikult ja ilma et oleksin und näinud – järsku seisan keset tuba. Aru saamata, kus olen.»
Nii oli Indrek kõva poolteist kuud Jämejalas sees, kuid oluliselt paremaks ei läinud ning süda hakkas lööke vahele jätma. Arstide sõnul tulnud seegi närvidest.
Inimvare, mitte armees karastunud mees? Naer. «Arstid soovitasid kliimat vahetada, käisin Itaalias ja pärast seda asi taandus,» sõnab Indrek ikka veel naerdes.

Raha lendas kosmosesse

Haiglas vedeldes käias ekssõjardist Indreku peas üks mõte: mida kuradit ma nüüd tegema hakkan? Kas proovida lavakasse?
«Pärast sõjaväge panin tina nii metsikult, et polnud tükk aega enam mingit teatrijuttu,» muheleb ta. «See vabanemine sealt! Siin ju kõik laulvad revolutsioonid ja muud asjad.» Nii asus Indrek koos sõpradega hoopis bisnist ajama ning märksa väärikamat kui lihtlabane suhkruvatindus. «Ostsime lihakombinaadist searümpasid ning smugeldasime Pihkvasse,» kõlab kirjeldus. Auto oli Žiguli 05 ning selle pagasiruumi ning järelkärusse mahtus korraga tubli tuhat kilo sealiha.
«Teenisin nädalaga kaks korda enam kui mu ema-isa kahe peale kokku!» muigab ta. Sahkerdamise tipphetkil ei käinud eestlased enam ise Pihkvas, vaid lasid venelasil endil järele tulla: nädalas läks teele 5000 tonni liha. Hiljem lisandus kalasmuugel Skandinaavia suunal. Kuni pankrotini. «Sel ajal said hõlpsalt tulu ja ka sama hõlpsalt vastu pükse,» sõnab ta. Kuid rikkaks Indrek ei saanud. «Ega ma raha kogunud, kõik sai lastud kosmosesse.»
Pärast äritsemist tuli aga teater mühinal peale. Sinna oli ta eluaeg ihalenud ning sinna ta ka läks. «Olin ise kõva teatriskäija lapsest saati ja alati tarisin sõpru kaasa. Sel ajal polnud ka pileteid saada – Ugala oli hirmus populaarne. Käisin, seisin ukse taga, grupid tulid bussidega ja alati oli mõni pilet üle.»

Moskvasse-tahaks-tunne

Õnneks viis elu ta kokku Peeter Tammearu ja Leila Säälikuga. Viimane oli ka see, kes pärast Indreku ühe katsetuse jälgimist sõnas: «Sinu koht peaks olema teatris, poiss.» Poisiks nimetatu võttis seda soovitust ilmselgelt väga tõsiselt. Tammearu 1991. aastal tehtud lavastuses «Jumalad lahkuvad maalt» kehastas Indrek Lehola Lembitut.
«Esimene sammuke suure teatri laval,» itsitab Indrek. Tulid ka teine ja kolmas samm. «Kõik toimis. Ju leiti minus see miski, mis laval mõjus. Eks õppisin ka palju – ahmisin kolme suupoolega sisse, mida vanemad kolleegid õpetasid.»
Ugalas tuli osi riburada pidi, seejärel liitus Indrek Ervin Õunapuu ja Toomas Saarepera projektidega ning maandus lõpuks Peeter Jalaka truppi Rakvere teatrisse. Jäi sinna viieks aastaks. Nüüdseks on ta Tartu Vanemuiseski kuus aastat olnud.
Rutiinseks ei kisu veel? Indrek naerab jälle. Muidugi on ta teinekord mõelnud ketserlikku mõtet, et läheks hoopis tootvale tööle.
«Mõistus ütleb aga endiselt, et teater on ikka lahe asi,» ütleb ta napilt. «Kui mul siiber teatritegemisest saab, siis ei tähenda see veel seda, et mulle teater ei meeldi. Kord aastas vast tuleb, jah, siiber ette.»
Kui siiber käes, siis algab klassikaline õhkamine ? la Moskvasse tahaks! Mitte ses mõttes, et tartlased Tallinna ihaleks – jutt käib mujale liikumisest. Mõistagi on näitlejatepere Indrek Taalmaa – Karin Tammaru varem ja hiljemgi seda teemat arendanud. «Kõige parem oleks, kui saaks aeg-ajalt lihtsalt mõnes teises teatris külalisena rolli teha. See rahuldaks seda Moskvasse-tahaks-tunnet.» Ehk siis klassikalise rutiinitapu levinuim viis.

Leiutav superkokkaja

Kui Indrek kokkama asub, saab enamik naisi kompleksi külge. Tal lihtsalt on kokkamise peale ürgannet. Firmaretseptide kogumikku, näiteks grill-liha ? la Taalmaa ta koostanud pole. «Tunde järgi grillin ja maitsestan,» pajatab ta. «Kui võimalust on, siis grillin koos pere ja sõpradega ikka! Jaanipäev on kohe kindel aeg.»
Kokkamiskirg pole seotud Indreku eluperioodiga, kui ta lihakehadega äri ajas. Märksa varasema ajaga hoopis. «Tulin pärastlõunal koolist koju, kõht oli tühi – tegin kapi lahti ja mõtlesin, mida sealt leitavast teha saab.» Nii läks parajaks leiutamiseks. «Mängisin enda arust peent restorani. Jube huvitav: sättisin lauale noad-kahvlid ja salvrätid… Kokaks tahta? Ei! Olen liiga laisk inimene, et kõigile süüa teha.»
Nii teevad nad koduski kaasa Kariniga kordamööda süüa. «Kui tunnen, et tahan täna süüa teha, siis teen. Karinil samamoodi.» Järeltulev põlv – Theodor-Villem ja Leonhard Sass pole seni kokkamise vastu erilist huvi ilmutanud. «Kui juhtub nii, et kumbki ei taha süüa teha, siis käivad krõbinad piimaga ka. Või – kui juhtub raha olema – tellid pitsa või hiina toitu.»

Kultuurne viinavõtt ja pokker

Kui viina võtta, siis kultuurselt. «Külm härmas viin ja hea sakumm,» kõlab see näitlejate viinaklubi lipulause Indreku suu läbi lahti seletatuna. Kuid – ka kultuurset viinavõttu ei saa lavainimesed eriti endale lubada.
«Tänapäeval pole seda kommet, et näitleja võib purjuspäi lavale minna,» lausub Indrek. «Nõukaajal võeti vaat et igal õhtul viina. Nüüd – paar korda kuus. Toss tuleb ikka vahepeal välja lasta.»
Muide, seesama viinaklubi loodi näitlejate etendusaegse pokkerilaua taga.
Viimasel ajal on ka pokker soikunud, sest enam pole sellist tükki, mille ajal saaks pokkerit mängida. «Kui aga kavas oli suurlavastus «Sõda ja rahu», kus polnud vaja pidevalt laval olla, siis mängisime küll,» mäletab Indrek. «Need, kes ses etenduses kaasa ei teinud, tulid ka majja – teadsid, et selle ajal mängitakse.»
Kui mõnel mehel oli vaja lavale minna, tegi oma sutsu ära ja tuli mängu tagasi. «Võis ka neli ja viis ringi vahele jätta, oma töö ära teha ja siis edasi mängida,» kõneleb ta.
Ja – mäng käis raha peale. Üks kroon oli see, millega mängiti. Summad, mille juures kinni löödi, ulatusid tavaliselt 10-15 kroonini.
Kuid olnud ka juhuseid, kus mõne teatripeo ajal mängitud kella kolmeni öösel ja summad kerkinud üle tuhande. Olnud neidki, kes hiljem nutnud, et pärast pokkeriringe on ta söögirahast lage.
«Pokker on peenike mäng,» kiidab Indrek. «Istuvad mehed kivistunud ilmega, ei reeda end. Või teevad petekat. Mõni paneb topeltmängu. Pokkeri juures on näitlemise võlu ka.»