Arvustus: On elu, on armastust, ilu ja kurjust


Et Mihhail Bulgakovi “Meistrit ja Margaritat” kuidagi tõlgendama hakata, peab olema kui mitte hulljulge, siis lihtsalt hull küll. Ainuüksi sedavõrd sisutiheda ja paljutasandilise romaani instseneerimine on tõeline vägitükk. Ja kui suuta see Bulgakovi mängulisgroteskne maailm romaani meeleolude, filosoofia ja reeglitega haakuvalt lavale seada, võib tulemust juba üsna kindlasti väljapaistvaks saavutuseks nimetada. Katrin Pärna ja Janek Savolaineni lavastus seda kahtlemata on.

Õigupoolest kuulub vaadeldav lavastus nende hulka, mida detailselt uurida-analüüsida üldse ei tahakski. Pigem soovitada vaatama minna ja seda haruldaselt jõulist teost ise tunnetada ja kogeda. Et aga teater on jätkuvalt kaduv kunst, püüan järgnevalt siiski midagigi “Meistrile ja Margaritale” olemuslikku sõnadesse panna.

Kuigi kavalehel on lavastus määratletud dramaatilis-tantsuliseks tõlgenduseks Bulgakovi romaani ainetel, ei näi see laval pakutavat žanriliselt päris täpselt haaravat. Jah, seal on ju nii sõna kui mitmekülgset koreograafiat, aga ometi ka palju sellist, mida üheselt defineeridagi ei oska.

Pean tunnistama, et ma pole kaua nii lihtsat, ent leidlikku ja väljendusrikast koreograafiat eesti teatris näinud. Toogem näiteks kas või nn lokaali-stseen, kus meelelahutusasutuse melu on edasi antud küll napilt, aga samas kõike sellele iseloomulikku haaravalt.

Või siis Margarita lendamise stseen, mida pole õnneks lahendatud trossi otsas kõlkumisega, vaid see on tehtud Vanemuise balletiartistide abil õhulisemaks ja lendlevamaks, kui esmapilgul oodatagi oskaks. Eriti põnevaks ja mitmeplaaniliseks osutub n-ö nuhkide ja NKVD-laste salk – alates miimikast, lõpetades peensusteni väljaarendatud liikumisega. Kogu koreograafia on otsast lõpuni sedavõrd jõuline ja teisenev, kohati isegi eelmisi stseene tühistav, et jälgimise pinge ei lange hetkekski.

Kui heita pilk dramatiseeringu sõnalisse ossa, siis pean veel kord toonitama “Meistri ja Margarita” instseneerimise problemaatilisust. Sedavõrd tihedat teksti, kus üleliigseid sõnu justkui ei ole, instseneerida loogiliseks ja mõistetavaks kahe–kolmetunniseks näidendiks ei ole kerge ülesanne.

Katrin Pärn on suutnud Bulgakovi maailma algusest lõpuni tervikuna näha, uppumata vahepeal üksikutesse dialoogidesse või stseenidesse. Kuigi lugu areneb üldiselt tempokalt ja romaani lineaarsust järgivalt, saanuks paari stseeni natuke tihendada ning sellega ka kolme ja poole tunnist lavastust lühendada.

On enesest mõista, et Meistri monoloogiga püüavad lavastajad kiirelt areneval lool korraks hoogu maha tõmmata, et vaatajal oleks aega nähtavasse ja kuuldavasse veidi enam süveneda. Ent ometi jääb Meistri monoloog paljusõnaliseks ja pikaldaseks. Muidu põnevuse harjal sõitnud lugu kipub korraga halliks ja igavaks muutuma.

Kui Meistri heietust oma elust Margaritaga ja igatsusest tema järele poole võrra lühendada (jättes seejuures alles teksti toetavad pildikesed, näiteks romaani käsikirja tulest päästvast Margaritast), muutuksid tema sõnad kindlasti tuumakamaks ning ka lavastuse kui terviku tempo ühtlasemaks. Samuti kipub väheütlevaks õhkamiseks jääma Meistri ja Margarita elu ja armastust kujutav pildike teise vaatuse teises pooles.

Väga intrigeerivaks osutub lavakujunduse dünaamilisus. Alates mööda lava liikuvatest ja segadust tekitavatest ustest, mis lasevad sisse (kuid mitte alati välja), kõige erinevama olemuse ja eesmärgiga tegelasi, ning lõpetades massiivsete liigenduvate treppidega.

Uksed, mis on pandud väljendama etteaimamatute tagajärjega võimalusi ja juhuseid, on iseenesest ju küllalt lihtne leid, kuid ometi on nad mängu kaasatud sellise orgaanikaga, et ilma nende tujukate usteta ei kujuta enam lavastuses esitatud maailma ettegi.

Ka liikuvad trepid kannavad endas ühest küljest erinevaid jõulisi sümboleid, teisalt aga loovad lihtsalt hulgaliselt võimalusi lavaruumi liigendamiseks erinevate stseenide tarvis. Siiski peab ütlema, et lavaruumi liiga sage muutmine (just treppide liigutamine) võtab kohati ülemäära palju aega ning hakkab pidurdama hoogsalt alanud lavastuse tempot. Ehk ei ole mõistlik iga stseenikese tarvis lavaruumi muuta? Näiteks venib lahkumise kujutamine lõpustseenis seetõttu tüütult pikaks.

Kui muidu on lavakujundus terviklik ja oma tagasihoidlikkuses igati piisav, siis ballisaal võiks olla suursugusem ja edevam. Helkivad kristall-lühtrid punases valguses poleks midagi üleliigset. Praegusel juhul ei tõuse aga ballistseeni tähtsus ülejäänud loo kontekstis vajalikul määral esile.

Kahtlemata tuleb “Meistri ja Margarita” lavaversiooni aktivasse lugeda osatäitjate suurepärane valik. Esiteks on põhjust esile tõsta lavastajate tööd balletiartistidega – iga karakter on peensusteni välja töötatud, iga tegelaskuju oma omanäolises terviklik. Kõige eredamaiks osutuvadki ehk Aivar Kallaste valdavalt sõnatud rollid. Kallaste isikupära annab kõigile tema osatäitmistele mingi õrna eneseiroonilise varjundi, mis paradoksaalsel moel muudab tema tegelaskujud nende grotesksusele ja absurdsusele vaatamata sellevõrra usutavamaks.

Samuti on oma tegelaskujude jaburusele vaatamata kihvtide ja nauditavate rollidega hakkama saanud Katrin Pärn (kass Peemot), Janek Joost (Azazello ja Korovjev), Maria Engel (Margarita) ning Jüri Lumiste (Woland). Jüri Lumiste Wolandi puhul tikub aeg-ajalt pähe mõte, et kas ta pole saatana kohta natuke liiga inimlik? Jah, selline inimlik pehmus ja resignatsioon sobib voodiserval kössitavale vanale ja luid valutavale kuradile, aga mitte Moskvas tembutavale põrguvürstile. Kuigi Lumiste Woland on väärikas ja väljapeetud, võiks tema silmis musta varju siiski sagedamini vilksatada.

Lausa ebainimlikult suure ja vägevana liigub laval kümmekonnas erinevas rollis Ragne Pekarev. Tema rollid on eripalgelised ja jõulised. Olgu ta siis välktelegrammineiu või Wolandi valutavaid jalgu arstiv punapäise hiidnaisena mõjuv nõid.

Kui lavastajad on tantsijate ja näitlejatega üldiselt tõsist ning põhjalikku tööd teinud, siis Helgur Rosenthali Meister jääb kõigi teiste tegelaskujudega võrreldes mõnevõrra kahvatumaks ja pinnapealsemaks. Temast ei hoova seda välist haprust ja sisemist ürgjõudu, mis on omane Bulgakovi romaani tegelasele ja milleta Meister ei saa vist päriselt Meister olla.

Nii nagu on “Meistrit ja Margaritat” üldse raske lavale seada, on kindlasti samavõrra keeruline leida romaani temaatikaga haakuvat ja selle emotsionaalset fooni avardavat muusikat. Kuigi muusikalises kujunduses on kasutatud Igor Stravinski, Pjotr Tšaikovski, Hector Berliozi ja teiste hiidude loomingut, sulandub see nii omavahel kui lavastuse tervikuga lausa suurepäraselt.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tegemist on ilmselt Vanemuise viimase kümne aasta ühe kõige põnevama lavastusega. On elu, on armastust, on kurjust, on ilu, on sundimatut ja tegelikkusega sulanduvat maagiat, on headust – ja seda kõike harvaesinevalt vaimukas ja leidlikus väljenduses.

Oleks vaid prooviperiood nädala võrra pikem olnud, saanuks ehk mõnda pikale venivat stseeni veel kärpida ja Meistri tegelaskuju veidi enam süvendada. Sest praegu algab etendus küll suure hoo ja tulega, ent vajub alates Meistri pinnapealseks jäävast suurest monoloogist üha enam ära. Lõpp aga paneb vaataja kannatuse juba tõsiselt proovile. Et aga ükski etendus ei sarnane päriselt teisega, siis ehk on järgmiseks mängukorraks väljapaistvalt hea lavastuse pisikonarused tasandatud.