Arvustus: Andres ja Pearu Adidases ja Armanis


Tuleval aastal saab A. H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” I köite ilmumisest üheksakümmend aastat ja ometi pole teos oma tähendusest ja olulisusest kübetki kaotanud, pigem vastupidi. Ikka ja jälle leitakse sealt nüansse, mida erinevates rõhuasetustes uurida ning lavale seada.

Urmas Lennuki ja Tanel Jonase “Meie oma tõde, meie oma õigus” tõendab, et Tammsaare tegelastesse koondatud eestlase põhiolemus on aja möödudes ometi samaks jäänud. “Ka Adidase dressides või Armani ülikonda kandes kipume me sisimas jääma ikka Andreseks ja Pearuks, kes oma vastuolulisuses läbi aegade ühtse terviku moodustavad. Kui on tarvis ja olud nõuavad, oleme me sahkerdajad. Kui tarvis, võitleme me viimase veretilgani aadete eest, põhimõtete nimel. Valmis tõe ja õiguse järele kõndides üle silmapiiri terava serva tühjusesse kukkuma,” kirjutab Urmas Lennuk kavalehel.

Siiski ei tegele lavastus pelgalt tõe ja õiguse vahekordade selgitamisega, vaid rõhku pannakse ka tõe ja õiguse muutuvusele ajas. Selle kehastuseks saab Vargamäe Andres, kellele vana mehena antakse võimalus oma möödunud elu kõrvaltvaatajana uuesti läbi elada. Noore Andrese tõde ja õigus on teistsugune kui vanal Andresel ning viimasel ei jää tihti muud üle kui nooruses tehtud valikuid kahetseda. Noore ja vana Andrese ebakommunikatiivsed dialoogid toovad selgelt esile nii inimese arusaamade-tõekspidamiste teatava muutuvuse ajas kui ka igipõlise konflikti erinevate põlvkondade maailmavaadete vahel.

Samas ei suhestu Vana Andres vaid noore iseendaga. Tinglikult on ta tõstetud tumma jumalana kogu mineviku Vargamäe kohale. Nüüd, elukogenud mehena ta teab, kuidas tulnuks ühes või teises situatsioonis toimida. Ta püüab sekkuda nii noore enda kui ka teiste tegelaste valikute tegemisse, ent jääb siiski vaid üksildaseks hääleks kõrbes. Võib ju öelda, et minevikus tehtud vigadest tuleb õppida, mitte neid kahetseda, ent mida peaks rahu leidmiseks tegema elu viimseid päevi õhtusse veeretav ja enda meelest fataalseid vigu teinud vana mees?

Midagi ürginimlikku on selleski, et alles pärast Krõõda surma märkab Andres oma naist, õigemini oma armastust tema vastu. “Jumal, tee tüdrukuteks kõik poisid, keda sa mõtlesid meile anda, lase ainult Krõõdal elada.” Ühtäkki pole Andresele enam esmatähtis talule meessoost pärija muretsemine, korraga ei arva ta enam, et küll Krõõt raskete pangede üle kõrge läve tõstmisega ära harjub. Ja siis tuleb Oru Pearu – justkui väike kurat –, kes korrutab, et armastust ei ole olemas. Ehk pärast Krõõda surma polegi enam Vargamäel armastust? Mingis mõttes see ju ongi nii – Andres uputab end üha enam piiblisse ning paradoksaalselt tuimenenud Pearu igatseb ikka rohkem ja rohkem heledahäälset naabertalu perenaist.

Võiks öelda, et Krõõda surmast alates murrab Andresse ellu varasemast testsugune pragmaatilisus, see on külm, järsk ja kalestunud. Väikestele lastele on vaja uut ema ja ta võtab selleks – tagajärgedele suuremat mõtlemata või neist hoolimata – teise mehe naise. Ja hoolimata sellest, et nii Mari kui Andres püüavad seda käiku enesele Krõõda sooviga õigustada, tuleb neil päevast päeva peletada endast süüd Jussi surmas.

Ehkki Andes kahetseb Krõõdale saatuslikuks saanud hoolimatust, ei püüa ta nüüdki oma edasiste otsuste ja valikute tagajärgi ette näha. Pigemini püüab ta mõtlemise ja kahetsuste eest päeviti töösse ja õhtuti piiblisse sukelduda. Tõe ja õiguse otsimisega ei ole siin midagi pistmist, pigem on see iseenda mõtete ja minevikuvigade eest põgenemine.

Kui nüüd süüvida veidi enam Jussi ja Mari vahekordadesse, siis on vaadeldavas lavastuses Jussi olemus ja tema valikute motiivid nii mõnestki varasemast lavatõlgendusest inimlikumalt ja selgemalt lahendatud. Jah, Jussis võib näha nii ebakindlat poisikest, kes ei kasvanudki meheks, kui ka naise vabadusi ja valikuõigust austavat abikaasat, kuid pelgalt see ei ava tema ja Mari suhte traagilist nihestatust. Maria Soometsa kehastatav Mari kipub olema just sedasorti naine, kes tahab tunda mehe jõulist kohalolekut, tema kontrolli kõige üldisemas mõttes. Ja kui ta seda ei taju, hakkab ta piire kompama. Nagu öeldud, on see ajatu, päriselus ikka ja jälle nähtav suhtetraagika avatud üllatavalt üldinimlikult.

Kui nüüd kõrvutada Andrese ja Krõõda ning Jussi ja Mari vahekordi, siis koorub sellest välja midagi, millest Tammsaare puhul on vihjamisi varemgi räägitud, aga mida pole vist õieti kunagi kilbile tõstetud – nimelt kas pole Tammsaare mitte esimene feminist eesti tõsisemas kirjanduses? Kui jätta kõrvale “Tõe ja õiguse” IV osas väljenduv suhtumine Karinisse, mida on miskipärast tihti peetud Tammsaare enda suhtumiseks naisesse üldse, siis üldiselt näib ta mehe ja naise võrdsusprintsiipi vägagi austavat.

Miskipärast on jäänud mulje, et “Tõde ja õigust” ning selle peategelasi on tihti kujutatud süngete, tõsiste ja justkui igaveste arhetüüpidena. Vaadeldava lavastuse näitlejatööd on seevastu aga ootamatult kerged ja õhulised, tehes võimalikuks inimlikult usutavate tegelaskujude tekkimise. Nii Aivar Tommingase kehastatud vana Andres kui Veiko Porkaneni noor Andres mõjuvad soojade ja lähedastena, suurest loost hoolimata väikeste traagiliste isikutena. Ja selliste tegelastega on vaatajal kindlasti oluliselt kergem samastuda.
Samavõrra kergete ja elulistena astuvad vaataja ette äärmiselt habras Krõõt (Kärt Tammjärv), tavapärastest tõlgendustest sügavamana mõjuv Pearu (Karol Kuntsel) ning ootamatult terav Sauna-Madis (Riho Kütsar).

Kuigi kõigi näitlejate rollisooritused olid tublid ja nauditaval tasemel, siis kõrvaltegelastest tahaks eriti esile tõsta Jaanika Arumi kujutatud Saunatädi. Kui tavaliselt kipuvad noorte naiste mängitud vanad naised kaotama oma naiselikkust, siis Jaanika Arumi esituses on üks vana naine saanud kohati küll karikatuurse, ent siiski nauditava ja usutava sisu. Samuti väärib ära märkimist tema Lambasihvri roll. Noore näitlejana on ta ära tabanud midagi ürgnaiselikku ja seda just vahekorras mehega, kes oma naise armastust nagu õieti märgata ei oska.

Truppi tervikuna vaadeldes tuleb nentida lavastaja nähtavalt tugevat ja tulemuslikku tööd näitlejatega. Teistega võrreldes jääb ehk vaid Jussi (Priit Strandbergi) kuju natuke õõnsaks ja väheveenvaks.

Huvitavaks osutub Kristina Lõugu kunstnikutöö. Lavaruumi kohale tõstetud napp “viljapõld” annab piisava konteksti maaharimisele, mida Tammsaare “töö” all rohkemal või vähemal määral silmas peab. Liiga lihtsaks ja läbipaistvaks võtteks näib jäävat aga Mari rolli rõhutamine Vargamäele uue elu toomises. Heledad põrandad vaipadest ja seinad tapeedikatketest puhastamine osutub liialt markeeritud lähenemiseks. Jah, selle tähendus saab kõigile viimseni selgeks, ent ometi mõjub see veidi liiga lihtsakoelisena.

Samuti tekitab kahetisi mõtteid töötegemise kujutamine laval. Ei saagi aru, kas laudplaatide pidev ümberpööramine “soo” või “maa” kohal tähendab maatöö üksluisust või kindlate tööde igikestvat korduvust aastaaegade kaupa. Mitte et see võte oleks tingimata häirima jäänud, ent selle tähendus võiks ehk veidi selgepiirilisem olla.

Seevastu tõuseb positiivselt esile kõrtsistseen. Seamaske kandvad kõrtsilised mõjuksid ehk banaalselt, kui nende tegevuses poleks n-ö mängu mängus. Ühelt poolt need seamaskid iseloomustavad neid, teisalt on aga teadliku, ent rämedavõitu mängu eesmärgipärased vahendid.

Eraldi väärib tähelepanu Priit Strandbergi loodud muusikaline kujundus. Kuigi põhiosas on tema helilooming äärmiselt napp ja hõllanduslik, meenutades kohati 1975. aasta Tallinnfilmi “Indreku” muusikat, osutub see rahvaviisiga põimudes ootamatult mõjusaks ja lavastuse emotsionaalset fooni jõuliselt rikastavaks. Meeldiv üllatus Strandbergi poolt.

Lavastuse plusse ja miinuseid kokku lugedes peab nentima viimaste küllalt väikest osakaalu. Urmas Lennuk ja Tanel Jonas on saanud hakkama tugeva lavastusega, mis kõnetab igaüht, kes inimesest ja tema suhtest oma aega ning minevikku huvitub.