fbpx

Velma Wallise romaan „Kaks vana naist“ („Two old women“ 1993) on lugu kahest eidest, kes jäetakse talve hakul hõimu poolt maha. Naised aga otsustavad pimeda ja jäise aja kõige kiuste üle elada. Merca tõlgendusest on tunda, et temal kui dramatiseerijal ning lavastajal on põhitekstiga tugev side. Ilmselt oskas ta, elades aeg-ajalt keset metsa või raba ning toitudes looduse andidest, samastuda Wallisega, kes veetis mitu aastat oma elust (samuti kõnealust romaani kirjutades) Alaskal jahionnis[i]. Ehk seetõttu, et Merca on tekstiga nõnda lähedane ja ta ise tajub seda vahetult, ongi interpretatsioon veidi ruttav, kohati pealiskaudne.

Lavastuses esineb mitmel tasandil äkilisi üleminekuid. Võib-olla on see taotluslik ja alaskalaste omane, kuid peategelaste järsud meeleolumuutused tundusid ebaloomulikena. Nõnda kergelt sai kurnatud eidest reibas lustiv naine. Positiivsuse külvamiseks jutustati küll humoorikaid lugusid ning meenutati nooruspõlve, kuid näitlejatel olnuks otsekui tuli takus – emotsionaalsed üleminekud juhtusid kannapöörde pealt. Kiirustamist oli tunda terve etenduse kestel. Tegevus toimus peaaegu pooleteise aasta jooksul, ent kõik oli surutud 80 minuti sisse. Siinkohal oleks võinud anda rohkem aega ühe olukorra moodustumiseks, settimiseks ja vaatajani jõudmiseks. Seda illustreerib hästi orava püüdmise stseen, kus ühel hetkel looma märgatakse ning juba järgmisel on ta käes. Puudub igasugune tundmus vaevast või pingutusest (peale mõne oige). Kui jääda endise aja käsitlemise juurde, siis võiks märgistada erinevad üleminekud selgemalt (näiteks märgiksin ära koha, kus poole talve pealt algab järsku kevad).

„Kaks vana naist“ on küll legendina väga õpetlik ning karm, ent lavastuses ei joonistunud loo olemus eriti välja. Sa`(Anne Veesaar) ning Ch´idzigyaaki (Terje Pennie) näisid olukorra tõsiduse foonil liiga lõbusatena. Selge see, et taoline käitumine pidi väljendama memmede optimismi, kuid nad olid ju siiski vanad. Eriti, osutades faktile, et oli kujutatud ka naiste noori varivaime (vastavalt Ragne Pekarev, Maria Soomets) minevikust, oleksid Veesaar ja Pennie võinud näida oma liigutustes, kõnemaneeris ja näoilmetes eakamad.

Kui kõnemaneer juba mainimisele tuli, siis see oli üldjoontes kohane ning esiletõstmist väärt – oli põnev kuulata, kuidas nii nooremad kui vanemad tegelased häält justkui šamaanilikult madaldasid, naised täishäälikuid venitasid ning mehed konsonante eriti tugevalt hääldasid.

Veel ühe küsitava aspektina toon välja õhustiku. Suur konstrueeritud püstkoda, mis jätab mulje, et lausa terve Sadamateater võinuks selle osa olla, tekitab tunde, et publik viibiks samuti kojas.[ii] Samas, pool ajast ei sidestu see olustikuga. Stseenides, mil tegevus leiab aset lõikava tuulega lumeväljadel või hoopis kevadisel jõekaldal, on konstruktsioon üleliigne ning eksitav. Kuidas kõnnivad naised lõputul lumeväljal keset tormi, olles sellessamas ruumis, kus ennist nositi sooja lõkke ääres oravat? Plusspooleks on aga kavalalt lina lainetades lumehange-efekti tekitamine, hütitaguse läbivalgustatuna kasutamine ning virmaliste kujutamine koja laes. Valgusemängu olekski võinud rohkem olla – kujutada tuiskavat lund, päiksekiiri või tähistaevast.

Asetades lavastuse keset tänast maailma, saab tõmmata mitmeid siduvaid niite. Alaskalaste hoiak teiste inimeste suhtes – kas võõraste või isegi oma lähedaste – illustreerib humoorikalt eestlasi. Meie kui stereotüüpselt aeglane ning vaikne rahvas eelistame tihtilugu rahulikku vaagimist – nagu ütleb ka vanasõna „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ – ning isegi tõukame pealetükkiva ligimese ära (eriti pentsikult kukub meil välja näiteks vahemeremaades peensusteni välja kujunenud ostja-müüa kultuur). Kui vanad naised otsustasid liikuda uude paika, kus on rohkelt süüa, pelgasid nad mõtet sellest, et sihtkohas võivad juba teised inimesed ees olla, või tulla sinna hiljem. Nad eelistasid eraldatust, sest vastasel juhul võinuks keegi neid tüssata, ära kasutada – midagi omakasupüüdlikku korda saata. Palju lihtsam on olla ju isekeskis oma mõtete, plaanide ja tegemistega, ilma et keegi arvustaks. Naised lõid justkui enda väikese maailma, kus nad polnud kellestki sõltuvad peale enda ning looduse – nõnda tundub nii meile kui neile, põhjalalastele, loomupärane.

Teise punase liinina jookseb lavastuse vältel niit nimega „vanadus – kas manduda või muganduda“. Pidevalt tõdeti, et noorena õpitud oskused on küll veel kehamälus olemas, kuid, allutatuna võimalusest olla vana ning passiivne, olid anded tolmu alla mattunud. Siin peitub sõnum nii vanadele kui ka noortele. Esiteks, see ärgitab juba keskeast möödunuid end mitte maha kandma, vaid veel arenema ja tegutsema. Lavastus võiks olla impulsiks, hakkamaks tegelema uue hobiga või minemaks kasvõi taas ülikooli. Noored aga peaksid nägema oma vanemaid, vanavanemaid kui elutarku ning aktiivseid inimesi, kes pole  kaugeltki mandunud. Eriti, kui tänu meditsiinile ja heade elutingimuste tõttu (vähemalt meil, läänemaailmas) pikenenud elueale, pole mõeldavgi lasta vanematel elada kolmandikku elust lihtsalt teise põlve hoolest.

Merca „Kaks vana naist“ oli nagu magustoit – see ei läinud kõhu- (või teatriisu-) –täiteks, vaid südamesse. Just johtuvalt oma intensiivsest emotsionaalsest kõikumisest ning peamõtte – „Kui minna surma, siis mitte istudes, vaid tegutsedes“ –  korrutamisest jäi siin miskit vajaka. Olnuks tegevustik pingelisem ja vaatajal rohkem aega selle pinge tunnetamiseks, jätnuks Wallise põnev legend-romaan sügavama efekti.

 

Kasutatud kirjandus:

[i] Aapo Ilves „Velma Wallis ja Merca“ tartu.postimees.ee/2763574/vanad-naised-jaavad-ellu

[ii] Mihkel Truman „“Kaks vana naist”: lihtne, aga sügav“ kultuur.err.ee/v/teater/63b82828-fce1-4f4a-9606-eac7a5dacbd0

 

Kristel Zimmer, Hugo Treffneri gümnaasium