fbpx

Meie koolis on III kooliastme õpilastel kohustus käia vähemalt ühel täiskasvanute etendusel Vanemuises. Tavaliselt on valikus kolm etendust ja suuremad huvilised käivad neid kõiki vaatamas. Selleaastases valikus oli esimeseks etenduseks “Naeru Akadeemia” 20. novembril.

Kuigi “Naeru Akadeemia” esietendus toimus selle aasta aprillis  ja mängitud on seda arvatavasti juba omajagu, oli saal rahvast täis. Etendus oli üldiselt naljakas ja tõsine samal ajal. Eriti huvitav oli see, kuidas need kaks omadust omavahel seostati. Ei mindud labaseks ega hakatud tort-näkku nalja tegema, ei püütud publikult pisaraid välja pigistada, ei lastud oma mõtetesse sukelduda, sest laval toimuvat dialoogi tuli jälgida.

Etendus oli tasemel, üsna alguses hakkas tekkima sportlik huvi: mis saab edasi? Kuidas see kõik võiks lõppeda? Iga päev, mis vaataja ette toodi, algas paljutõotavalt. Publik elas näitekirjanikule (Riho Kütsar) kaasa ja just siis, kui tundus, et tsensori (Hannes Kaljujärv) jäik olek saab kohe-kohe esimese mõra, lõppes päev ja kõik algas otsast peale. Justkui Ameerika mägedel, kord tõused, siis vajud jälle sügavusse, et sealt jälle tõusma hakata. Etendusest enamasti nalja otsima tulnutel tuli mitmed korrad tõdeda, et just siis, kui asi kiskus naljakaks, lõppes Sakisaka ja Tsubaki sõnasõda ning koristusbrigaad tuulutas toa.

Iir Hermeliini lavakujundus ei olnud  keeruline, aga igal asjal oli mõte. Eriti meeldis mulle suur kalender, mida keriti iga päeva lõpus edasi. See andis suurepärase ettekujutuse ajast, mis kahe mehe vahelisele vägikaikaveole kulus. Isegi see, et Hannes Kaljujärvel jäi enne viimast päeva kalendrileht keeramata, näitas, et ka näitlejatel juhtub…  Ja pealegi oli kontrolli mõttes eesriide ülaääres selges eesti keeles kirjutatud, mitmes päev parajasti käsil on.

Mõlemad peaosalised olid minu arvates suurepärased, aga eriti tahaksin kiita Riho Kütsarit. Tema juures meeldis mulle tema samastumine oma tegelaskujuga;  see, kuidas ta ka tõsistes olukordades üritas asja komöödiaks pöörata ja vastupidi. Kaljujärve tuima ja tundetut, kohati lausa kohtlast nägu vaadates oli tal kindlasti nii mõnelgi hetkel raske tõsiseks jääda.

Publik koosnes valdavalt täiskasvanutest ning ma julgen väita, et me olime kõige nooremad vaatajad saalis. Pealtvaatajad näisid olevat etendusega rahul: naeru ning naeruturtsatusi oli võrdlemisi palju kuulda ja keegi enne lõppu minema ei jalutanud.

Soovitaksin etendust “Naeru Akadeemia” inimestele, kes otsivad komöödiasugemetega draamat, kellel on peen huumorisoon või tunnevad huvi psühholoogia vastu. Soovitan võimaluse korral istuda 1. või 2. reas, kuna aeg-ajalt toimub tegevus täiesti lava ääre peal ja võib kindel olla, et üksikasjad ei jää kahe silma vahele. Juba näitlejate näoilmed on kallimat piletit väärt.

Hinnanguks annan etendusele 8,5/10st, kuna pealkiri oli eksitav.  Ootasin tänu pealkirjale laval rullumas ehtsat komöödiat ning ootused olid sellele rajatud. “Naeru Akadeemia” jälgimise käigus tuli eelarvamust muuta, aga sellegipoolest olen etendusega rahul. Suurepärane näitlejatöö, särtsakad naerukohad, ilutulestik- igale maitsele midagi. Ja kui siia lisada bussisõit Tartusse ja tagasi, muljete vahetamine kaaslastega, siis tuleb tunnistada, et teater saab alguse juba teatrimaja välisuksest sisenedes ja kui kõrvalreas istub “Rakett 69” kohtunik ning vaheajal näed tuntud naispoliitikut, on seegi osa teatrielamusest.

 

Hardi Häelme, 9. klass