fbpx

Emotsionaalne, emotsionaalsem


CROSSROADS
Lavastaja-koreograaf, valgusrežii
Russell Adamson (Suurbritannia)
KunstnikMare Tommingas
Repetiitor Jelena Karpova
Valguskujundaja Imbi Mälk
OsadesAlex Drew/Alain Divoux, Maria Engel/Tarasina Masi, Brandon Alexander/Alexander
Drew/Silas Stubbs, Gus Upchurch jt.
STEP INTO THE LIGHT
Stepptantsulavastus
Lavastaja-koreograaf, lava- ja kostüümikujundus Matthew Jordan
ValguskujundusImbi Mälk, Matthew Jordan
Live-muusika autorid ja muusikudBenjamin Kyprianos (kitarr), Lawrence Massie (löökpillid)
TantsijadGeorgia Toni Giboin, Raminta Rudžionyte, Lawrence Massie, Laura Quin, Benjamin
Kyprianos, Gus Upchurch, Gerardo Avelar, Matthew Jordan
Esietendus18. märtsil 2017 Vanemuise väikeses majas.
Teede ristumisel võib juhtuda nii mõndagi. Võib leida armastust, kaotada armastust, sattuda
sekeldustesse. „Crossroads” laseb meil klassikalisi elu keerdkäike mõista liikumise ja muusika
abil, ning emotsioonidega tagasi ei hoita. Vastandiks sellele armastusloole on
stepptantsulavastus „Step into the light
, milles peaaegu lapsik entusiasm ja rõõmsameelsus on
tugevaks kontrastiks eelnevalt nähtule, kuid need emotsioonid lasevad teatrist lahkuda rõõmsa
näoga.
New York, New York,’’ laulis 1979. aastal Frank Sinatra. New York,’’ lauldakse ka lavastuse
„Crossroads
alguses, kuigi veidi teises muusikalises võtmes. Vastandid ja nende segunemine
ongi suur osa sellest lavastustest – segatakse räppi ja džässi, balletti ja kaasaegset tantsu,
vastanduvad tegelased ning vastanduvad tunded. Ja just nimelt tunded on selles lavastuses
kandva tähtsusega. Kuigi kontrastsed, on emotsioonidel lavastuses kõige tähtsam roll tegelaste
iseloomude näitamisel ja loo edasi arendamisel. Kuidas veel paremini tundeid väljendada, kui
mitte tantsides! Tihti jääb ju ka elus sõnadest väheks ja ega siis ilmaasjata rõõmust lakke ei
hüpata ja vaimustusest käsi ei plaksutata. Liikumise kaudu suudame emotsioone edasi anda
ükskõik kellele, kartmata valet tõlgendust või sõnade otsa komistamist. Liikumine oleks justkui
mõni universaalne keel.
Samuti on selliste tugevate emotsioonide jälgimine ääretult kaunis – pingelised duetid ja
kaasahaaravad soolotantsud teenivad välja publiku (küll alguses veidi kõhkleva) aplausi.
Minimaalne lavakujundus ja samuti minimalistlikud kostüümid lasevadki keskenduda inimestele,
nende meisterlikule liikumisele ja tunnetele. Emotsioonide tähtsust ja erinevust aitab toonitada
valgus – prožektorid värvivad lava kollaseks rõõmust ajendatud tantsude ajal ning lillakad ja
sinakad toonid valitsevad siis, kui mõni tegelane tunneb kadedust.
Ainuke detail, mis vaatemängu segab, on stseenide konarlik vahetumine. Muusika lõpeb järsult
ning lava stseenide vahetusel ei valgustata, justkui püütakse publikult aplausi lausa välja

pressida, lõpus on keerulinearu saada, kas aplaus jääb nüüd viimaseks või kestab vaatemäng
veel edasi. Sellised katkestused jätavad mulje poolikust lavastusest, ning see väike viga mõjub
üldmuljele lavastusest natuke laastavalt – justkui midagi oleks puudu. Samas on stseenid
individuaalselt igati terviklikud ja paljuütlevad. Isegi väga minimalistlikud ja identsed alguse- ja
lõpustseenid, kus üks peategelastest seisab üksi valgusvihus keset lava, taustaks muusika, on
(mitme)tähenduslikud ja aitavad etteaste natukenegi kompaktsemaks muuta, luues alguses
meeleolu ja tõmmates lõpus otsad kokku.
Kuid kohe muudab õhkkonda drastiliselt „Crossroadsiga
paari pandud stepptantsulavastus
„Step into the light
. Rõõmsameelse ja mänglevana haaratakse publik kaasa päris alguses.
Tantsijad on oma entusiasmi ja naerul nägudega tõeline vastand eelnevalt nähtule ja mida
kauem ma vaatan, seda enam hakkan mõtlema, kuidas küll nende näolihased pidevast
naeratamisest ära ei väsi. Kui „Crossroadsi
puhul teenis publiku heakskiidu hingestatud
koreograafia, siis nüüd tasustatakse esinejaid naeru ja lausa rõõmukilgetega huumori tõttu.
Esinejad paistavad oma etteastest niivõrd vaimustuses olevat, et väikesed vead (näiteks sassi
läinud sammud) ei mõjuta sugugi üldmuljet. „Crossroadsis
tõusid esile tõsisemad emotsioonid,
nagu armastus, kadedus ja viha. „Step into the light
on kahtlemata samuti väga emotsionaalne
vaatemäng, kuid rõhutatakse hoopis rõõmu.
Selline suurtest kontrastidest kantud õhtu oli kindlasti omamoodi huvitav teatrielamus. Justnimelt
omamoodi, sest stepptantsu näeb tänapäeval lavalaudadel ülimalt harva. Inimese loomulik tahe
oma emotsioone kõigile vaatamiseks välja panna on andnud põhjust luua üks imetore
tantsulavastuste paar, mis kindlasti vaatajat elamusega rikastab.

Rona Britt Luug