fbpx

Teatriarvustus „Kalevipoeg“

Seekord siis „Kalevipoeg“. Seekord teater versus raamat. Peab mainima, et  minuealiste jaoks on  raamatut lugemata seda teatrietendust üpris raske mõista. Teksti ja mõtteainet, mida jälgida, oli palju ning seda tuli Fr. R Kreutzwaldi värssides aina juurde. Minu jaoks polnud piisavalt aega, et seedida ja  seda värsitulva enda jaoks õigesse järjekorda panna.

Käisin seda lavastust vaatamas eelkõige alternatiivina eepose lugemisele. Kas on võimalik saada kätte need tarkuseterad, mis eestlasi uhkeks teevad, tavapärase raamatu lugemiseta. Laused, mis jäävad rahvaga alatiseks ja see uhke tunne rääkida lugusid suurest ja tugevast Kalevipojast, kes Eestit kaitses, valitses ja seda vormis.. Arvan, et „Kalevipoeg“ on ka üks viis seletusteks, miks miski kuskil meil siin Eestis on ja kuidas Kalevipoeg seda vormis. Eestlased tunnevad selle üle uhkust, eestlased on alati olnud rahvas, kelle kokkuhoidvust raskused ja vabaduse kaotus vaid tugevdanud on.

Etendus tekitas minus kahetisi tundeid: üks neist on loomulikult see, kui igav see on ja miks ma seda vaatama pean, kuid ma imestasin, et see tunne kahanes järjest, jäädes lõpuks väikeseks nn „oli enne selline tunne“. See, mida ma lõpuks tundsin seda etendust vaadates, oli pigem uhkus, et ma olen eestlane. Tekkiski heameel, kui leidsin äratuntavaid kohti, millest olin juba kuulnud. Tekkis uhkus, kui nägin kuidas suur ja tugev Kalevipoeg kõigile säru tegi ja ise kõige tugevam oli. Samas ei saanud ma kõigest kohe aru sellepärast, et polnud veel „Kalevipoega“ läbi lugenud, see ootab mind pärast etenduse vaatamist ees. Selles osas pean kõiki noori etendusehuvilisi hoiatama, kui te pole eepost läbi lugenud, ei pruugi te paljustki aru saada, seega võib see tunduda igav. Kuulake kindlasti hoolega ning püüdke aru saada, see pole lihtne. Kui hiljem analüüsisin ja tegin järelduse: ehk pole ma ise piisavalt intelligentne ning peaksin hoopis ennast eelkõige harima. Võibolla oli liiga vara seda vaadata, mõne aasta pärast mõistaksin seda kordi paremini.

Lavastuses meeldis mulle kõige enam selle kulgemine ja stiil,  see oli lahendatud nii, et keegi justkui kõige kõrgema vormis seda juttu vaatajatele  jutustab, aga silme ees rullub lahti ka visuaalne versioon. Jutustaja tekst tekitas minus rohkem üllast tunnet, sest ta edastas seda väga elavalt, veenvalt. Ei meeldinud see, et tekst, mida osatäitjad rääkisid, oli raskesti tabatav. Kui see tekst oleks jälgitav ka silmadega, saaksin omas tempos lugeda ning toetust mõistmiseks, ainult kõrvadega kuulmise vormis jäi mulle tekst tihti segaseks ning see häiris, sest tõesti andsin endast kõik, et kuulda. Aga võib-olla peabki see niimoodi olema, sest see peaks ju edastama seda sama, mis eepos, ning jäljendama seda originaalteksti, rõhutamaks, kust me tuleme.

Tahaksin eraldi välja tuua jutustaja, neid tekste luges Anu Lamp. Mulle jäi tõesti silma tema osa taga olev suur ja vaevarikas töö. Teksti, mida rääkida, oli meeletult palju ning erilisemaks tegi ülesastumise see, kui palju teksti pidi näitleja esitama vanemas eesti keeles. Need väljendid ja sõnad erinevad oluliselt meie tänasest kõnekeelest. Kummardus Anu Lambi ees!

Silma jäi publiku erinevus. Vanemad inimesed suudavad etendust jälgida palju paremini, kui seda tegi noorem põlvkond. Märkasin, et mõned noored olid etenduse ajal isegi telefonis. Mõnes mõttes oli seda kurb ja häiriv vaadata, miks siis üldse tuldi. Samas saan aru, et sellest lavastusest ongi raske aru saada eepost lugemata ning ennast keskendunumaks sundimata. Vanema põlvkonna vaatajaskond aga jälgis huviga ning vaheaegadel oli kuulda suminat, arutati, mis on teistmoodi ja kuidas tundub. Neid jutukatkeid oli põnev pealt kuulata.

Minu arvates ei pääse me eepose lugemisest mitte kuidagi. Vanemuise teater oma lavastusega on siin suureks abiks, saame eepost vaadata ja kuulata samaaegselt, lihtsalt tuleb võtta see aeg. Olen pigem seda meelt, et kõik õpilased peaksid eepose läbi lugema, sest see on siiski eestlaste au ja uhkus. Etendus meeldis, osatäitjate esinemine oli väga veenev, nõudes vaatajaltki tugevat mõttetööd. Soovitan seda vaatama minna eepose raamatuna läbi lugenud inimestele, mina püüan vigadest õppida (olen juba osa eeposest läbi lugenud).

MARKUS TAMMOJA