fbpx

Käisin 11. oktoobril 2016. aastal Tartus Teater Vanemuise väikeses majas vaatamas lavastust „Perekond Linden“. Tegu on Eestis varem mittemängitud peredraamaga, mis põhineb Briti kirjandusklassiku John Boynton Priestley teosel.

Laval polnud enne etenduse algust peale kahe tooli midagi. See ei andnud väga palju materjali fantaseerimaks, missugune etendus võiks olla ja kuidas alata. Pärast tulede kustutamist käis suur pauk, mis tõotas palju. Kardinad avanesid ja põhilised esemed, mis otsekohe lavakujundusest silma jäid, olid raamatud, raamatud, raamatud. Minu jaoks lõi see hea atmosfääri ja tekkis mulje, et perekond, kellest juttu tuleb, on tark. Raamatud nägid välja räsitud ja vanad, tänu millele sai mõelda, kuidas neist võiks õhkuda ammuste aegade lõhna. See meeldis mulle!

Lavastus räägib inglise perekonnast pärast II maailmasõda. Professorist pereisal on 65. juubel ja kogu perekond (ema, isa ja 4 last) tuleb kokku. Vaataja ees rulluvad lahti situatsioonid sellest, kuidas lapsed vanematesse suhtuvad ja ka omavahel suhtlevad. Professori kolleegid ja lähedased arvavad, et ta võiks pensionile jääda, kuid ta ise soovib kogu hingest tööd jätkata.

Pealtnäha tundub lugu lihtne, kuid sellesse süüvides tulevad esile mitmed sügavad tähendused. Kõik professori ümber tahtsid, et ta töölt lahkuks, sest teda peeti liiga vanaks, kuid ise ta seda ei soovinud. Tekib küsimus, kas kõrvaltvaatajana saab öelda, et inimene on vana, kui ta ise ei arva üldsegi nii. Kas on õige kehtestada vanusele piire ja kas on õige teistel öelda, millal inimene peaks jääma pensionile, peaks maha jätma oma ameti? See on teema, millele etenduse jooksul vastust ei antud, aga mis paratamatult esile kerkis.

Pereliikmete suhted olid seevastu vägagi hästi välja toodud. Kõik lapsed suhtlesid vanematega erineval toonil, igalühel oli oma seisukoht tööst, elust, armastusest, maailmast – kõigest. Erinevate arvamuste tõttu tekkisid sageli lahkhelid ja sõnelemised. Tundus, et kõige lähedasemad suhted olid laste, eriti kõige noorema tütre ja isa vahel. Nende armastus oli sisemiselt tugev, aga nad ei näidanud seda sõnadega intensiivselt välja. Omavahel rääkides olid nad sõbralikud ja hoolivad, aga mitte liiast. Kui aga kogu pere otsustas lahkuda, jäi vaid noorim laps isaga kõledasse linna. Tütar ütles, et talle meeldib seal; lisaks ma arvan, et põhjuseks oli armastus isa vastu, keda ta ei tahtnud üksi jätta.

Siit kerkib üles järgmine teema – armastus. Ka vanemate omavahelised suhted olid keerulised: nad küll armastasid teineteist, kuid lõpus läks naine siiski oma mehe juurest ära, et elada üksi paremat elu teises, luksuslikumas ja mugavamas linnas, kuhu tema abikaasa ei tahtnud minna. Vaatamata sellele, et naine kutsus meest endaga kaasa, lahkus ta siiski üksi, sest teine oli liiga kangekaelne tegema järeleandmisi oma töö suhtes ning otsustas pigem üksi koju jääda. Kumb jääb peale, kas armastus või enese heaolu? Antud hetkel sai mõlema puhul võitu egoism ja soov teisega koos olla jäeti tagaplaanile.

Sisutihe tükk oli hästi lavale toodud, aga sellegipoolest jäi midagi puudu. Ei saa öelda, et mulle etendus ei meeldinud, aga samas see polnud ka päris see, mida ma ootasin. Kohati jäi tegevustik ühele kohale tammuma ja jutt muutus igavaks. See võib tunduda nii vaid nooremale publikule, kuna ei osata temaatikaga suhestuda. Teisalt aga jäi tegevustik täielikult seisma stseenide algus- ja lõpp-punktides, mõjudes hoopiski intrigeerivalt. Kui stseen algas või lõppes, jäid näitlejad paigale ning moodustasid justkui foto, püsides mõned sekundid kindlalt paigal. Need hetked panid mõtlema aja kulgemisele.

Lisaks meeldis mulle jälgida näitlejatööd. Kõik olid rollis sees ja andsid oma tegelaskujule vastavad jooned, iseloomu. Eriti jäi silma pereisa mängiv Hannes Kaljujärv, kes minu arvates tegi suurepärast tööd tegelaskuju loomisel. Tema karakter oli realistlik, emotsionaalselt tõetruu. Ka teised näitlejad mõjusid eluliselt, kuid nad ei paistnud niivõrd silma kui Kaljujärv.

Etendusest jäi veidi muserdatud tunne sisse ja oleks justkui tahtnud nutta, aga samas pisaraid ei tulnud. Koju tagasi sõites olid mõtted ainult teatris nähtul, aga sisimas polnud positiivset tunnet, mida oleks tahtnud saada. Soovitan „Perekond Lindenit“ vaatama minna neil, kellele meeldib analüüsida peresiseseid suhteid, ja neil, kes võiksid tegelaskujudega samastuda.

Merili Viks, 12. klass