fbpx

Käisin Vanemuise teatri „Othellot“ vaatamas detsembrikuu õhtul. Teadsin vaid nii palju, et
tegu on sünge ning traagilise looga – ikkagi Shakespeare. Näidendi on lavastanud Andres
Noormets ning see esietendus eelmise aasta mais.
Andres Noormets on näidendist kaotanud peaaegu kõik värsid ja näitlejad esitavad kogu teksti
kõnekeeles. Tõsi küll, paaris kohas tajusin tegelaste kõnes värsivormi, kuid minule kui
vaatajale ei olnud need repliigid erilise tähendusega, kui välja jätta see, et need andsid loole
pisut minevikulist hõngu. Minu arvates annab
proosavormi ümber pandud näidend publikule
võimaluse tunda ja mõista rohkem, kui see olnuks võimalik värssteksti puhul.
„Othello“ jutustab sellest, kuidas kõrgest soost ja tähtsa mehe tütar armub mustanahalisse
mehesse ning nad abielluvad. Andres Noormetsa lavastus keskendub inimestevahelistele
suhetele ning pigem sellele, mida võivad teha kadedus ja armukadedus inimesele ja
inimesega, mitte sellele, millist nahavärvi keegi on. Pole tähtis, kas inimene on must või
valge, tark või rumal – kadedus ja armastus panevad tegema pööraseid ja mõtlematuid asju.
Kuigi näidendi pealkiri on „Othello“, jäi minu nägemuses tragöödia peategelaseks Sten
Karpovi mängitud Jago – lihtne mees, aga samas kohutavalt salakaval ning kuradist või
jumalast antud andega punuda intriige. Just tema on see, kes lükkab käima kogu
sündmustiku ning on enda solvamise tõttu valmis kätte maksma kõige kohutavamal viisil:
tapma inimesi. Kõike seda vaid kadedusest mehe vastu, kes oli saanud tema ihaldatud koha
sõjaväes. Ilma Jagota ehk ilma Sten Karpovita poleks lavastus kindlasti see, mis ta on.
Etenduse lõppedes turgatas pähe mõte, kas vaataksin lugu veel kord, kui lavastuses ei oleks
Sten Karpovit. Ega vist.
Suurt rolli mängib lavastuses näitlejate füüsiline kokkupuude, mis oletatavasti viib näitlejad
välja nende mugavustsoonist. Näitlejate füüsiline eneseväljendus lavastuses on kindlasti
miski, mis eristab seda teistest lavastustest: pidevad suudlused ja kehaline intiimsus on
keeratud viimase vindini, nii et veel veidi ja … Ei suudagi õieti otsustada, kas mulle niisugune
väljendusviis meeldis või mitte. Kui see pidi tekitama minus kui vaatajas piinlikkust, siis oli
eesmärk sada protsenti saavutatud. Lavalt ei kao hetkekski tegelastevaheline vaimne ja
füüsiline pinge, otse vastupidi, seda timmitakse iga hetkega aina rohkem ja rohkem pingule,
kuni lõpuks on saalis ebamugav istuda ja kõike tegelaste vahel toimuvat pealt vaadata. Tekib
tunne, et see kõik on väga isiklik ning tegelased võiksid lahendada omavahelised probleemid
suletud uste taga, mitte laval publiku ees.

Jättes kõrvale füüsilise väljendusviisi lavastuses, mis tekitas veidi küsitavaid tundeid,
meeldisid mulle väga lavastuse heliefektid: näiteks Othello ja Desdemona suudluste ajal
vaikselt kuuldavad sosinad, ohked ning puhuva tuule hääl andsid stseenile juurde pinget,
peegeldades armunud paari eufoorilisi tundeid. Võitlusstseenide ajal kõlanud relvade tärin ja
närviline taustamuusika tekitas märulifilmi tunde.
Kuigi tragöödia juhtfiguur on Jago, leidsin end kogu etenduse jooksul kaasa elamast
Othellole. Teises vaatuses, kui Othello on armukadedusest juba hullumas ja kahtleb
Desdemona truuduses, tundsin tugevat pettumust, et nii tark ja intelligentne mees võib
uskuda Jago-taolise mehe juttu. Samuti tegi tigedaks Desdemona ümmardaja, Jago naise
käitumine: kindel on see, et ta hoolis oma perenaisest, kuid siiski näppas temalt salvrätiku,
teades, et see on perenaisele väga tähtis, ning jälgis vaikides rätiku kadumisest põhjustatud
Othello ja Desdemona vahelist suurt tüli. Mitte et mind oleks väga haaranud näitlejate mäng,
vaid paralleelid laval nähtu ja tegelikkuse vahel said äkki selge ja ähvardava kuju.
Lõpustseen, kus kõik olulised tegelased on kuhjatud valgele suurele voodile, näitas kõigile
tegelastele lõpu toonud hulluse ajatust. Samas mõjuvad valge värv ja kaua kõlav
kurvameelne muusika kuidagi rahustavalt ja aitavad vaatajal tunnetest tulvil tragöödiast
välja tulla.
„Othello“ on minu nähtud etenduste seas eripäraseim, see tekitas peaaegu füüsilise osaluse
tunde ja on rahutuks tegev hoiatus, et suured tunded võivad inimese enda alla matta ja viia
ta mõistuse

Carmen Ladva, 10.klass