fbpx

Õhtu täis naeru ja head muusikat


1. detsembri õhtul külastasin ma Vanemuise teatrit, kuhu läksin vaatama muusikali
„Mamma Mia“. Piletid olid mul juba pool aastat varem valmis ostetud, sest olen ka varem
Vanemuises käinud muusikale vaatamas ja väga rahule jäänud. Muusikal „Mamma Mia“ on
väga tuntud ja ma usun, et paljud inimesed teavad neid mõnusaid ABBA kirjutatud laule.
Olen „Mamma Mia“ filmi mitmeid kordi näinud ja enamik laule on juba ingliskeelsete
sõnadega pähe kulunud.
Etenduse lavastajaks oli näitleja ja teatrilavastaja Ain Mäeots ja laulutekstide tõlked
olid Leelo Tungla sulest. Olen harjunud neid laule inglise keeles kuulma ja eestikeelsed
tõlked kõlasid natuke võõralt, aga mõne laulu puhul meeldis mulle eesti keelde tõlgitud
versioon isegi rohkem.
Saal oli rahvast täis ja silma ei hakanud ühtegi tühja kohta. Etendus kestis küll 3tundi
ja oli kahes vaatuses, aga igav ei hakanud küll kordagi, sest kogu aeg oli, mida vaadata.
Peaosades olid lauljatar Birgit Sarrap (Sophie) ja näitleja Kaarel Targo (Sky). Birgit Sarrap on
„Eesti otsib superstaari“ esimese hooaja võitja ja 2010. aastal Eesti Muusikaauhindade
jagamisel võitis ta parima naisartisti tiitli. Kindlasti on Birgit üks Eesti tuntumaid naislauljaid
ja sai selle rolliga väga hästi hakkama. Kaarel Targo on teatri Must Kast näitleja. Ta lõpetas
2015. aastal TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna, teatrikunsti õppekava
ja näitleja eriala. Ka Kaarel sobis oma rolli nagu valatult. Veel olid erinevates rollides näiteks
Andres Dvinjaninov, Hannes Kaljujärv, Merle Palmiste, Kaire Vilgats ja teised tuntud
näitlejad ja lauljad.
Etenduse laulud pärinevad 70ndate Rootsi popbändilt ABBA. 1999. aastal kirjutati
nende laulude põhjal muusikal „Mamma Mia“, mis räägib sellest, kuidas Sophie oli
valmistumas oma pulmadeks. Kõik oli tema jaoks ideaalne, peale selle, et ta ei tahtnud
abielluda teadmatuses, kes ta isa on. Sophie leidis oma ema vana päeviku, kus oli kirjas kolme
mehe nimed ja otsutas nad oma pulma kutsuda ning välja selgitada, kes neist on ta isa. Sophie
küll ei saanud etenduse lõpuks teada, kes on ta isa, aga selle eest avastas ta, et see teadmine ei
muuda seda, kes ta ise on.

Mulle Birgit Sarrap Sophie rollis meeldis, sest tal on ilus ja puhas hääl, mida oli hea
kuulata. Üldiselt laulsid kõik näitlejad hästi, aga laval tegevuse käigus läks vahepeal natuke
teksti kaduma, aga selle kompenseeris laval nähtu, mida oli huvitav jälgida.
Üks minu lemmiklugusid muusikalist oli „Slipping through my fingers“, mida laulis
Sophie ema, keda mängis näitleja Ele Millistfer. See lugu oli lihtne, aga armas ja väga tõetruu.
Koreograafia ja laval liikumine oli huvitav ja kogu aeg toimus midagi. Lavastus oli
täis põnevaid tantse ja liikumist. Dekoratsioonid ja kaunistused oli kreekalikud ja sobisid
konteksitiga, sest muusikali tegevus toimus Kreekas. Filmiga võrreldes oli minu arvates
etendus isegi huvitavam. Muusikalile andis ka lisa see, et muusika ei tulnud plaadi pealt, vaid
seda mängis kohapeal olev ja väga hea orkester. Laulud olid orkestri saatega võimsad ja
mõne laulu puhul tuli mulle isegi kananahk ihule.
Etenduse kava oli tagasihoidliku välimusega, kuid väga informatsioonirohke. Sealt
võis leida teavet nii näitlejate, lavastaja, muusika ja lauluteksti autorite ning teiste
muusikaliga seotud inimeste kohta. Kavas oli palju emotsioonrohkeid pilte, mis muidu
brošüüri viisakale olemisele särtsu juurde andsid. Kogu raamatukest läbis lillemotiiv, mis
on väga kreekalik.
Jäin selle teatrikülastusega väga rahule ja minu arvates oli see natuke krõbe piletihind
etendust ka igati väärt. Kindlasti on see üks parimaid lavastusi, mida olen vaatamas käinud.
Ainus koht, mille kallal nuriseda oli vahepeal ära kaduv näitlejate diktsioon ning minu ees
istuv pikk naine, kelle tagant oli mul mõningaid raskusi lavale nägemisega. Etendus tekitas
minus erinevaid emotsioone ja naerda sai palju. Soovitan soojalt kõigil seda muusikali
vaatama minna ja olen kindel, et see sobib igas vanuses külastajatele.

Anete Villers, 11. klass