Arvustus lavastusele “Turandot” | Sinine unistus
Arvustus lavastusele “Turandot” | Sinine unistus
Kui Tallinnas teeb kõrget lendu ja publikurekordeid Draamateater, siis Tartus tundub, et Vanemuine seilab samuti laineharjal, eriti ooperis. Nii Elmo Nüganeni “Julius Caesari” kui Giorgio Madia “Turandoti” esietendused meelitasid Tartusse nii palju muusikateatri rahvast kohale, et solistidki muigasid, et paari päevaga nägid kõik kolleegid ära. Aga kisa ja villa oli võrdselt, sest “Turandotis”, mis viimati Eestis laval oli Estonias 1939. aastal (ja nagu Aivar Mäe esietendusel naljatas, ei mäleta seda isegi Arne Mikk), saab Gesamtkunstwerk’i kogu raha eest.
Osavad lavastajad teavad hästi, kuidas nappides võimalustes jätta muljet, et lava on suur ja rahvast palju, aga seekord on Vanemuises tõesti palju rahvast, lava on ära kasutatud igas dimensioonis ning orkestergi paisutatud viimse piirini. Uhke ja muinasjutuline on “Turandot” esimestest nootidest viimaseni, vääramatult stiilipuhas nii lavastuslikult kui visuaalselt ning mõjub aega painutavalt ja hüpnootiliselt.