Arvustus lavastusele “Kolm pikka naist” | Kuidas (mitte) teha eaka vaataja teatrit

Arvustus lavastusele “Kolm pikka naist” | Kuidas (mitte) teha eaka vaataja teatrit

Vanemuise lavastuses „Kolm pikka naist“ on lavastaja Priit Pedajase kätt tunda väga vähe, kui üldse. Halva üllatusena mõjusid ka odavad naljad vähemuste üle.

Edward Albee „Kolm pikka naist“ on tuntavalt autobiograafiline tekst: näidendis vaatab eakas naine vahepeal mõttes mujale triivides oma elule tagasi ja loodab sisimas, et kord minema kihutatud poeg naaseb veel tema juurde. Albee sõnab oma esseekogus ema kohta: „Ma ei pea tema vastu mingit vimma; tõsi, ta ei meeldinud mulle väga, ma ei suutnud hoomata tema eelarvamusi, vihkamisi, paranoiasid, ent ma imetlesin ta uhkust, tema eneseteadlikkust. Üheksakümnenda eluaasta poole liikudes hakkas ta nii füüsiliselt kui ka vaimselt kiirelt taanduma ning mind puudutas siis see ellujääja, see inimene, kes klammerdus üksnes osaliselt tema loodud varemete külge, keeldudes alla vandumast.“*

Konfliktirohke suhe

Katkend annab mõista, et „Kolm pikka naist“ kätkeb nii keerulist ja konfliktirohket (ja ühtlasi niivõrd tavalist) suhet ema ja lapse vahel kui ka erakordset sidet ja mõistmist, mis nende vahel on. Mind paelus Albee empaatiline lähenemine ja paradoksaalne distants naisest, kes teda kasvatas. Paraku ei vastanud Vanemuise lavastus noile kujutlustele, vaid jättis endast ähmase õõnsustunde ja nukra pettumuse.

Kerge kartusega ootasin etendusest rohket heietamist, aga üllataval kombel oli see osa põnevaim, suisa võluvgi. Valdavalt oli mul keeruline Külliki Saldre prouasse (lakoonilise nimega A) ka tema õelamatel ja raskematel hetkedel halvasti suhtuda, sest ta mõjus kui üksildane laps – ei ole lihtne olla järsku võimetu ja üksi, hetki ja inimesi vahel lihtsalt mitte mäletada. Mõistsin ehmatusega, et ilmselt heietan kunagi täpselt samamoodi keerulistest peresuhetest ja luhtunud noorpõlveunistustest. Võibolla langen, nagu Saldre tegelanegi, depressiivsesse üksildusse, märkamata enda kõrval olevat hooldajat, kelle najal seisan ja kelleta kuulaksid itk-monolooge vaid kurttummad siidkardinad. Saldre tegelase nukrameelsus ja tõrges olek segamini teatava kättesaamatu hingelise eemalviibimisega tõid meelde ka naisi minu enda suguvõsast, sealhulgas kadunud vanaema, kellega seostub enim (pärilik) melanhoolia ja sandistav oskamatus teda väikse lapsena trööstida. Tegelast A jälgides tundsin sedasama ning näis, et seda tundis ka Piret Laurimaa tegelane B, kes oli vanaprouale juba kaua seltsiks olnud, ulatades empaatiliselt kätte mõttelõnga otsa ja saates kindlal kellaajal uinakule.

Kammerlik lavastus

Lavastust ühe sõnaga iseloomustades valiksin sõna staatiline, sest „kammerlik“ (viidates lavastuse vormilisele minimalistlikkusele) hõlmaks õdusust ja intiimset intensiivsust, mida paraku „Kolmes pikas naises“ ei olnud.

Visuaal: pehme. Rollilahendus: pehme. Kus on teravus? Kus on nurgelisus? Kus on tõeline kirg ja viha fraasis „kasi minema mu majast!“? Jääb arusaamatuks, miks säärased (publikut vaadates) vanemale põlvkonnale suunatud lavastused on niivõrd vähe stimuleerivad. Kui teha kvaliteedile mööndusi nii noore kui ka eaka vaataja teatris, siis mis meil alles jääb? Kes on ideaalne teatrivaataja ja kui vana ta on? Otsekui teatril poleks mingist hetkest enam vaatajale muud pakkuda kui kuuldemängulikku „seisan laval ja ütlen repliike“ sõnateatrit. Tsiteerides klassikalist õpetust: näita, ära ütle.

Lavastuse häguses ja ühtlasi kurnavas lihtsuses oli majakaks Külliki Saldre, kelle tegelase A ümber koondus kogu lavastuse süžee. Vägisi tuli ometi meelde tänase teatrimaailma kurb reaalsus, et teatud vanusest mängivad naised vaid vanaemasid, kurje ämmasid ja nõidu. Saldre on Vanemuise tõeline aare. Usun, et ta oleks ka üksi seda lavastust teha suutnud (mõneti ta seda minu silmis tegigi). Probleem võis olla konkreetses etenduses, mida vaatamas käisin, ent kahjuks jäid Linda Porkanen ja Laurimaa minu jaoks jahmatama panevalt mittemidagiütlevaks: laval olid intonatsioon ja maneerid, mida võinuks ette kanda kes tahes kooliteatreist. Samas kumas teises vaatuses (ehk mängides sama naist eri vanuses) hetketi läbi ühist tegelaslahendust – tõelist märki sellest, et naistegelase tuum on east olenemata sama.

Leidub arvukaid näiteid, kuidas kujutada kõrges eas inimeste eluolu ja raskusi sütitavalt ja mitmekihiliselt – nii dramaturgi, lavastaja kui ka näitlejana. Meenutaksin siinkohal Florian Zelleri „Isa“, mis etendus Theatrumis Maria Petersoni käe all. Lembit Peterson lahendas nimitegelase rolli intelligentselt ning mõjus ühtaegu tuttavlikult ja uudselt – usun ja loodan, et nii see lavastus kui ka Petersoni rollilahendus võimendasid ühiskondlikku empaatiat kõrges eas inimeste vastu ning panid analüüsima peresuhteid. Tõik, et „Isa“ 2020. aasta filmiversioon (režissöör Zeller isa, peosas Anthony Hopkins) pälvis arvukalt auhindu ja tunnustust (rääkimata näidendi enda suurest menust), tõendab, et inimeses on lai ampluaa emotsioone igas vanuses – inimkogemuse draamat pole vaja vaatajale „vastu tulemiseks“ tuimestada ega komödiseerida. Nii „Isa“ kui ka „Kolm pikka naist“ kätkevad endas igavikulisi ja olulisi teemasid nagu unustamine, tagasivaatamine ja lein nii elavate kui ka lahkunute pärast. Kust ja kuidas tulid siis säärased käärid?

Jah, teatrimaskidelgi näeme nii naervat kui ka nukrat suud, ent kas tõesti on eaka vaataja võlumiseks parim relv farss? Muusikaline kujundus mõjus sobimatult, iseäranis benny-hillilik stseen, kus seniilne ja liikumiseks enamasti abi vajav proua järsku elavneb ja laseb end lapsemeelselt mööda tuba taga ajada. See napp stseen lõi kummastava kontrasti nii lavastuse üldise helipildi kui ka näitlejatööga. Tihti tundus, nagu oleks „Kolm pikka naist“ lavastaja nii-öelda vabakasvatuse vili: Priit Pedajase kätt oli tunda väga vähe, kui üldse. Valdavalt seisid näitlejad keset lava ja ütlesid kordamööda oma repliike – polnud liikumist, omavahelist keemiat ega erilist kontaktigi. Mõjus kui kolme inimese ühekorraga tehtav TED-talk. Eriti halva üllatusena mõjusid mu jaoks odavad naljad vähemuste üle. Miks ilmneb vankumatu tekstitruudus tihti just siis, kui on tarvis teha juudinalju, geinalju, solvata otsesõnu teisi rasse? Kas Porkaneni advokaadist tegelase C reaktsioonid neile hetkedele olid mõeldud „nende tundlike tänapäeva noorte“ pilkamiseks või prooviti tõepoolest publikule märku anda, et daami ütlemised peegeldavad küll oma aega, ent ka valge ülemkeskklassi proua süüdimatut ignorantsust, mille üle tasuks mõelda? Sellised repliigid ei mõju humoorikalt, vaid odava reaktsioonitekitajana, mis nüristas (taas) nii teksti, lavastust kui ka publikut.

Liiga otsesõnu

Kuivõrd palju andnuks ilmestada seda, et omakeskis arutlevad-meenutavad ühe ja sama naise eri versioonid… Tegelastevaheline side ja seos oleks olnud arusaadav ka seda otsesõnu rõhutamata: näiteks olid tegelaste kostüümid teises vaatuses kergelt, ent mõjusalt sümboolsed. Kõigil olid üll siidjad pastelltoonides kleidid, ent mida vanem oli tegelane, seda konservatiivsem oli selle tegumood – ometi õhkus pikimagi seelikuosaga kleidist tegelase teravat naiselikkust ja vanakreekalikku hillitsetud seksapiili. See pani tundma, et lavastaja võinuks naistegelasi veelgi rohkem lahti harutada ja nende (või „tema“, kuna teises vaatuses kujutavad ometi kõik ühte ja sama tegelast) eripalgelisust, raskust ja sarmi ilmestada.

„Kolmes pikas naises“ on palju potentsiaali – Albee võitis näidendi eest 1994. aastal Pulitzerigi –, ent ainuüksi sellest paraku ei piisa. Saati seetõttu, et lavastajat poleks otsekui võrrandis olemas. Kuhu ta jäi? Ei tasu eeldada, et Vanemuine näiteks Von Krahli või Kanuti Gildi Saaliga ühte sammu astuks, ning seda vast keegi ei teegi. Ometi jäi saalist lahkudes sisse kriipiv pettumus, kuna psühholoogiline realism kui žanr on ometi vägagi võimekas ja võimalusterohke – realism ei ole aga staatiline. Isegi ulmelisus tõigas, et sama naise 92-, 52- ja 26-aastane versioon peavad omavahel dialoogi, ei ärata suikuvat etendust ellu. Eesti ühiskond on iganev ning ülekaalus on naissugu. See annab põhjust järeldada, et üha enam satuvad tulevikus teatrisse eakad naised (eks ole nii praegugi ja juba pikka aega). Seda olulisem on luua lavastusi, kus see vaatajagrupp end kogu oma mitmekesisuses ära tunneb. Naine, sealhulgas eakas naine ei tohiks olla vaataja, kellele suunatud lavastused mõjuvad kui mööndustega tehtud järelmõte.

Edward Albee Society. „Three Tall Women“ (autori tõlge) http://edwardalbeesociety.org/works/three-tall-women/#_ftnref21

(Eesti Päevaleht, 24.11.2022)