Helisev muusika

Astun saali ja märkan kohe, et peaaegu kõik kohad on välja müüdud. Olen heas mõttes üllatunud, et ligi kuus aastat laval olnud etendust endiselt veel nii paljud vaatama tulevad.  Kiirustan oma sõbraga kohtadele. Etendus on peagi algamas ja kuna see on meie jaoks esimene kord ,,Helisevat muusikat“ näha, oleme mõlemad elevil. Samanimelist filmi meenutades, mõtisklen endamisi, kuidas küll nii erinevais paigus toimuvaid sündmusi laval esitatakse.

Avaneb eesriie ja leiame end kirikust. Ja juba paar tuttavat laulu hiljem on kogu publik koos Mariaga teel von Trappide villasse. Oma suureks rõõmuks tunnen laval ära oma lauluõpetaja ja näen von Trappide laste hulgas veel paari tuttavat nägu oma vanast laulustuudiost.  

Samal hetkel märkan ka esimest erinevust filmiga – lapsed ja Maria leiavad etenduses palju kergemini ühise keele. Nii hakkavadki pea kohe peale nende kohtumist kõlama ka tuttavad viisid. Sündmused aga arenevad edasi nii kiiresti, et hetkeks hakkan isegi kahtlema, kas etendus ikka on kahevaatuseline. Kui vaheaeg siiski saabub, olen seda enam põnevil, mis hakkab juhtuma muusikali teises osas.

Teise vaatuse keskpaigaks saab mulle aga selgeks, et lugu jätkub veel tükiks ajaks. Kahjuks on enamik sündmustest teises vaatuses pigem sünged – algab teine maailmasõda. 

Positiivsetena jäävad meelde kapteni ja Maria abiellumine ning von Trappide pere ühiselt esitatud emotsionaalsed laulud.

Muusikali lõpuosa on salajane ja küsimusi tekitav. Midagi jääb justkui õhku rippuma. Õnneks kestab see tunne vaid lühikest aega ning üldine positiivsus varjutab meelehärmi kiiresti. Peale teatrist lahkumist kannan endaga häid emotsioone, mida jätkub veel mitmeks päevaks pärast etendust.

Mõistan nüüd täiesti, miks „Helisev Muusika“ inimestele nii väga meeldib, et nad seda ikka ja jälle vaatama tulevad. See ajaloo, armastuse ja elava muusikaga läbi põimitud lugu on kaasahaarav ja nii liigutav, et jätab ka pärast etendust hinge veel tükiks ajaks soojalt helisema.

Muusikal on oma žanrilt ilmselt enamusele kodune ja mugav, kuid kindlasti ei tohiks vaataja end lasta heidutada ka ooperist. Nii käisin minagi paar päeva enne „Helisevat muusikat“ vaatamas ooperit „Rehepapp“. Ja avastasin endalegi suureks üllatuseks, et muusikali ja ooperi vahe pole sugugi nii suur, kui olin arvanud. Ooperis lauldakse küll tihti ka tavalist dialoogi, mida muusikalis ei tehta ja muidugi on  need etendused ka süžeelt täiesti erinevad – nii sündmuste aja, koha kui ka tegelaste poolest, kuid  laval toimuva tegevuse ja paeluva muusika poolest on ühtviisi põnev jälgida mõlemat.

Mõlemad tükid on meelelahutusliku loomuga. Muusika poolest on „Helisev muusika“ Tauno Aintsi muusikale seatud „Rehepapist“ küll oluliselt optimistlikum. Samas on vähesed muusikapalad lõpuni rõõmsad või kurvad, vaid tulvil väga erinevaid emotsioone. „Rehepapp“ oligi oma muusikas nende emotsioonide poolest „Helisevast muusikast“ märksa mitmekülgsem. „Rehepapi“ puhul on tore ja väärtuslik ka see, et lavale on toodud kodumaise kirjaniku looming.

Muidugi võib „Helisevat muusikat“ vaadata ka mugavalt koduselt teleriekraanilt ja Andrus Kiviräha „Rehepappi“ lugeda oma toanurgas, kuid eriline privileeg ja põnevus on neid jälgida just oma kodulinna teatrilaval. 

 

Brita Herja,