IN MEMORIAM Ants Ander

Meie hulgast on lahkunud Ants Ander (14. mai 1931 – 26. juuni 2024), poole sajandi jooksul teatrilaval ja filmides üles astunud draamanäitleja, kelle pikaaegseimaks koduteatriks oli Tartu Vanemuine.

1931.aastal Viljandimaal Taevere vallas sündinud Anderi noorus sattus aega, mil eesti riiklikku teatriharidusse oli jäänud auk ning teatrisse satuti valdavalt teatrite juures tegutsenud stuudiote kaudu. Ants Ander lõpetas 1955. aastal Tallinna Draamateatri juures tegutsenud õppestuudio ja sai kohe järgmisest aastast tööle Rakvere teatrisse, kuhu ta jäi 1961.aastani. Seejärel avanes võimalus üle tulla Tartu Vanemuisesse, mis jäi tema koduteatriks kuni selle sajandi alguskümnendini.

Esimesed Vanemuise-aastad olid tihedalt töörohked, kuigi tol perioodil põhiraskust kandnud lavastajate Kaarel Irdi ja Epp Kaidu lavastustes jäid Anderi kanda valdavalt kõrvalosade karakterrollid. Oodatud muudatuse tõi 1960ndate lõpp, mil Vanemuises algas hiljem teatriuuenduseks nimetatud protsess, mil oluliselt uuenesid nii režiiline mõtlemine kui näitlejaloomingu väljendusvahendid. Ants Anderil oli õnn kaasa teha teatriuuenduse mõlema juhtnime, toonaste noorlavastajate Jaan Toominga ja Evald Hermaküla esimestes lavastustes (Aasta-Mats, „Laseb käele suud anda“, lavastaja Jaan Tooming, 1969; Parun „Sina, kes sa saad kõrvakiile“, lav Evald Hermaküla, 1971). Mõlema lavastajaga jätkus viljakas koostöö paljudeks aastateks, kuid nüüdsest juba tõsiselt nõudlikes, sügavalt dramaatilistes rollilahendustes. Hermaküla ja Toominga lavastustes muutus ja avardus oluliselt Anderi senine ampluaa: lüüriliste karakterrollide esitajast intensiivsete, ekspressiivsete, sageli sisemiselt lõhestunud mässuliste tegelaste kehastajaks. Siitpeale jäidki mõlemad suunad Anderi lavateel jooksma paralleelselt, sest Vanemuise rikkalik repertuaar vajas mänguvabaduse kätte saanud näitlejat kõige erinevamates ülesannetes, rahvalikust laulumängust tootmisdraamani, lastetükist operetirollideni.

Suurte lavade kõrval on Anderit alati paelunud ka väikese saali vahenditus, nii mängis ta peaosades Evald Hermaküla režiis kaht ülinõudlikku materjali, Gogoli „Hullumeelse päevikut“ (1975) ja Becketti „Krappi viimast linti“ (1976), Vanemuise väikese maja ovaalsaalis koos Hermaküla toonaste stuudiolastega.

Olulise tähisena tuleb mainida Pearu rolli Jaan Toominga esmakordselt eesti teatriloos kogu Tammsaare pentaloogiat üheks lavastuseks vormistanud „Tões ja õiguses“ 1978.aastal. Huvitava kokkusattumusena tuli Anderil hiljem osaleda veel kahes „Tõe ja õiguse“ lavaseades, nüüd küll teistes rollides.

Loominguliselt ühtne veregrupp iseloomustas Anderi rolle ka 1980ndate algul Vanemuisega liitunud Endrik Kergega, selle koostöö avalöögiks oli peaaegu-monolavastus, Dostojevski-aineline „Mina pean teed juua saama…“ (1984), millele järgnesid Monahhov („Barbarid“, 1985“), Vargamäe Juss („Aeg tulla – aeg minna“, 1986), Väin („Vaikuse vallamaja“, 1987).

Anderi viimased väljapaistvamad rollid koduteatris Vanemuises said tehtud Mati Undi (Sauna-Madis. „Taevane ja maine armastus, 1995) ja Mikk Mikiveri (Kolmas vandekohtunik „Kaksteist vihast meest“, 1997) lavastustes. Mööda ei saa vaadata ka Anderi enam kui kahekümnest eriilmelisest filmirollist. Nooruslik katsetamisjulgus ja avatus uuele teatrikeelele ajendas Ants Anderit juba kogenud näitlejana kaasa tegema ka teiste Tartu teatrite projektides, osalema tudengifilmides ja teleprojektides, sageli koostöös juba koos ülejärgmisse põlvkonda kuuluvate lavastajate, režissööride ja partneritega.

Mälestame tänutundega isikupärast näitlejat, sõbralikku kolleegi ja väärt teatrimeest.