fbpx

Urmas Lennuki libreto Andrus Kivirähki romaani ainetel valminud ooperit  „Rehepapp“, lavastati Vanemuise väikeses majas esimest korda 18. oktoobril 2013. Lavastajaks Marko Matvere. Dirigent Taavi Kull. Osades Marko Matvere, Lauri Saatpalu, Merle Jalakas, Kädy Plaas, Reigo Tamm, Karmen Puis, Rasmus Kull jt. Mina käisin „Rehepappi“ vaatamas 4. oktoobril 2015.

Andrus Kivirähk ütleb ise: „Romaan on romaan ja ooper on ooper. Mina ooperit kirjutada ei oska, aga mul on hea meel, kui mul on õnnestunud oma romaaniga inspireerida neid, kes oskavad. Ma ei tunne ennast mitte mingil moel „Rehepapi“ ooperi autorina ega saagi tunda. Ma ei oota fotot ega koopiat. Ootan ooperit.“

Ja tõepoolest on ooperis võrreldes romaaniga mõningaid erinevusi. Olles lugenud ka Kivirähki romaani, võin neid erinevusi välja tuua. Näiteks raamatus jääb peategelasest Rehepapist selline mulje, et too on oma vanuse kohta ikka küllalt kõbus mees ning liigub igale poole ise. Lavastuses pikutab aga Rehepapp euroalustest tehtud tornil ja inimesed tulevad muredega ikka tema juurde. Küllap ühel väiksel laval ei olegi võimalik näidata publikule kõike seda, mida kirjanik ette on kujutanud. Ehk siis lavastuses jääb tunne, nagu teda vaevaks mõni haigus või midagi sarnast. Oma olemuselt oli Rehepapp ikka kaval ja nutikas, nii romaanis kui ka ooperis. Näiteks suutis ta külarahvast kimbutama tulnud katku nii segadusse ajada, et too hirmul inimesed rahule jättis. Eestlasi on ju ikka kirjeldatud kui rahulolematuid, kuid elus nutikaid lahendusi leidvaid inimesi.

Mind aga üllatas Teenija Luise tegelaskuju kehastanud Kädy Plaas. Ma ei ole teda varem üheski lavastuses näinud, kuid mulle jäi kohe silma tema emotsionaalne näitlejameisterlikkus ja muidugi ka lummav hääl. Ta suutis panna publiku endale kaasa tundma. Lavastuses oli teda kujutatud naisena, kes oli armunud kubjas Hansu, kes temast aga väljagi ei teinud ja jahtis hoopis mõisapreilit.  Ka Janek Savolaineni kehastatud Kratt avaldas muljet. Terve õhtu nn vedrujalgadel olla võib ikka üsna kurnavaks osutuda, kuid see lisas etendusele kindlasti efekti.

Küll aga oli üks asi, mis mind isiklikult selle etenduse juures häiris. Ja see oli Kuradi hääl, mis tugeva mürina saatel, Rehepapp Sandri vandumise peale kostus. Ehk on lavastaja mõelnud siin seda, et vanad eestlased ju ikka kartsid vanakuradit ja uskusid tema olemasolusse ja tahtis, et kuri  mõjukski dramaatiliselt. See oli minu jaoks ikka päris ehmatav ja üsna vali. Kuid samas jääb see kindlasti publikule meelde.

Mulle meeldis  etenduse juures veel see, et kõik ei tiirle mingi ühe sündmuse ümber,vaid nagu päris eluski on igal inimesel oma probleemid ja asjad ajada. Kes armastab kedagi, kes üritab omale kratti valmistada, kes varastab jne. Ja nagu ikka, tekitavad sellised asjad inimeste vahel tülisid.       Toon näite romaanist, teenija Luise ja talutüdruk Liina tegemistest, kus Luise tõi Liinale salaja mõisast mõisapreili kleidi, Liina aga andis vastutasuks ühe hõbeprossi. Kahtlast tegevust toimus seal üldiselt päris palju.

Etendusel, kus mina käisin, ei olnud näiteks lapsi või siis ikka pigem noori üldse näha, ainult täiskasvanud. Kuid mina soovitaksin seda etendust ka põhikooli vanema astme õpilastele. „Rehepapp“ on küllalt arusaadav ja midagi segaseks ei jää. Laulusõnad on eestlaslikult lihtsad ja üheti mõistetavad ja laval toimuv on hästi jälgitav. Tegelaste iseloomujooned ja eesmärgid tulevad lavastuses hästi välja. Ei pea olema lugenud romaani, et seda etendust mõista. Läheksin „Rehepappi“ veel teist kordagi vaatama, et pöörata rohkem tähelepanu muusikalisele osale.

Minu arvates on Vanemuise näitlejad ühed kõige andekamad näitlejad Eestis ja nad said üldkokkuvõttes „Rehepapi“ lavastusega väga hästi hakkama.