Vanaema ja Issand Jumal

Vanaema on üksi oma mõisas ja jagab Issandaga maid. Sest kellega sa hing ikka räägid? Mees sureb ära, lapsed lendavad laiali ja lapselapsed ei anna näolegi, vanad sõbrad kaovad maamulda. Issand Jumal on alati käepärast. Tema ei mõtle samal ajal millestki muust. Tema teab, mis juhtus viiekümne, kuuekümne ja seitsmekümne aasta eest! Issandal on veel üks suur eelis: tema ei vaidle vastu. Vastuvaidlemine vanaemale ei meeldi.

Vanaema silme eest libiseb läbi kogu pikk elu: värvikas Borckide suguselts, lapsed ja lapselapsed, riiud ja leppimised, võidetud ja kaotatud lahingud. Rohkem vist ikka võidetud, või vähemalt nii arvab Vanaema.

Homme peab ta oma 70. sünnipäeva ning lapsed ja lapselapsed tulevad koju. Kui ikka tulevad? Mõisa müügiks ikka tulevad. See on ju nende lapsepõlvekodu – Borckide mõis, kuhu vanaema kunagi lihtsa teenijannana sattus ja kus temast sai mõisaproua Agnes Borck. Mõis, mille nimel ja mille eest on ta terve oma elu võidelnud. Nüüd saab see müüdud. Nii on Vanaema otsustanud.

“Vanaema ja Issand Jumal” on perekonnasaaga, mille tegevustik maalib meile värvika pildi jõukast Borckide perekonnast 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Rootsis. Hjalmar Bergmani peetakse Strindbergi ja Söderbergi kõrval Rootsi 20. sajandi esimese poole kirjandusklassikuks, kelle teoseid ikka ja jälle üle loetakse. Bergmani tähtteost “Vanaema ja Issand Jumal” on korduvalt lavale seatud ja 1980ndatel valmis selle põhjal Rootsi televisioonis teleseriaal. 1994. aastal tõlgiti romaan ka eesti keelde.

Lavastus on pühendatud Luule Komissarovi saabuvale 75. sünnipäevale.