Tapatöö jumal

Yazmina Reza ülemaailmne tuntus dramaturgina sai alguse näidendiga “Kunst“(1994), mida on mängitud ja mängitakse siiani üle maailma väga paljudes teatrites.

2007 aastal kirjutatud näidend «Tapatöö jumal/ Le Dieu du carnage» jõudis esimest korda lavale Zürichis, peatselt mängiti seda suure menuga New-Yorgi, Londoni ja Pariisi tuntud teatrites. 2009. aasta märtsis tunnistati Reza näidend “hooaja parimaks komöödiaks Londoni lavadel” pälvides Laurence Olivieri auhinna.

2011. aastal valmis rezissöör Roman Polanskil näidendi põhjal film, mis esilinastus Veneetsia filmifestivalil ning kujunes üheks festivali üllatajaks.

Kaks abielupaari saavad kokku, et arutada nende teismeliste poegade vahel toimunud kakluse tagamaid ja leida olukorrale lahendus. Samas lähevad täiskasvanud ise omavahel riidu ja kaotades enesevalitsemise räägivad alguses vastaspaarile, seejärel juba oma kaaslasele välja kõik selle, mida seni on kasvatus ja poliitkorrektsus vaka alla hoidnud. Antud koomilises loos avab autor kodanliku ühiskonna nõrkusi ja silmakirjalikkust, kaasaegse liberalism kriisi, abielu institutsiooni allakäiku. Seltskondliku vestluse käigus heidatakse kõrvale sotsiaalsed maskid. Pingutatud naeratused, lihvitud korrektsus, viisakad vabandused- see kõik kaotab igasuguse mõtte.

Üks kangelannadest, kes esitleb end suure kunstiarmastajana, Aafrika laste pärast muretsejana ja hääbuva intelligentsi ühe viimase esindajana, kirub vahet pidamata oma koduabilist, kes “alati unustab Cola külmikusse panna” , finaali eel korraldab aga pisaraterohke ekstsentrilise hüsteeriahoo loopides oma oponendi käekotti vastu lage.

Rahu säilitavad mehed vaatavad esialgu asja kõrvalt, kuid mõne aja pärast otsustavad, et sellises olukorras kulub ära üks klaasike viskit, et näha maailma piisavalt selgetes toonides. Alkoholijoobe kasvades võimendab dramaturg Reza, kirglikkuse taset, mis kohati meenutab Buñuelile omaseid kõrgusi.