Nastja, Nastja, Nastja

Idee tuua Asja Vološina tekst Vene Teatri väiksele lavale tekkis jaanuari loomelabori käigus. Näitlejad pidid mängulises vormis esitama dramaturgilise materjali, millega nad tulevikus tahaksid töötada. Näidendi „Ema“ visand, mida näitasid Tatjana Kosmõnina ja teatri muusikajuht Aleksandr Žedeljov, sai teatri juhtkonna heakskiidu ja kolleegide toetuse.

Näidendi peategelase Olga pihtimuslik monoloog on adresseeritud ammu surnud emale. Enne surma kirjutas too tütrele 24 kirja, mida Olga igal sünnipäeval ühekaupa avab ja täna – päeval, mil toimub näidendi tegevus, on tema ees viimane …

„See näidend liigutas mind südamepõhjani,“ räägib näitleja Tatjana Kosmõnina. „Iga selle rida kajab minus vastu, on resonantsis minu maailmatunnetusega. Ma võin lihtsalt öelda, et see näidend on minust. Ei, mul pole oma tegelasega biograafilisi kokkulangemisi, aga ma mõistan teda, mõistan, millest ta räägib, mõistan tema valu ja irooniat, mõistan, miks ta rohkem vaikida ei suuda,“ lisab Tatjana.

Ranges mõttes ei saa lavastust monoetenduseks nimetada. Laval on koos näitlejaga kogu aeg muusik, helilooja Aleksandr Žedeljov.

„Saša mängib ema kirju. Mängib otseses ja kaudses mõttes. Mängib nagu muusikat,“ selgitab Tatjana Kosmõnina.

„Tekst iseenesest on väga muusikaline, ajuti peaaegu luule. Koos näitleja Marina Malovaga, kes on lavakõne spetsialist, üritame me väga delikaatselt ja tähelepanelikult tekstiga töötada, see on väga habras, seda on väga lihtne üle mängida, katki teha. Tekst on meile püha. Kõige emotsionaalsemaid hetki püüame väljendada liikumises, pantomiimides, repriisides, mille minu jaoks valmistab ette Daniil Zandberg. Aga lavakujundusega tegeleb seekord meie valguskunstnik Anton Andrejuk. Dekoratsioone tavamõistes ei ole, lavaruumi loome valguse abil,“ jutustab Tatjana Kosmõnina.