Meeste kodu

Romantiline komöödia kahes vaatuses

„Kuueteistkümneselt olin rumal, segaduses ja otsustusvõimetu. Kahekümneviieselt olin tark, enesekindel ja otsutav.

Neljakümneviieselt olen rumal, segaduses, ebakindel ja otsustusvõimetu. Kes oleks võinud arvata, et see küps periood on mehe kasvueas nii lühiajaline?” /Jules Feiffer/

Victor Hugo on öelnud, et neljakümnendad on noorpõlve vanadus ja viiekümnendad on vanaduspõlve noorus.

Teadlased on välja selgitanud, et inimesed on kõige õnnelikumad elutee alguses ja lõpus. 40-ndate paiku teeb õnnelikkuse graafik pea U-kujulise kaare ja see “raske iga” jääb täpselt selle graafiku põhja. Suurim riskigrupp on „õrnem sugu” ehk mehed oma 40-ndates.

“Meeste kodu” – viis peategelast – neli meest – ja üks … Kodu. Kodu, mille mees koos naisega ehitas ja mis pärast lahkuminekut tuleb maha müüa. Masendus? Üksindus? Jah, aga sellest mehed ju ei räägi. Aga millest mehed siis tegelikult räägivad? Nii omavahel? Kui nad on juhtumisi jõudnud neljakümnendate “raskesse ikka”? Ja siis veel see kodu. Väärtuslik ja hinnaline. Kaua tehtud kaunikene. Kodu – see on ju päike, lilled ja heinamaa. Ja loomulikult ka kindlus, turvatunne ja … armastus. Jah, kõige rohkem ikka armastus. Naljakas, et nii lihtne see ongi. Tõesti naljakas.