30. aprillil tähistame suures majas Vanemuise balleti 75. aastapäeva ja ühtlasi rahvusvahelist tantsupäeva LÜHIBALLETTIDE GALAGA.

Meie gala koosneb hetkedest ja äratundmistest, kuhu on haaratud nii Depeche Mode’i uusromantiline muusika, lummavad väljakutsed klassikalisele tantsutehnikale, mis kompavad kehakeele väljenduslikkuse piire ning Federico Fellini filmide fantaasiarikas ja ainulaadne tundemaailm.

„Symbiont(s)“ on Wayne McGregori 2000. aastal Londoni Kuningliku Balleti tellimusel valminud lavastus, mis ühendab endas stiililisi äärmusi. Teos keskendub seitsmele tantsijale loodud mõistatusele, millest igaüks esitab väljakutse klassikalisele tantsutehnikale. Laval toimuvat saadab leegitsev valguse ja varjude mäng, mille on loonud tuntud valguskujundaja Lucy Carter.
Wayne McGregor on esimene kaasaegne koreograaf, kes on valitud Londoni Kuningliku Balleti resideeruvaks koreograafiks. Wayne McGregori koreograafia kompab kehakeele väljenduslikkuse piire, kuid ei varjuta hetkekski tantsijate individuaalsust. Lummav teos on võitnud Time Outi silmapaistva tantsusaavutuse auhinna (Time Out award for Outstanding Achievement in Dance).

Pildid: Harri Rospu

Lavastuse dünaamilisse kooslusesse on haaratud nii Depeche Mode’i muusika briljantne elegants kui Jaapani ühe tuntuima kaasaegse kirjaniku, Haruki Murakami, teose “Hard-Boiled Wonderland and the End of the World“ müstiline salapära. Inimesed suhtlevad, naeravad, väljendavad oma hirmu, aga mitte sellepärast, et nad tahaksid, vaid sellepärast, et nad peavad. See on maailm, kus enam pole meeste-naiste suhteid – kõik sarnanevad kõigile ja peidavad emotsioone ning ennastki maskide taha, et mitte haiget saada. Sellise situatsioonis saab tõelisest ja naturaalsest vabadusest ainult unistada. Nagu ütleb Depeche Mode :” Dream on…dream on…”

 “Ma kasvasin üles koos Federico Fellini filmide ja tema fantaasiarikka maailmaga, mis on küllastunud omanäolistest tegelastest ja veidratest olukordadest

Vaatasin juba lapsena koos oma perega Fellini filmi “La Dolce Vita”, veel päriselt mõistmata seal toimuvat ja samas just lapse tasandilt tegevusest aru saades, sest ka autor ise oli ju kõige paremas mõttes nagu suur laps.
Fellini maailm inspireeris mind looma tantsustseenide kogu, mis avaneb vaataja ees nagu lehvik. Kuulsast linateosest ei ole nime saanud ainuüksi minu ballett, vaid peale 1959. aasta maailma- esilinastust tekkis lausa standardtermin selle ainulaadse tundemaailma nimetamiseks.
Nino Rota lõi Fellini maailmale sobiva muusika: siirad tunded segatud peene irooniaga ja tihtipeale kannavad nii sealne huumor kui optimism endas üksjagu melanhooliat. Ma lihtsalt kibelesin seda koreograafiasse seadma.”
Giorgio Madia, lavastaja-koreograaf